Lõunaeestlase päevik. Imeline UMA PIDO ja hullumaja Võru poodides
Avaldatud: 3 juuni, 2018
Head sõbrad, ime on juhtunud! Meie korteris ei ole enam ühtegi sääske! Või oot, eile õhtul enne magamaminekut ma ühe unise sääse leidsin vannitoast, aga tema lõin ma kohe, vähimategi südametunnistuse piinadeta maha. Aga pärast seda pole ma meie kodus enam ühtki sääske näinud. Ja eilne öö oli väga rahulik – mitte kedagi ei hammustatud. Nii et need Lätist ostetud saksa sääsevõrgud töötavad ideaalselt. Sakslasi tuleb kiita, midagi teevad nad ikka hästi ka!
Aga nüüd eilse päeva suursündmuse juurde, milleks oli viies UMA PIDO Kubija laululaval. Hakkasime Innoga arutama, et mitmel UMA PIDOl me siis õigupoolest käinud oleme. Inno arvas, et kahel, aga pilte vaadates tuli välja, et ainult ühel – Põlvas Intsikurmus, kui Juulike oli veel väike beebi. Asi selles, et kui Võrumaa Teatajas töötasime, siis polnud selle peatoimetaja Võro Instituudi tegemistest pehmelt öeldes eriti huvitatud ja nii need peod meil vahele jäidki. Nüüd oli mul aga suisa rõõm pidole minna ja ma olin väga rõõmus, kui Uma Lehe peatoimetaja Jan Rahman (keda ma tunnen juba sellest ajast, kui ta noor ajakirjandustudeng oli ning üheksakümnendatel mu isa majas, Tartus Võru tänaval korterit üüris ja mind sealsamas Tartu Noorte Autorite Koondisega tutvustas) mulle peo kutsed üle andis. Minu arvates teeb Võru Instituut väga väärtuslikku tööd ning meie, võrukesed, oleme väga õnnelikud, et meil on selline leht nagu UMA LEHT. Nüüd saan õnneks ka Võru Instituudi tegemistest vabalt kirjutada.
Eilne Pido ületas aga kõik ootused. Juba see rahvamass, mis seal oli, kui me kella seitsme ajal kohale saabusime (varem ei saanud, sest Roosi põõnas). Kõik Kubija laululava küljed ja künkad olid inimesi täis ja need inimesed olid kõik sellise erilise äraseletatud näoga. Nagu neid liidaks mingi ühine ja ilus saladus. Ja kui veel see laul kõlama hakkas! Oli väga ülendav tunne kõige selle keskel viibida ja sellest osa saada. Kolmeaastasele Roosile oli see esimene UMA PIDO ja tema vaatas seda kõike imetlevate silmadega. Juuli, kes armastab väga muusikat, elas pidole kaasa naerda kilgates ja käte-jalgadega vehkides. Inno käis ringi ja tegi pilti ning mina vaatasin, et meie vilgas kolmeaastane ära ei kaoks.
Huvitav oli see, et pido ei olnud näha eriti palju poliitikuid. Intsikurmus, ma mäletan, oli neid kohal päris palju – nägin nii Ivari Padarit, Kalvi Kõva kui Anti Allast. Aga eile neid kas polnud või olid nad end kuhugile ära peitnud. Inno arvas, et sotsid pelgavad rahvast, sest on nii palju lolle seadusi teinud ja rahva vihale ajanud. Seepärarst ei julge enam avalikus kohas ringi patseerida. Eks ta muidugi mõistlik ole jah, mõni hakkajam tüüp võib neile nii veel vastu nina anda.
Tuntud nägudest panin mina tähele Võru Instituudi juhti Rainer Kuubat, endist poliitikut ja kanget võru asja ajajat Kaido Kama ning Põlva vallavolikogu liiget, endist Mooste vallavanemat Ülo Needot. Inno ütles, et tema nägi Võrumaa Arenduskeskuse juhti Tiit Tootsi ja EKREsse kuuluvat Riigikogu liiget Henn Põlluaasa. Olevat seisnud lava juures, koorimüts peas, just laulma minemas. Ma veel avaldasin kahtlust, et kas ikka oli Henn Põlluaas, võib-olla lihtsalt keegi, kes meenutas Põlluaasa, aga Inno oli kindel, et see oli just Põlluaas. Nii et üks Riigikogu liige oli ka kohal. Aga kus olid teised Kagu-Eestist Riigikokku valitud saadikud? Kui keegi kohal oli, siis andke märku, sest mina küll ühtki ei näinud.
Ahjaa, Inno nägi veel oma kursavenda ülikoolipäevilt, National Geographicu peatoimetajat Erki Peetsalu, kellega ta ka paar sõna vahetas. Peetsalu arvas ka, et väga lahe pidu.
Üks positiivne aspekt veel – ma kohtasin eile Kubijal ainult ühte sääske, kelle ma ka koheselt ära tapsin. Aga kõik! Oli väga mõnus ja mahe õhtu, sooja kuskil 23 kraadi ja päike paistis. Mõni ime, et nii palju rahvast oli kohale tulnud.
Ahjaa, seda pean ma ka kohe kindlasti ära mainima, et minu kõige lemmikum võrokeelne lugu on ilma igasuguse kahtluseta Jan Rahmani „Kõnõtraat.” See meeldis juba mu Osulas sündinud isale ja väga armas oli seda jälle Kubija mändide all kuulata. Lausa kuidagi pühalik tunne. Ja eriti armas oli kuulata „Haanja miist,” mida laulis mulle mu isa siis, kui ma olin väike tüdruk. Isa on mul ju, nagu kirjutasin, sündinud Osulas – seal möödus tema lapsepõlv. Mu vanaema oli seal kuni nõukogude võimu tulekuni algklasside õpetaja. Mul on siiamaani meeles isa jutustused sellest, kuidas ta poisikesena Võhandu jõe kaldal mängis ja kuidas nad poistega kõik koos vaatama jooksid, kui autot nägid. Lisaks Osulale olid isa lemmikpaikadeks Võrumaal Rõuge ööbikuorg, kus ta vist nii mõnegi pruudiga jalutamas käis, ja Haanja. Isa mõistis ka võro kiilt rääkida ja rääkis seda alati rõõmuga, kui teise võrokesega kokku trehvas. Pärast vangilaagrit ja EPA lõpetamist suunati ta tööle Rakvere Metsamajandisse, kuid kord aastas tahtis ta alati Võrumaal käia. Mina käisin temaga siis kaasas ja koos isaga ette võetud reisid Osula vana koolimaja juurde on ühed ilusaimad mu elus.
Ehh, nüüd muutusin nostalgiliseks. Tagasi reaalsusse – kui PIDO oli imeline, siis see, mis pärast PIDO Võru poodides toimus, oli imelisest kaugel. Kõigepealt käisime Rimis ja seal oli mõnus rahulik. Aga siis tuli meil meelde, et peaks kohvi ka ostma, sest kohv oli otsas. Inno mõtles, et hüppab kiiresti Maximast läbi, aga kui sealt nii umbes kümne minuti pärast välja tuli, siis oli hirmus pahase näoga. „Ma ei hakanud ära ootama,” seletas ta. „Seal oli tohutu järjekord ja ainult üks kassapidaja! Kõik peolised on vist siia tulnud. Kassapidaja oli täiesti endast väljas, näost punane ja vehkis kätega. Ja automaatkassad olid ka kõik suletud! Paljud inimesed panid lihtsalt oma korvid maha ja läksid minema.”
Ma ei ole samuti järtsudes seismise pooldaja. Kui on pikk järts, siis ma lihtsalt tulen tulema. Inno pakkus, et vaatame veel Maksimarketisse. Kuna Inno oli veel Maxima kogemusest ärritunud, siis sinna läksin sisse mina, Inno jäi lastega autosse ootama. Roosi nõudis, et ma talle ilmtingimata jäätist tooksin, sest issi oli Maximast tuua lubanud, aga tuli tagasi ilma selleta. Lubasin tuua, aga no seal Maksimarketis oli samuti hullumaja. Töötasid küll kõik kassad, aga järjekorrad nende taga olid poe riiulite pikkused ja liikusid hirmaeglaselt. Panin jäätised ja veel mõned asjad tagasi. Ma olen väga kärsitu, täpselt nagu mu võrukesest isagi.
Kõmpisin tagasi autosse, oodates pahameelelaviini poodi jäetud jäätiste pärast, aga kõik olid hoopis meeldivas ootusärevuses. Nutikas Inno oli nimelt sel ajal, kui mina poes kondasin, juba Maksimarketi kõrval asuvast Hesburgerist lasteeined ja jäätised ära tellinud ning valmistus neid ära tooma. Roosi oli väga rahul. Nii et lõpp hea, kõik hea! 🙂
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
