Lõunaeestlane Hispaanias. Teele, teele, teele!
Avaldatud: 18 mai, 2018
Kirjutan tänase reisipäeviku osa igaks juhuks ära, sest mine sa tea, mis kella ajal täna öömajale saame ja kuidas seal internetiga on. Aga mul on rõõm teatada, et eile õhtul oli siis Inno lõpuks ometi rahul!
Nimelt läksime pärast siestat jalutama, käisime vanast tuttavast talupoest läbi ja lasime Roosil mänguväljakul nõrkemiseni küla poistega palli taguda ja tüdrukutega kummikeksu mängida (Roosi enne ei osanud, aga hispaania tüdrukud õpetasid talle selle selgeks). Oli huvitav näha, et kummikeksu ei mängi siin külas sugugi mitte ainult väikesed tüdrukud, vaid ka nende emad. Vahva oli vaadata, millise lustiga nad ka endale keksupaela ümber jalgade panid ning naeru kihistades hüppama hakkasid. Eestis ma sellist asja näinud ei olegi. Aga tõepoolest, miks ei võiks ka emad oma väikeste tütarde kõrval keksu mängida? Hispaania emad nautisid seda tegevust igatahes väga.
Roosi võeti aga laste poolt kampa nagu vana tuttav. Ei olnud seal mingit võõrastamist. Suuremad tüdrukud võtsid ta oma hoole alla ja näitasid, kuidas keksumäng käib. Kui ta kiigel kiikuda tahtis, siis leidus alati mõni abikäsi, kes talle hoogu andis, enne kui mina tema juurde tormata jõudsin.
Inno võttis samal ajal mänguväljaku päikesepoolses otsas päikest ja tema tuju paranes märgatavalt. Eriti heaks see aga siis, kui avastasime külast, tegelikult täitsa oma majakese lähedalt (ime, et me seda varem tähele ei pannud) ühe väikese armsa restorani. Otsustasime sinna sisse astuda – ikkagi viimane õhtu ju! Meid teenindas muhe ümarik hispaania taat, niiöelda parajalt paks mees parimais aastais, kes oli sõbralik ja viisakas, aga mitte ülepakutult. Söögiks oli pakkuda valik tapaseid. Võtsime bacalhao dorada, mida tuntakse portugalis bacalhau bras’i nime all, ja tähendab kartulilaastudega läbi segatud turska. See oli nii suur portsjon, et jätkus meile kõigile. Tapasetaldrikud on siin Hispaanias üldse päris suured, mitte väikesed ampsud, nagu Eestis kiputakse arvama. Kui lastega välja lähete, siis ega te üle kahe tapase süüa ei jaksa. Üks tapas maksab 4-7 eurot, nii et kokku läheb teil umbes 13 eurot, kui söögi kõrvale ka juua võtate. Ja kõht on pärast mõnusalt punnis.
Roosi sai pärast veel kaks jäätist, mille kelnerionu talle lahkesti kätte ulatas, ja meie Innoga tellisime kohvi. Café solo nagu siin väikese musta kohvi kohta öeldakse. Piimaga kohv on café con leche. Magustoitu ei jaksanud. Liiga palav ja kõht oli juba tapasest täis.
Söömaaja lõpupoole tõmbus taevas tumedaks ja hakkas sadama vihma. Kolisime siis end lahke onu abiga restorani sisse ja sõime seal edasi. Inno oli väga rahul, sest esiteks kulus meil väga vähe raha ning teiseks ei üritatud teda ka kuidagi petta. Ma sellest vist pole veel rääkinud, aga üks põhjus, miks Inno Lissaboni minekule vastu punnis, oli see, et eelmine kord, kui me seal olime, kaks aastat tagasi, sai ta päev enne tagasilendu ühes restoranis räigelt petta. Ta oli nimelt mõelnud end natuke lõdvaks lasta ja tellis kaks õlut, mille eest oli varem maksnud kaks eurot klaas. Aga nüüd toodi talle arve, kus kahe õlle hinnaks oli märgitud 15 eurot, seitse eurot õlu! Inno oli hästi vihane, aga maksis arve hammaste kriginal ära. Ma arvasin, et ta oli selle juba ära unustanud, aga näe, polnud. Ta on pika vihaga.
Seepärast oli ta ka selle reisi ajal kogu aeg ettevaatlik, et äkki üritatakse jälle kuskil nahka üle kõrvade tõmmata. Aga imede ime – ei üritatudki. Muidugi, asi võib olla selles, et suurtes linnades ongi suur oht petta saada. Portugali väikelinnas Oliveira do Hospital oli meil samuti väga tore restoranielamus, suur söömaaeg läks kokku maksma ainult kuus eurot.
Nii et lõpp hea, kõik hea! Oleme mõnusalt puhanud ja päikest saanud ning täis teotahet. Reis on igati asja ette läinud. Kõige tähtsam on aga muidugi see, et Inno ka lõpuks rahule jäi 😀
Paar tunni pärast hakkame siis Eesti poole sõitma. Püsige lainel!
IRJA TÄHISMAA
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
