Lõunaeestlane läheb Eurovisioonile. Hispaania ootab!
Avaldatud: 8 mai, 2018
Bonjour, khm, jälle. Innol oli küll plaan juba eile Hispaaniasse jõuda, aga kuna oli jälle põrgupalav ilm, siis me pidime jälle ühes Tours’i lähedal asuva puhkeala söögikohas aega parajaks tegema, et see kõige hullem palavus, 30 kraadi, mööda saaks ja me kõik koos autos kuumarabandust ei saaks. Sõime seal rõõmsalt croissante ja jõime kohvi ning Roosi sai teiste peatust tegevate perede lastega mängida ning joosta. Seal oli üks väga tore prantsuse perekond – ema, isa, umbes kaheaastane tüdrukutirts ja beebi. Roosi mängis selle kaheaastase tüdrukuga ja mina sain pereisalt teada, et pere elab Pariisis, aga on teel Bordeaux’sse, kus pereema pärit on. Nad olid väga sõbralikud ja lahked ning uurisid ka, kuhu meie teel oleme. Huvitav oli vaadata, kui vabalt pereema kohviku laua taga oma paarikuust beebit imetas. Eestis sellist asja naljalt ei kohta, naised häbenevad, kuid seal ei teinud keegi sellest väljagi ning kõik tundus väga loomulik.
Keskpäevane kuumus üle elatud, hakkasime end jälle teele sättima. Roosi oleks muidugi hea meelega sinna jäänud, sest tal oli pärast prantsuse perekonna lahkumist tekkinud uus sõbranna ühest araabia perekonnast, aga meil oli ikkagi kavatsus veel sel õhtul vähemasti Hispaania piirini ära sõita. Lubasime Roosile lähimast MacDonalds’ist tema lemmikut, maasika jäätist ja ta oli lõpuks nõus kaasa tulema.
Prantslaste sõbralikkusest ma juba rääkisin, aga tahaksin eraldi ära märkida ka seda, et see oli meie teekonnal esimene riik, kus mulle, kui ma Juuli invakäru lükates mõnest uksest siseneda tahtsin, ust lahti hoiti. Tundub nii loomulik asi, eks ole, aga millegipärast seda põhjapoolsetes riikides eriti ei tehta. Ma ei tea, kas inimesed häbenevad aidata või milles on asi, aga sellest on alati suur abi, kui aidatakse.
Kella kolme ajal uuesti teele asudes oli väljas ikka veel palav, aga tegime autol kõik aknad ja isegi katuseluugi lahti ning oli täitsa mõnus. Sõime natuke Lidlist kaasa ostetud toitu, millest mulle maitsesid eriti prantsuse värske õunamahl (hind 1.88 suur liitrine pudel) ja veiniäädikaga maitsestatud kartulikrõpsud (suur pakk 1.09). Lapsed sõid sealtsamast ostetud vaarikaid (karp 1.79) ja maasikaid (karp 1.59). Hämmastav on see, et Orleans’i Lidlis läks meil raha täpselt sama palju kui Võru poes. Aga millised on prantsuse ja millised eesti inimeste palgad, eks ole? Ja paljud asjad on seal ka odavamad, näiteks suur pakk laste Haribo komme maksis ainult 1 euro.
Kuumal ilmal on aga nii miinused kui ka plussid. Ühelt poolt teeb palavus loiuks, aga teisalt voolas meil seal kõigil Eesti talvega kogunenud tatt ninast välja. Ja sõna otseses mõttes voolas! Mind isiklikult teeb õnnelikuks see, et mul hakkab kõrvakuulmine tagasi tulema. Läinud aasta mais läks mul kõrv lukku ja seetõttu ma ühest kõrvast praktiliselt enam midagi ei kuulnudki. Eriti suurt meelehärmi valmistas see Innole, kes lõpus minuga ainult röökides rääkiski – mitte sellepärast, et ta oleks mu peale vihane olnud, vaid ma lihtsalt ei kuulnud teistmoodi. Prantsusmaa 28 kraadine palavus tõi mulle aga ka kuulmise tagasi. Uskumatu!
Kella kuue ajal tegime jälle ühe väikese peatuse, sedapuhku otsustasime pikniku kasuks Bordeaux lähedal. Ahjaa, issand, teel Bordeaux’sse oleks ma peaaegu et närvišoki saanud. Tee pealt hakkas ühtäkki musta tossu tulema, otse meie eest. Ma mõtlesin, et metsatulekahju, Portugalis on nad üsna tavalised. Siis kihutas meist mööda päästeauto ja Inno nägi, et hoopis üks väike auto oli keset teed põlema plahvatanud. Äärmiselt kõhe oli sellest õnnetuspaigast mööda sõita ja veel läbi tossu. Ma ei hakanud parem mõtlemagi, kas mõni inimene põles autosse sisse ka või mitte.
Pärast seda vapustust oli hea Bordeaux lähedal asuva puhkeala parklas värsket õhku hingata, pariisi sinki süüa ja prantsuse õunamahla juua. Meiega seltsis ka üks hulkuv prantsuse kassike, kes tundis samuti huvi pariisi singi vastu. Andsime talle seda paar viilukest ja kassil sai nii hea meel, et ta limpsas pärast mitu korda keelt. Roosit oli pärast muidugi raske selle kassi juurest ära saada, aga lubadus, et näeme teel kindlasti veel mõnd kassi, lepitas ta lõpuks ära.
Kella kaheksa ajal hakkasime isekeskis aru pidama, et kas ööbida Prantsusmaal või Hispaanias. Inno eelistas Hispaaniat, aga ma tuletasin talle siis meelde, et kord, kui me Barcelonas ööbisime, oli ühes sealses hotellis nii kõva voodi, et ta lõi sinna hüpates oma pepu valusasti ära. Prantsusmaa öömajades on samas ülimõnusad pehmed voodid, ka odavates. Jäi Prantsusmaa. Panime endale Booking’us kinni külalistemaja Bayonne’is ja sõitsime sinna (NB! Kes soovivad Bookingu kaudu broneerides 10 protsenti soodustust saada – kasutage seda linki). Enne seda ostsime veel tee peal odavat chourico vorsti, mis maksab Prantsusmaal vähem kui Eestis.
Täna avastame siis juba Hispaaniat, aga sellest juba homses reisikirjas. Püsige lainel!
Läbitud on üle 3000 kilomeetri.
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
