Lõunaeestlane läheb Eurovisioonile. Prantsusmaad avastamas
Avaldatud: 7 mai, 2018
Orleansis lilli korjamas Bonjour! Tänane reisikiri tuleb suts hiljem, sest me lihtsalt pidime oma kuumast öömajast põgenema, kuna magamistuba läks nii kuumaks, et oli juba raske hingata. Siin, Prantsusmaaal on kuumalaine, 28 kraadi, mis rõõmustab väga soojalemb Innot, aga kurvastab mind, sest ma olen pooleldi soomlane ja minu jaoks on juba 22 kraadi „helle”.
Eile jäime Essenis, Saksamaal, tuppa pikaks passima, sest seal oli üliaeglane internet ja Innol võttis oma lugude üles laadimine maru kaua aega. See tähendas seda, et saime teele asuda alles kella 11 ajal, mil väljas oli juba 26 kraadi. Minul suitses aju täielikult ja ma unustasin kuumas autos isegi selle ära, et me pidime enne Essenist lahkumist veel kohalikust Lidlist läbi hüppama ja soodsalt süüa ostma. Juulil hakkas samuti kuumas autos paha ja me pidime seetõttu plaanitust varasemalt Esseni lähedal asuval puhkealal peatuse tegema. Viisin Juuli kiiresti inva WCsse, mis oli mõnusalt avar ja erinevalt tavavetsust, kus tuli välja käia 70 senti, tasuta, ja pistsin tal pea külma vee alla. See aitas ning varsti vehkis meie kuueaastane angelman Juulike juba jälle rõõmsalt kätega, nagu tal tavaks, kui ta end hästi tunneb.
Sõitsime natuke edasi, kuni kella neljani, aga siis tõusis temperatuur 28 kraadini ning pidasime paremaks kuuma aja Prantsusmaal Metzi lähedal asuval puhkealal niiöelda ära passida. Inno võttis bensiini, mis maksab, muide, 1,6-1,7 eurot liiter, ja seejärel läksime kohvikusse sööma. Prantsusmaal ei ole teede ääres üldse McDonaldseid ja seetõttu tuli meil keha kinnitada märksa kallimas prantsuse croissante pakkuvas café’s. Võtsime Juulile šokolaadi omi ja Innole ühe prantsuse võileiva. Roosi tahtis sellist koogikest, kus olid maasikad peal. Mina piirdusin kohviga, sest oli nii palav, et söögiisu läks täielikult ära. Muidu on hinnad Prantsusmaa söögikohtades kallimad kui Saksamaal, aga WCd see-eest puhkekohtades tasuta.
Roosi leidis endale ses söögikohas uued sõbrad ja sisustas oma aega nendega. Seal oli näiteks kaks prantsuse poisikest, kellega ta tund aega kilgates tagaajamist mängis. Ta on meil selline julge, jookseb kohe võõraste lastega mängima. See on ilmselt seotud meie kaks aastat tagasi Portugalis veedetud kümne kuuga, kus Roosike oli alguses arg ja jooksis teistel eest ära, aga harjus lõunapärase temperamendiga üsna ruttu ja käitus varsti nagu täitsa tavaline portugali laps. See tähendab siis igas kohas kõvasti rääkimist ja võimalikult kärarikkalt mängimist. Sellega võib aga jälle probleeme tekkida Balti riikides, kus lapsed üldiselt vaikselt mängivad ning laste kõrvulukustavat kisa normaalsuseks ei peeta. Aga igal maal omad kombed, üks ei ole halvem kui teine, ning hea, kui laps puutub kokku erinevate kultuuridega.
Aga seda tuleb küll mainida, et mida lõuna poole, seda sõbralikumad on inimesed ja seda rohkem nad naeratavad. Ainus erand reeglist on leedukad, kes on veel tõsisemad kui eestlased ja lätlased. Aga sakslased on tüki maad sõbralikumad kui poolakad ja prantslased jälle tülki maad sõbralikumad kui sakslased. Prantslaste ainus miinus on see, et nad ei räägi üldse inglise keelt. Inno sai Metzi söögikohas saksa keelega hakkama, kui croissante tellis, aga inglise keelt nad ei mõika. Sakslased samas sutike ikka pursivad.
Prantsusmaa kohta tuleb veel öelda, et silm kohe puhkas mööda sealseid teid sõites. Kui palju rohelust! Metsi on seal vähe maha võetud, tundub mulle. „Aga saksa teed on ikka paremad,” kommenteeris Inno. Talle valmistas meelehärmi ka prantsuse teede ülikõrge teemaks. Inno nimelt arvas, et on kaval ja hoiab Luxemburgi kaudu Prantsusmaale sisenedes bensiiniraha kokku (seal oli see ca 1 euro liiter), aga Orleans’i lähedal, kus me eile õhtul kella üheksa ajal öömajale jäime, lajatati meile selle eest 48-eurose teemaksuga (!!!). Mis oli kallim kui meie öömaja hind Orleans’is!! „Ma tahan sellelt konnasööjate maalt juba minema saada ja tapast süüa,” torises Inno ja ütles otsustavalt, et järgmise öö veedame Hispaanias.
Inno pani veel seda tähele, et terve tee jooksul pole me näinud ühtegi avariid. Kuigi kiirused on siin palju suuremad ja lubatud promillid samuti. Inno arvab, et see on seotud sellega, et siin on nii palju puhkealasid, kuhu väsinud teeline saab sisse keerata, kui tal silm looja hakkab kiskuma. Eestis aga korralikke puhkealasid pole ja mõni ime siis, et üks avarii ajab teist taga.
Aga jah, täna hommikul ärkasime Orleans’is ja asusime oma kuumast külalistemajast juba kella üheksa ajal teele. Seekord me Lidlist süüa varuda ei unustanud. Seal läks umbes kümme eurot rohkem kui Poola Lidlis, aga seda suures osas seepärast, et Roosi tahtis endale Minu väikese poni pidžaamat osta, mis maksis 6 eurot.
Kuna täna on jälle 28 kraadi, siis otsustasime ka nüüd kuuma aja puhkealal ära passida ja tegime Tours’i lähedal peatuse. Teel sinna silmasin portugali õlletehase autot Cerveira Portugal ja süda läks kohe soojaks. Ehh, mu armas Portugal! Nüüd ei lähe enam kaua. Üle poole maa on juba läbitud.
Sõidetud on 3000 kilomteerit, 1000 on veel jäänud!
Püsige lainel, uus raport juba homme!
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
