Lõunaeestlase päevik. Kuidas ma terve hunniku bolševistlikku kirjandust koju vedasin ja mis ma sealt teada sain
Avaldatud: 7 juuni, 2018
Egas me Jüri juures ainult intervjuud tegemas käinud 🙂 Kuna Jüril on parajasti käsil kolimine ühest kodust teise, nimelt Paju tänava legendaarsest elamisest Jüri tänavale, siis on tal palju asju, mida ta oma uude elamisse kaasa tarida ei taha. Üheks selliseks on vanad, nõukaaegsed raamatud. Jüril on tõesti ilmatu palju raamatuid – 1000 raamatut kindlasti, kui mitte rohkem. Täitsa uskumatu, milline kogu! Ma poleks eluilmaski uskunud, et ühel heli- ja ilutulestikumehel võib olla säherdune huvi raamatute vastu, aga näe. Jüril on rohkem raamatuid kui nii mõnelgi kirjanikul! Sellele vaatamata tahtis Jüri osadest raamatutest, mis ta uude kodusse ei mahtunud, lahti saada ja, teades minu kirjandushuvi, kutsus meid Innoga neid revideerima ja endale meeldivaid välja valima. Nii et sel ajal, kui Inno Pommionuga intervjuud tegi, sortisin mina Jüri raamatuid ja valisin välja, mida oma koju kaasa viia. Sain neid kokku ühe paraja kastitäie, nii umbes 30 raamatut.
Te ei usu, mis huvitavaid teoseid ma sealt leidsin! Lisaks Tammsaarele, Tuglasele, Vildele ja Lutsule, mis kohe kasti rändasid, peatus mu pilk ka sellistel kommunistliku kirjanduse meistriteostel nagu Johannes Lauristini elulugu (autor D. Rudnev) ja Viktor Kingissepast kõleleval mälestuste kogumikul „Elukutse – riigikukukutaja.” Lisaks raamat Eesti juunikommunistidest ja oktoobrirevolutsioonist Eestis ning palju muud põnevat. Võtsin need ka kaasa, sest mul on ammune huvi end Eesti bolševike ajalooga kurssi viia. Mitte sellepärast, et ma ise eriline bolševike pooldaja oleks 😀 Mu isa oli Eesti leegionär ja pööraks end hauas ringi, kui ma bolševikuks hakkaks. Ma olen lihtsalt uudishimulik inimene ja tahan mõista asjade põhjusi. Ning mineviku ja oleviku seoseid.
Sest on ju Eesti bolševistlikul minevikul konkreetne seos olevikuga – Eesti poliitikas on väga tähtsad tegelased kahe põhibolševiku järeltulijad – Johannes Lauristini tütar Marju Lauristin ja Jaan Anvelti pojapoeg Andres Anvelt. Ja mõlemad on sotsid ehk samasugused sotsiaaldemokraadid nagu olid nende isa ja vanaisa.
Sotsid ise armastavad küll väita, et nemad pole üldse mingid sotsialistid, vaid hoopis sotsiaalDEMOKRAADID, ning tollased sotsialistid ei olnud üldse mingid õiged sotsiaaldemokraadid, vaid lihtsalt ühed vastikud Eesti vastased sotsialistid, aga tegelikult olid ka Johannes Lauristin ja Andres Anvelt täiesti tavalised sotsiaaldemokraadid. Johannes Lauristini eluloo autor D. Rudnev kirjutab: „Vabrik oli Johannes Lauristinile esimeseks revolutsiooniliseks kooliks. Teiseks kooliks oli „Tööliste Maja”, kus asusid VSDT (Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei (Российская социал-демократическая рабочая партия (большевиков) – РСДРП(б)), lühendatult VSDT(b)P) Tallinna komitee, bolševistlike ajalehtede toimetused ja ametiühingute juhatused. Maja kolmandal korrusel oli Tallinna Sotsiaaldemokraatlike Noorte Klubi. „Dvigatelist” astus sinna grupp noori töölisi, nende hulgas ka Lauristin. Klubis korraldati sageli koosolekuid ja vaidlusõhtuid ning peeti loenguid. Need aitasid Johannese poliitilisele arenemisele tublisti kaasa /…/ „Tööliste majas” korraldati bolševike ülelinnalisi koosolekuid. Johannes oli harilikult rõdul, kust tulvil saal oli hästi näha. Hinge kinni pidades kuulas ta Viktor Kingissepa kirglikke ja tuliseid ning Jaan Anveldi rahulikke, sisemisest jõust kantud kõnesid.”
Kui põnev on ajalugu! Tuleb välja, et Marju Lauristini isa suureks eeskujuks oli Andres Anveldi vanaisa! Ja mõlemad olid nii sotsiaaldemokraadid kui bolševikud. Nii on ilmselt lugu ka Eesti tänaste sotsialistidega – nemadki on ühtlasi bolševikud. Vähemasti kõneleb nende aetav agressiivne inimeste ellu sekkuv ning nende vabadusi piirav poliitika ei millestki muust kui bolševismist. Vaeste heaks ei ole Eesti sotsid mitte midagi ära teinud. Ja kuna Eesti bolševike üks suur unistus on alati olnud liita Eesti Venemaaga, siis ilmselt on see ka nende poliitilise järeltulija, Eesti sotsiaaldemokraatliku erakonna ehk SDE eesmärk.
Kummaline ainult, et kui oma sotsiaaldemokraatlusest räägivad Eesti sotsid igal võimalusel, siis medali teise külje, bolševismi, vaikivad nad maha ja kardavad seda sõna nagu vanakurat välku. Kuid miks oma tõeline olemus maha salata? Oled bolševik, siis ole seda au ja uhkusega!
Väga liigutav oli lugeda, kuidas noorest „Dvigateli” töölisest Johannes Lauristinist bolševik sai. Nüüd tahaks kuulda samasugust lugu Andres Anveldi kohta – kuidas temast sots ehk bolševismi pooldaja? Ta ei ole selle kohta midagi rääkinud. Miks, huvitav? Johannes Lauristin ja Jaan Anvelt oma vaateid ei häbenenud. Andrese vaadete kohta ei tea me samas midagi, peale mingi umbmäärase „sotsiaaldemokraatia.”
Ja ma ei mõtle sugugi, et Andres Anvelt peaks oma vanaisa häbenema. Kus sa sellega – Jaan Anvelt oli väljapaistev isiksus ja nagu välja tuleb, siis isegi temast 15 aastat nooremale seltsimehele Johannes Lauristinile suureks eeskujuks. Sellise vanaisa üle on põhjust uhke olla, kui ise samuti bolševik oled. Oleks huvitav teada, kuidas vanaisa vaated on Andrese vaateid kujundanud. Mingis osas kindlasti on, oma esivanemaid ei ole võimalik täielikult maha salata, isegi kui me seda tahaksime ja see meile kasulik on.
Ja kommuniste on mitut sorti – ideelised kommunistid ja karjäärikommunistid. Minu isa, kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris istunud mees, ütles, et ideelisest kommunistist peab ta lugu, aga karjäärikommunisti põlgab. Marju Lauristin on, ma usun, ideeline kommunist, Andres Anvelt ilmselt ka, aga Marina Kaljurand, kelle sotsid nüüd oma rüppe võtsid, on küll klassikaline karjäärikommunist. Õpikunäide. Kui vaja, siis paneb sinimustvalge kleidi selga ja on suur Eesti patrioot; kui vaja, siis tulipunase ja on hoobilt bolševik. Kuidas aga vaja ning polezno on, nii on! See ongi nüüd Eesti sotsidele/bolševikele mõttekoht, et kas nad tahavad olla ideelised kommunistid või karjäärikommunistid – sellised, kes kasutavad poliitilist platvormi vaid isikliku kasu saamise ja karjääri edendamise eesmärgil.
Minu suguvõsal on samuti ideelise kommmunismiga väike kokkupuude – mu emapoolsed sugulased olid nimelt tulihingelised Soome kommunistid ja varjasid 1917. aasta suvel Soomes Leninit. Jah, just, seda sama Leninit. Mu ingerlasest vanavanaisa Antti Pönniö jälle käis Leninil Peterburi Soome vaksalis vastas ja teadis ainsana, millal Lenin rongi pealt tuleb. Selline tähtis ülesanne oli usaldatud talle 🙂 Isaisa oli jälle ideeline vabadussõjalane ehk vaps ning isa võitles Eesti Leegionis Eesti vabaduse eest. Ma arvan, et kui need kommunistid ja vapsid oleks ühise õllelaua taha sattunud, siis nad poleks vist omavahel väga hästi läbi saanud (kuigi kes teab, mõlemad olid ideelised), aga mina kumbagi poolt ei häbene. See on ajalugu ja sellisena väga põnev. Probleem tekib siis, kui oma ajalugu üritatakse salata või maha vaikida, sest siis tekib küsimus, mis eesmärgil seda tehakse.
Eesti sotsialistidel soovitan ma aga oma bolševistlik minevik (ja tulevik?) lahti rääkida – ausalt ja häbenemata. Nii saavad nende tulised toetajad, teised bolševikud, neid veelgi tulisemalt toetada, ning need, kes sotse seni lihtsalt mingiteks umbmäärasteks „sotsideks” pidanud, selgust.
IRJA TÄHISMAA
Eesti esisotsid Olga ja Johannes Lauristin (vasakul) ning Jaan Anvelt
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
