Lõunaeestlane Prantsusmaal. Konnasööjate kättemaks
Avaldatud: 22 mai, 2018
Hommikust! Ma olen nii vihane! Eluilmas ei tõsta enam oma jalga siia konnasööjate maale! Vähe sellest, et meil eile ühes väikeses linnakeses bens otsa lõppes, sest mitte ükski bensiinijaam ei olnud lahti – nad võtsid meilt tagatipuks veel ka viimase raha ära! Aga alustame otsast peale.
Kõik algas tegelikult ju väga ilusasti. Inno oli prantslastega juba südames rahu teinud, sest teemaksu nad temast enam välja raputada ei suutnud. Sõitsime aga mööda väikesi külavaheteid ja nautisime kauneid avanevad loodusvaateid. Kallitest croissant’idest hoidsime eemale linnakeste McDonalds’ites (kui kiirteede ääres Mac’e pole, siis tavaliste teede ääres asuvates linnades on küll).
Ainus, mida me vältida ei suutnud, oli ööbimine hotelli peretoas, kuhu konnasööjad meid vägisi surusid. Broneerisime endale nimelt täiesti tavalise toa, nagu kõikides teistes riikides, sest meile on see täiesti piisav. Roosi magas meie vahel ja Juulile on meil kaasas madrats, mille paigutasime põrandale (tavalise voodi pealt kukuks ta lihtsalt potsti maha). Ja mitte kusagil ei öeldud meile, et tavatuba on teile liiga väike. Peale Prantsusmaa! Juba siis, kui olime alles Portugali poole teel ja ööbisime Bayonne’is, väitis sealse hotelli laua taga seisnud näitsik, et neil Prantsusmaal on selline „regulation”, et nelja inimest nad tavalisse tuppa paigutada ei saa. Oleks kolm inimest, siis saaks, aga nelja ei saa. Ma siis ütlesin, et aga invavoodit teil ju meile niikuinii anda ei ole. Tema vastu, et pole jah, aga see ei loe. Pakkus välja võimaluse, et teeb meile peretoa pealt, mis on loomulikult tavalisest toast kallim, hinnalandust. No mis meil üle jäi – kell oli juba 11 ja kuhu me ikka enam läinud oleks. Kolisime siis sinna kahe toaga peretuppa ja magasime ikka kõik neljakesi ühes toas. Hotellist lahkudes tõotasime, et enam elus konnasööjate maal ei ööbi, aga olime üleeile ikka hopsti Limoges’i hotellis, sest Prantsusmaa on lihtsalt liiga pikk. Ja kordus sama stsenaarium. Regulations. Õnneks sai vähemasti hotelli fuajeest õunu võtta. Ma lubasin Roosil kohe mitu õuna võtta.
Eile hommikul olime täis otsustavust, maksku, mis maksab, Saksamaale välja põrutada. Inno oli väga ülevas meeleolus ja isegi laulis. Viskasime nalja, et kui Saksa piiri ületame, hõiskame kõik kooris kõvasti: „Hurrraaa!” Imetlesime taaskord väikeste teede ääres pikutavaid loomakarju ja õites puid. Inno kiitis Ansipit – jah, Ansipit, keda ta enne hirmsasti kirunud on. Ansip nimelt võitles välja mobiilside roaming’u, mis tähendab seda, et välismaal helistamine on nüüd sama hinnaga, mis kodunt helistamine, samuti internet, ja tänu millele ta saab ka reisides oma ajakirjanikutööd edasi teha. Kaks aastat tagasi Portugalis elades käisime kogu aeg telefonile raha peale panemas, sellele kulus tohutu summa, aga nüüd ainult ela ja helista! Nii et Andrus! Inno teeb sulle välja ühe Võru õlletehase Tamula Vanakese õlle, kui ta sind kohtab!
Nii. Aga nüüd. Ühel hetkel kogu seda loodusilu vaadates vaatas Inno, et bensiin hakkab vaikselt otsa saama ja oleks vaja tankida. Limoges’is me ei tankinud, sest paagis oli bensu veel küll ja olime täiesti veendunud, et enne Saksa piiri mõni tankla ikka on. Aga ükskõik kuhu Inno vaatas, mitte üheski linnakeses, millest me sestpeale läbi sõitsime, polnud MITTE ÜHTEGI lahti olevat tanklat. Tanklad olid, jaa, aga need olid suletud ja mõnel oli isegi nöör ette tõmmatud. Olime täielikus hämmingus. Mis toimub? Kas bensiinijaamadel on mingi streik või? Või on Prantsusmaal mingi usupüha? Oli esmaspäev. Konnasööjatest võib muidugi kõike uskuda.
Ainsad, mille Inno leida suutis, olid automaattanklad. Ta alguses kahtles, kas on ikka mõtet pangakaarti sinna sisse pista, sest teadis, et nood võivad reserveerida küllaltki suure summa, aga mida sa hädaga teed. Bens hakkas otsa lõppema ning meid ähvardas teelejäämine. VEEL ÜHEKS ööks konnasööjate maale jäämine. Saksa piir tundus tol hetkel kui magus helesinine unistus. Otsustasime riskida ja Inno pani kaardi automaattankla masina sisse. „Ei ole võimalik tehingut teostada!” kostis seepeale masin.
„Kindlasti on tee peal veel mõni bensiinijaam, kust me saame bensiini osta,” lohutasin Innot. „No peab olema!”
Kuid konnasööjate maal on kõik asjad teistmoodi. Polnud seal mitte ühtegi bensiinijaama, mis oleks olnud lahti. Kõikides jaamades valitses pimedus ning tankida oli võimalik ainult automaattanklates, milles ei olnud võimalik tehingut teostada. Ja väljas hakkas juba vaikselt pimenenema. „Lähme mäksi!” korrutas Roosi.
„Oota nüüd! Praegu on prioriteet mäks!” ütles Inno, kel oli mõte juba natuke sassi läinud. Ta tahtis tegelikult öelda, et prioriteet on bensiin, ilma milleta meil ei ole ka võimalik mingit mäksi ehk McDonalds’it otsida.
Vaatasime ringi. Olime väljumas ühest väikesest linnakesest. „Vaata, kui kaugel me Saksa piirist oleme,” ütles Inno mulle. Uurisin kaarti, endal näpud värisemas. Tundus, et üle saja kilomeetri.
Inno ütles, et tühja paagiga saab sõita umbes sada kilti. Ja me olime juba 70 ära sõitnud.
Mõtlesime palavikuliselt, mida teha. Kui linnast välja sõidame, siis kas tee peale jääb veel mingeid linnu? Teetähiseid Prantsusmaal eriti pole. Me ei teadnud isegi seda, millises linnas parajasti olime, sest seda polnud kuskil kirjas. Ja kui enam linnu pole ja tanklaid ka pole, siis mis, kui meil bens otsa saab ja auto kuskil metsa vahel lihtsalt seisma jääb? Telk oli meil igaks juhuks auto pagasnikus kaasas ja Juuli madrats ka. Mõtlesime õudusega, et see ongi nüüd siis see konnasööjate kättemaks – et peame veetma VEEL ÜHE öö nende maal ja veel öösel metsa vahel telkides. 21. mail, oma kokkusaamise aastapäeval.
Innole tundus see perspektiiv nii õudne, et ta jättis auto seisma ning läks üht maamaja silmates selle õue peale, et uurida, kas põllumehel, kelle hoovi pealt paistis traktor, bensiini ei ole. Ja jumal tänatud, õuele astuski üks muheda naeratusega keskealine prantsuse mees, selline kohalik Mart Timmi, koos oma teismelise pojaga. Alguses ei saanud ta midagi aru, mis me talle seletasime, aga kui ma auto paagi pihta koputasin, siis mõikas ja juhatas meid laia naeratusega oma traktori juurde. Küsisime viis liitrit ja selle mees meie autosse ka valas. Inno andis talle pärast ühe Võru õlletehase õlle. Mees küsis ka raha, aga seda suutsime oma rahakottidest välja kraapida ainult kaks eurot. Ei taibanud enne sularaha välja võtta. Õnneks oli mees selle ja õllega rahul.
Huhh. „Milline pääsemine!” olime õnnelikud. Imeline Saksa piir oli jälle käeulatuses. Inno mõtles, et võtab veel enne piiri kütust juurde, aga mida ei olnud, see oli tankla. Ei ühtki tanklat! Ilmselt olid kõik tanklad kiirteede ääres ja see on konnasööjate kaval nõks sind ikkagi teemakse maksma sundida.
Saksamaale jõudes olime äärmiselt ülendatud meeleolus ning karjusime kooris „Hurrraaa!” Hüvasti, prantslased! Inno keeras esimesse Saksa tanklasse sisse, et sealt bensiini võtta. Kuid üllatuste üllatus – ei saanud seal oma kaardiga maksta! Sest kaardil polnud piisavalt raha!!
Arvet kontrollides selgus, et automaattankla oli talt selle summa lihtsalt ära võtnud. Kuna ta reserveerib iga tankija kontol IGAKS JUHUKS täispaagi maksumuse, 150 eurot.
Ja nüüd me ei saanudki enam Saksa tanklas võetud bensiini eest maksta. Karauul! Helistasin paanikas Swedbanki, et pank reserveeringu maha võtaks. Seletasin, et prantsuse tankla reserveeris mu kaardil raha, aga bensiini ma sealt üldse ei saanudki. Tõreda häälega näitsik ütles, et tema ei saa midagi teha. Palusin jumalakeeli, et olen siin Saksamaal koos kahe väikese lapsega, kell on üksteist õhtul, vabastage palun blokeering, et ma saaks edasi sõita. Swedbanki näitsik ütles ülbelt, et võtke ühendust selle Prantsuse tanklaga. Kell 11 õhtul? Lõpetasin ohates kõne.
Helistasime viimase õlekõrrena läbi mõned Võru sõbrad. Ühel oli arve SEB pangas, meil oli aga vaja raha kohe. Teisel sõbral oli õnneks Swedbank’is ja ta võttis toru. Ja sai ka ülekande ära teha. JUMAL TÄNATUD. Saime kütuse eest ära maksta ja Freiburgi, kus olime õnneks öömaja juba kinni pannud, ära sõita.
Swedbank’ile aga loota ei saa. Swedbank jätab ka väikesed lapsed keset ööd välismaal hätta.
Õnneks lõppes päev siiski ilusasti. Freiburgi öömaja on väga armas ja saime end selle mõnusal pehmel voodil ilusasti välja puhata (Bookingus saab seda linki kasutades veel 10 protsenti alla). Jõudsime sinna kell pool kaksteist.
Loo moraal: konnasööjad said meilt ikka selle sada eurot (või natuke rohkem) kätte, mille me teemakse vältides ära hoida lootsime. Selle peavad nad meile nüüd küll seitsme päeva jooksul tagasi maksma, aga IKKA.
Täna siis seikleme juba Saksamaal! Püsige lainel!
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
