Kurb uudis: suri näitleja Helene Vannari

20. märtsil 1948 Kilingi-Nõmmel sündinud Vannari lõpetas aastal 1966 Tartu 1. töölisnoorte keskkooli ja 1970. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennu. Aastatel 1970–1974 töötas ta Ugala teatris näitlejana, alates 1976. aastast töötas ta näitlejana Tallinna Linnateatris.

Vannari esines ka raadios kuuldemängudes („Hall mees”, 1999; „Puhastus”, 2011), mängis telelavastustes („Onu Tik-Taki seiklused”, 1981), filmides („Rahu tänav”, 1991, Tallinnfilm; „Minu Leninid”, 1997, Faama Film, Lenfilm; „Meeletu”, 2006, Taska Film, Eesti Televisioon; „Eestlanna Pariisis”, 2012, Amrion, TS Productions, La Parti Production; „Kertu”, 2013, Amrion) ja teleseriaalides („Wikmani poisid”, 1995; „ENSV”, aastast 2010; „Saare sosinad”, 2012–13; „Mägede varjud”, 2013–14).

1990. aastal pälvis ta Eesti Teatriliidu naispeaosatäitja preemia, 2000. aastal raadioteatri näitlejaauhinna, 2011. aastal teatriliidu naiskõrvalosatäitja auhinna rolli eest lavastuses „Keskööpäike”, 2004. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2017. aastal Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa rollide eest lavastustes „See hetk” ja „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama” ning 2021. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia.

Enam kui kümme aastat aastat telesarjas „ENSV” ja selle järjes „EnsV” Aino Kessnerit kehastanud Vannari tunnistas saates „Ringvaade” 2021. aastal talle huumoripreemia toonud rollist rääkides, et päriselus ta Aino-sugusega suhelda ei tahaks. „Nagu ikka, on alati huvitav mängida negatiivset kangelast, kes sust endast – ma loodan – asub küllalt kaugel.”