Lapsevanema arvamus: Kas hilisem koolipäev on päriselt parem lahendus?
Avaldatud: 18 august, 2025
Viimasel ajal on Võru linnas tõusnud päevakorda koolipäeva alguse nihutamine kella 9 peale. Esmapilgul võib see tunduda positiivse muudatusena: rohkem und, rahulikum hommik, kuid tegelikkuses kaasneb sellega rida keerulisi praktilisi ja hariduslikke küsimusi, millele pole piisavalt tähelepanu pööratud.
Esiteks on oluline küsida, kuidas üldse sellise otsuseni jõuti. Kreutzwaldi koolis toimus küll lapsevanemate seas küsitlus, kuid see korraldati sisuliselt juba suve hakul, õppeaasta lõpus – ajal, mil suur osa peredest oli juba puhkuse meeleolus. Vastas ainult ⅓ küsitletute arvust. Veelgi enam: vastata said ka 9. klasside lapsevanemad, kelle lapsed on koolist lahkunud ega kuulu enam muudatuse sihtgruppi. 60% vastanud lapsevanematest oli uue korraldusega nõus, 10% oli erapooletuid ja 30% ei olnud uue korralduse poolt. Kahjuks pole tehtud statistikat, mitu last oli vastanute peres. Selliste vastustega arvestamine muudab küsitluse tõsiseltvõetavuse küsitavaks. Samal ajal ei toimunud Võru Kesklinna koolis üldse küsitlust. Kuidas saab rääkida kaasamisest kui suurem osa kogukonnast – lapsed, vanemad, õpetajad – jäetakse arutelust kõrvale? Kas me tõesti peame leppima olukorraga, kus laste haridust ja päevakava puudutavad olulised otsused tehakse kogukonnaga läbi rääkimata?
Muudatuse mõju ulatub kaugemale kui vaid koolipäeva ajastamine. Võru linn on kogu maakonna huvihariduse kese – siia liiguvad lapsed trennidesse ja huviringidesse ka Antslast, Rõugest, Vastseliinast ja teistest väiksematest kohtadest. Kui koolipäev lõpeb hiljem, jääb huvitegevuseks paratamatult vähem aega. Kreutzwaldi kooli koosoleku protokollis on välja toodud lõik, et kodutööde maht suureneb, vahetunnid lühenevad, seega väheneb laste vaba aeg veelgi ning pole ka aega omavahel suhtlemiseks ja liikumiseks. Lastel ei ole enam jaksu või aega huviringides osalemiseks, väheneb ka konkurents ja motivatsioon ja sellega koos ka areng. Head tulemused sünnivad pingutusest, aga ka võimalusest – kui huviharidus jääb tahaplaanile, kaob ka paljudel lastel võimalus eneseväljenduseks ja kasvamiseks.
Logistiliselt muutub kogu päeva korraldus paljude perede jaoks märgatavalt keerulisemaks. Lapsevanem peab tööd alustama kell 8, aga koolipäev algab tund aega hiljem ning ühistranspordiühendused pole kohandatud, tekib kohe küsimus: kas laps peab niisama koolis ootama või peab lapsevanem pidama tööandjaga läbirääkimisi tööaja muutmiseks? Veelgi keerulisem on olukord peredes, kus on ka väiksemaid lasteaialapsi – kogu päeva rütm nihkub ja pere ühine õhtune aeg väheneb. Pikem koolipäev tähendab rohkem väsimust, vähem mänguaega, vähem puhkust ning suuremat stressi nii lastele kui vanematele.
Lisaküsimusi tekitab ka see, et järelevastamiste jaoks pakutakse välja hommikune ajavahemik 8–9, aeg, mil ametlik koolipäev veel ei alga. Kui laps peab niikuinii koolis olema kell 8, siis milleks kogu muudatus? Kas ühistransport on valmis seda muutust toetama? Või kasvab hoopis vanemate koormus? Samuti planeeritakse kahe järjestikuse 40-minutilise tunni formaati, mille mõju laste keskendumisvõimele ja õpimotivatsioonile ei ole piisavalt uuritud. Meil ei ole täna andmeid selle kohta, kuidas lapsed sellise koormusega päriselt toime tulevad. Tegemist on eksperimendiga, mille mõju tunnetavad lapsed alles tagantjärele. Kas me oleme valmis riskima nende heaoluga ilma kindla teadmiseta?
Koolid on korduvalt viidanud erinevatele teaduslikele uuringutele, mis toetavad hilisemat koolipäeva algust, ent pole kordagi selgitatud, millistes riikides need uuringud läbi viidi. Kas need põhinevad Ameerika, Soome, Saksa või hoopis Aasia kogemustel? Nende riikide haridus- ja ühiskonnakorraldus erineb märkimisväärselt Eesti omast ning me ei saa pimesi eeldada, et sama lahendus toimib ka meil. Samas ei ole arvesse võetud Eesti enda tugevust: meie lapsed on PISA testide põhjal maailma tipus. Meie haridussüsteem, nii nagu see seni on toiminud, töötab. Ja kui see töötab, siis tuleb muudatusi teha ettevaatlikult, mitte tormakalt.
Veelgi enam: kui Võrus on juba aastaid praktiseeritud erinevaid tundide pikkusi – Kesklinna koolis näiteks 80-minutilisi tunde (millest 5 min. antakse vahepeal puhkamiseks), siis miks pole avalikult välja toodud nende muudatuste mõju õppimisele? Millise kooli, Kreutzwaldi või Kesklinna lõpetajad on saanud paremad tulemused riiklikel tasemetöödel ja lõpueksamitel? Kumma kooli õpilased on Võru Gümnaasiumis edukamad? See oleks kõige selgem ja usaldusväärsem viis hinnata, kas pikemad tunnid toetavad tegelikult laste arengut. Praegu ei ole avalikkusel võimalik sellistele küsimustele vastuseid saada, sest andmeid pole välja toodud ja ometi tehakse nende puudulike teadmiste põhjal suuri muudatusi.
Lisaks kõigele tuleb meeles pidada, et iga suurem korralduslik muudatus toob endaga kaasa ka rahalise kulu. Kui me seda teeme kiirustades ja läbi mõtlemata, maksame selle kinni meie ise, otse või kaudselt. See ei puuduta ainult rahakotti, vaid ka perede ajakulu, vaimset heaolu ning eelkõige meie laste arengut ja tasakaalu.
Selle kõige valguses ei ole küsimus enam lihtsalt kellaajas, millal tund algab. Küsimus on selles, kuidas me hindame oma hariduse kvaliteeti, laste vajadusi ja kogukonna arvamust. Kas me otsustame faktide ja kohaliku kogemuse põhjal või võtame suuna teadmatusse, lootes parimat? Kui tahame tõesti midagi muuta, peame seda tegema targalt, läbipaistvalt ja kaasavalt, mitte kiirustades ja lootes, et küll lapsed harjuvad. Nemad väärivad enamat.
PERTTI PRÄTZ
Arvamus avaldatud Võru lapsevanema ja kogukonnaliikmena, kellele läheb korda mitte ainult koolikell, vaid ka laste heaolu, huvide areng ja pere igapäevane tasakaal.
Viimased uudised
TOP 10
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
