Lõunaeestlane Hispaanias. Kuidas Inno konnasööjaid narris
Avaldatud: 20 mai, 2018
Buenos dias, Eesti, siin Pamplona, Hispaania! Oleme jõudnud linna, mida on oma ühes parimas romaanis „Ja päike tõuseb” kirjeldanud üks mu lemmikkirjanikke Ernest Hemingway. Ma olen alati tahtnud Pamplonat näha ja seepärast käisin nüüd Innole peale, et me just nimelt siia sõidaks. Aga ma jäin ju eile pidama seal, kus hakkasime lahkuma meie armsast väikesest külakesest, nii et jätkan sealt.
Kuna me tahtsime iga hinna eest vältida sõitu suure palavaga, siis oli meil eile väga hea meel selle üle, et ennustas pilves ilma ja sadu. Kui kella kolme ajal pärast asjade pakkimist autosse hüppasime, oligi taevas juba toredasti tume. Inno küll kirtsutas natuke nina, aga möönis, et pilves ilmaga on tõesti mõnusam sõita. Kui Caceresse jõudsime, süttis tema peas aga alarmtuli. „Mida!? 12 kraadi!!!” hüüatas ta auto termomeetrit vaadates. „Mina enne välja ei tule, kui on vähemalt 20 kraadi!” Rahustasin teda, et nii külm on ainuüksi seepärast, et sajab äikesevihma. Endal mul oli, mis seal salata, vargsi hea meel, sest mul oli sellest palavusest juba täielik siiber. Juulile paistis ka jahedam ilm rohkem meeldivat. Roosi oli natuke nördinud, et me selle asemel, et Juliale ehk Huulale, nagu ta oma uut hispaania sõbrannat kutsub, külla minna, jälle autoga sõitma läksime, aga leppis siis, kui talle ütlesin, et varsti saab ta jälle oma Võru sõprade ja sõbrannadega mängida.
Selleks ajaks rabistas juba väga kõvasti. Inno hästi ei uskunud ja vannutas mind, et kui jääb 12 kraadi, siis tema sõidab senikaua, kuni läheb soojaks. Kasvõi Eestisse välja. Vaatasin siis Accuweather’i ilmaportaalist, et Salamancas on 20 kraadi, ja arvasin, et öömajale võiks jääda seal. Inno hästi ei uskunud, et kui Cacereses on 12 kraadi, siis sellest vaid paari tunni autosõidu kaugusele jäävas Salamancas võib olla 20, aga rahunes siiski natuke.
Enne Salamancat tekkis meil pisuke vaidlus selle üle, kas jääda öömajale Salamancas või veidi kaugemale jäävas Valladolidis. Inno vaatas öömajade hindu ja otsustas kohe, et Salamanca on parem, sest seal olid öömajad poole odavamad. Kuigi Valladolidis oli 22 kraadi, kaks kraadi soojem kui Salamancas. Läksimegi siis Salamancasse, kust leidsime endale Booking.com’i kaudu uskumatult soodsa, mugava öömaja (NB! Seda linki kasutades saab Bookingus öömaja broneerides 10 protsenti rahast tagasi). Tšekkisime end kella kuue ajal sisse ning läksime pärast seda lähedaasuvasse kaubanduskeskusesse, kus Roosi sai jälle nõrkemiseni teiste lastega hullata ning karusselli ja mänguautoga sõita. Pärast olime päevast nii väsinud, et jäime praktiliselt kohe norinal magama.
Täna alustasime teekonda kella kaheteistkümne ajal, kohe pärast hommikusööki. Kuna Inno tahab iga hinna eest konnasööjatele võimalikult vähe maksta, siis otsustasime, et oleme veel ühe öö Hispaanias. Siis ma talle selle Pamplona mõtte välja käisingi. Käisime enne veel bensiinijaamast läbi, kust Inno võttis bensiini (see on Hispaanias odavam kui Portugalis ja palju odavam kui Prantsusmaal) ja mina kohvi. Roosi valis endale sealt ühe toreda väikese Hispaania kiirabi mudelauto, mis maksis viis eurot. Teenindajaks oli seal üks tore hispaania härrasmees, kes andis talle lisaks veel ühe tasuta pulgakommi. Hispaanias on üldse paljudes kohtades, ka näiteks hotellides ja restoranides, leti taga just sellised väärikad keskealised härrasmehed, mitte noored tšikud nagu Balti riikides. Ja see, kui sind ootab hotelli vastuvõtulaua taga üks keskeealist pereisa meenutav lahke naeratusega onu, on kuidagi väga turvalisust sisendav. Inno arvas seepeale, et Balti riikides teenindavad peaaasjalikult noored tšikid seepärast, et põhituristid on igat masti poissmehed, ning neile lihtsalt ei läheks lahke naeratusega pereisad peale. Õige jah – ka mu portugallasest eks Joáo oli Balti riikide modellivälimusega hotellide ja restoranide teenindajatest suures vaimustuses. Sain aru, et see oli üks põhjus, miks ta ülepea Läti, Leedu ja Eesti tuuri ette võttis. „The most beautiful women are in the Baltics!” kiitis ta mulle. Ehk siis maailma kõige ilusamad naised elavad Balti riikides. Nojah. Kui sa oled aga lastega reisiv pere, siis sind need maailma kõige ilusamad naised üldse ei huvita. Sind huvitab, et sind võtaks vastu lahke naeratusega vanem inimene, kes paneks sind tundma nagu sa oleksid kodus. Minu hääl läheb seetõttu alati lahketele hispaania härrasmeestele. Ja ma kahtlustan, et see on ka üks põhjuseid, miks Eestis eriti välisriikide peresid ei käi ning lastepargid nagu Lottemaa ja Pokumaa kiratsevad. Sest kõik on üles ehitatud joaóde järele, kes tulevad siia modellimõõtu naisi otsima.
Ahjaa – Inno on väga uhke, et tal on õnnestunud siiamaani teemakse vältida. Ta nimelt pani omale telefoni sellise seadistuse, mille eesmärk on selliseid röövimisi ära hoida. Ja siiamaale pole meil teede peale kulunud ühtki senti. Tõsi, reis on seetõttu paar tunnikest pikem, aga samas näeb ka palju rohkem maad ja väikeseid armsaid linnu. Kuna sattusime ka otsapidi teele, mis viis Santiago de Compostela’sse, siis kohtasime ühel hetkel palju seljakotiga rändureid ja isegi jalgrattureid. Mina sellisest asjast muidugi aru ei saa. Vedida palava ilmaga veel sumadani seljas? Kerge hullu panek minu meelest, aga igaühele oma. Üks pluss on kiirteede vältimisel veel – tavalistel teedel on palju vähem liiklejaid. Kõik hullud on kiirteede peal.
Ühe asja pärast jõudsime Innoga enne Pamplonasse jõudmist veel jageleda. Tema kruttis kogu aeg auto temperatuuri 22 peale, aga mulle meeldib 20 kraadi. Tegime siis kuidagi kompromissi, et olgu siis 21 – pole temal külm ja minul palav.
Kella viie ajal olime Pamplona lähistel ja panime endale öömaja kinni. Saime jälle ülisoodsa diili. Kuidas meil siin edasi läks, sellest aga juba homses reisikirjas!
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
