Lõunaeestlase päevik: Kuidas me (jälle!) rahasid sebisime ja Lätis poes käisime
Avaldatud: 30 mai, 2018
Šveiki! Mulle nii meeldib seda öelda 😀 Täna käisime siis jälle Lätis. Inno küll paar päeva tagasi vingus, et tema on nüüd ametlikult väsinud ja kuu aega kuskile ei sõida, aga eile õhtul tegi ta ise ettepaneku, et läheks täna hoopis Lätti toitu ostma. Et võrdleme hindu ja vaatame, kas saab odavamalt. Ma eriline Läti fänn ei ole, kuna Läti on mulle alati natuke õline tundunud Eestiga võrreldes, aga väikse reisiga olen alati nõus.
Nii et mõeldud-tehtud! Kui poole päeva ajal üles ärkasime ja hommikusöögi ära sõime, siis laadisime lapsed autosse ja põrutasime Läti poole. Tõsi, enne hüppasime veel korraks Katariinast läbi, et sealt endale ja ühele sõbrale, kes mulle eile omaenda kasvuhoones valminud salatit tõi, moonisaiu osta.
Sõit Lätti läks väga kiiresti, miski kakskümmend mintsi. Ja olimegi Apes novadsis! Inno pani esimese asjana tähele, et poe kõrval müüdi maasikaid. Läksime kohe uurima, mis maasikad need on. Tuli välja, et poola maasikad. Maksid 7 eurot suur 2-kilone karp, mis tegi välja 3.50 kilo. Ostsime karbi ära ja täitsa head maasikad olid. Nii et tasub täitsa osta neid poola maasikaid, kui sealkandis tiirutate.
Tee peal rääkis Inno mulle ühe täieliku õudusloo. Ma ei tea, kas ta mõtles selle välja, aga kuskil Ruhja kandis oli olnud autoavarii. Ühe kaubiku juht oli roolis magama jäänud ja avarii teinud ning kui kaubiku uksed lahti läksid, siis kukkunud sealt välja üheksa laipa. Mis polnud üldse kirstudes, vaid üksteise otsa laotud, nagu puuhalud. Ja veel mingite kilekottide sees! Kohalik rahvas olla siis kokku jooksnud ja näinud, kuidas laibad olid sama soojaga jälle tagasi üksteise peale laaditud. Too kaubik olnud jutu järgi teel Võru krematooriumisse, kus olnud plaan laibad ära tuhastada. Omastele olevat aga öeldud, et laibad on ammu tuhastatud. Inno püstitas siis küsimuse, et äkki tuhastataksegi kõik laibad sedasi prostalt, et visatakse kõik koos kaubikusse ja pärast ahju, ning omastele antakse pärast mingi suvaline tuhk. Äärmiselt õõvastav lugu igatahes. Õnneks ma olin selle maasikate söömise ajaks juba ära unustanud, alles nüüd tuli uuesti meelde. Ma loodan, et ma täna öösel painajaid ei näe.
Apes käisime aga sealses TOPi poes. Ostsime Läti juustu, kohukesi, viinereid ja sardelle, tomateid, kurke, mahla ja jäätist. Hinnad ausalt öelda Eesti omadest suurt ei erinenud, kokku läks 20 eurot, nagu ka Võrus poes käies. Aga Läti tomatid olid väga ilusad ja suured, neid tasub sinna täitsa ostma minna. Roosi sai omale veel Poni ajakirja, mis maksis umbkaudu 3 eurot.
Seejärel tagasi Võrumaale ja Osulasse, mis on minu jaoks üks armsamaid kohti üldse. Mu isapoolne vanaema Julie Eveline Vaher oli nimelt esimese Eesti Vabariigi ajal Osula kooli õpetaja ja üksvahe isegi juhataja. Ja mu isa Georg on sündinud Osula vanas koolimajas! Seal kasvas ta ka koos oma vanemate õdede Aino ja Endlaga üles. Alles sõda katkestas selle sideme, kui vanaisa Gustav Eduard Irkutskisse küüditati (ta tuli küll poole maa pealt tagasi), Aino tuberkuloosi suri, Endla koos mehe ja väikse lapsega üle mere Saksamaale põgenes ja mu isa metsavenna varjamise pärast kaheksaks aastaks Vorkuta vangilaagrisse saadeti. Osulasse igatses isa alati tagasi ja meil oli tavaks, kui ta veel elas, seal vähemasti kord aastas vana koolimaja vaatamas käia.
Täna külastasin ma seal aga üht head sõpra, poetessi ja muusikut Ann Mustkaarenit, kes on mitu korda Stedingu luuleõhtutel üles astunud ja kelle tekste on avaldatud ka Loomingus. Ann on mitmekülgselt andekas inimene – peale selle, et ta kirjutab suurepäraseid luuletusi ja mängib võrratult erinevaid pille, oskab ta ka puutööd teha (millega mina, siidinäpp, iialgi hakkama ei saa). Tal on Osulast Sulbi poole kena boheemlaslik talumajapidamine, kus jooksevad ringi lapsed, kanad ja kassid ning kus on värskes õhus mõnus mõtteid vahetada. Mina viisin Annile Portugalist toodud kohvi ja tema pakkus meile vastu rabarberi kisselli, mis maitses väga hea. Roosile pakkus suurt rõõmu kiisude ja kanade vaatamine ja Anni pojaga mängimine.
Pärast Anni pool käimist ostsime veel Osula armsast A & O poekesest kartulikrõpse ja jäätist ning oligi aeg taas kodutee ette võtta.
Nii palju siis tänaseks. Aga rahade sebimine, küsite teie. Õige, kõige tähtsama asja oleksin vaat et ära unustanud! Asi selles, et konnasööjate automaattankla poolt ära röövitud raha saime küll eile Swedbanki abiga kätte, aga üks broneering oli täna hommikul ikka veel üleval. Kui me Prantsusmaal Limoges’i linnakeses ööbisime, siis broneeris hotell meie arvel raha kaks korda. Kui öömaja eest ära maksime, siis kinnitati meile, et topeltbroneering on tühistatud. Veel enam – oma väitel tühistas leti taga seisnud tütarlaps selle broneeringu meie nähes. Aga kui pärast asja üle kontrollisime, siis oli raha ikka kinni. Ja nii ka kümne päeva pärast! Täna mu kannatus katkes ja võtsin selle broneeringu asjus uuesti Swedbankiga ühendust. Pank oli õnneks jälle mõistev ja tühistas ise broneeringu. Oleks asja niisama jätnud, oleks konnasööjad selle raha ilmselt südamerahuga endale jätnud. Pärast oleks vabandatud, et „süsteemi viga” jne. Ma ütlen – kui te olete Prantsusmaal, siis peitke heaga kõik pangakaardid ära ja makske ainult sularahas. Ja kui sularahas maksta ei saa, siis öelge „au revoir!” Prantsuse riik on ilmselt pankrotis, ega nad muidu sääraseid pettusi toime paneks.
Muidu on kõik hästi. Ilm on jumalik, 27 kraadi. Inno on täielikus sillas. Kukkuge nüüd pikali – Portugalis oli täna ainult 21 ja ses Hispaania külakeses, kus me olime, 19 (!!!) kraadi. Meil Võrus on aga tõeline Portugal ja Hispaania, vaat nii!
IRJA TÄHISMAA
Poetess Ann Mustkaaren (vasakul) kohvipakki vastu võtmas.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
