Kurioosum: Põlva haigla arstid tegid ebaloomulikult palju ületunde

„Ületundide arv on mõningal juhul ületanud kahekordselt töökoormuse ja graafikutest selgus, et teinekord on valved olnud kuni 72 tundi pikad,” rääkis juunist Põlva haigla juhatajana tööle asunud Margot Bergmann „Aktuaalsele kaamerale”.

Haiglajuhi sõnul on inimesed tahtnud tööd teha ja teinud seda südamega, aga temal kui haiglajuhil lasub kohustus pakkuda kvaliteetset teenust. „Siinkohal on ületundide hulk otseses seoses kvaliteediga,” lisas ta.

Kuigi ületundide tegemine on meditsiinis tavaline ja teatud määral lubatud, siis mitmed töötajad olid teinud sadu tunde lisatööd üle seadusega lubatud piiride. Ka ei olnud ületunnid graafikus kirjas ega korrektselt vormistatud.

„Haiglas on praegu puudu pediaatritest, günekoloogidest, anestesioloogidest. Need on erialad, kus ületundide hulk oli kõige suurem,” sõnas Bergmann. Kui suure osa nende eriala tohtrite sissetulekust moodustasid lisatasud ületundide eest, ei soostunud haiglajuht ütlema.

Enne ametisse asumist rääkis Bergmann seniste juhtidega ja nüüd tunnistab naine, et talle oleks võidud anda olukorrast ausam ülevaade. „Kuna sellistel alustel on siin juba aastaid toimetatud, siis ilmselt nende jaoks oli see tavaline ja võib-olla nad ei leidnudki, et mõni asi kajastamist vääriks.”

Bergmanni sõnul otsustas ta Põlva haigla kriitilise olukorra avalikuks teha, sest haiglast loodud kuvand ei vasta tegelikkusele. „Mulle tundub, et need ootused, mis haiglale on seatud, ei ole kuigivõrd realistlikud. Seetõttu ma mõtlesin, et haigla olukord peaks natukene laiemat kõlapinda saama. Haigla kuvand peab olema aus ja läbipaistev,” selgitas ta.

Põlva haigla senine ülemarst Margit Rikka on uue haiglajuhi kriitikast häiritud, kuid kinnitab, et 72-tunnised valved ei tähenda, nagu oleks tohtrid väga väsinud.

„See 72 tundi ei tähenda seda, et ta on pidevalt töös, talle lihtsalt makstakse selle eest, et ta oleks olemas,” selgitas Rikka.

Kuna sünnitamine on Rikka sõnul füsioloogiline protsess, mitte haigus, siis saab ämmaemand tavalise sünnituse vastuvõtmisega ise hakkama. Günekoloogi või lastearsti abi on vaja vaid siis, kui sünnitus ei kulge plaanipäraselt.

„Tegelikult on ju nii, et günekoloogid peavad haiglas olema siis, kui on sünnitaja. Väikses haiglas on neid sünnitusi suhteliselt vähe ja siis ollakse koduvalves,” sõnas ülemarst, kes paneb Põlvas ameti maha juuli lõpus.

Kuna Põlva haiglas käivad valveid tegemas teiste haiglate arstid, siis pole Rikka sõnul mõeldav näiteks Tartust pärit arsti koduvalve. „Kui ta on mul juba siin, siis ta ei ole valmis koduvalve raha eest siin kohapeal olema. Selleks, et hoida personali, tulebki mööndusi teha,” tõdes kogenud arst.

Samas möönis ka Rikka, et Põlva haigla personalikulu on seetõttu väga suur. „Ütleme nii, kui me oleksime äriettevõte, siis see ei oleks jätkusuutlik, sest 70 protsenti personalikulu on palju. Aga kõigis väikehaiglates on nii,” selgitas arst.

Tohtri sõnul oleks mõistlik mõned meditsiiniteenused koondada suurematesse keskustesse, kuid maakonnakeskusse peab jääma erakorraline abi. „Sünnitus on diskuteeritav, kas ta peab olema tsentraliseeritud nelja keskusesse Eestis või see võib olla erinevates kohtades,” rääkis arst. Ta lisas, et sünnituse puhul tekib küsimus, kas inimene on rahul teenusega, mida talle pakutakse haiglas, kus on palju sünnitajaid.

„Sünnitus ei ole haigus, vaid füsioloogiline protsess, ja kui ei ole oodata probleemset sünnitust, siis see võiks olla kodu lähedal,” on tema seisukoht.

Põlva haiglas sünnib aastas 240-250 last ning haiglasse tullakse sünnitama üle Eesti. Rikka sõnul on olnud aastaid, kus 40 protsenti värsketest emadest ei ole pärit Põlvamaalt. Kuigi sünnitajad haigla tingimusi ja personaalset lähenemist kiidavad, tunnistab tohter, et tasulist sünnitust pakkudes ei oleks võimalik ellu jääda. Isegi suuremates keskustes erakliinikud on selle teenuse pakkumise lõpetanud, sest pered ei jaksa selle eest maksta. Ka on aasta-aastalt jäänud vähemaks Venemaalt pärit sünnitajaid.