Kuidas sünnitada mõnusalt ning tasuta. Värske kogemus Lõuna-Eesti haiglast
Avaldatud: 27 juuni, 2020
Sünnitustuba. Foto: LEH Kuna sünnitus on iga naise elus ülivägaeriline sündmus, siis on selge, et naine soovib, et see kogemus oleks võimalikult mõnus. Ja lihtne ning turvaline. Seepärast on väga oluline valida sünnitamiseks õige koht. Aga kuidas seda teha? Üle Eesti on palju sünnitusmaju ning sageli on nõnda, et üks kiidab üht ning teine teist. Mõni võib väikest sünnitusmaja peljata, kuna arvab, et suures ollakse ehk professionaalsemad ning saadakse sünnituste vastu võtmisega paremini hakkama.
Olin ise veel mõni aeg tagasi sama raske küsimuse ees. Ootasin oma kolmandat last ning paanikas. Kus oleks mul praegusel keerulisel ajal kõige mõnusam sünnitada? Minu esimene laps, kaheksa-aastane Juuli, sündis Tartus Elite erakliinikus. Lootsin spaasünnitust, aga tulemuseks oli see, et maksin hulka raha ning sain ühe elu kõige koledama kogemuse. Ämmaemand, kes pidanuks mu juures olema kogu aeg (selle eest ju maksingi), käis iga natukese aja tagant üht juba sünnitanud naist teenindamas, ning ma olin oma valude otsas hullumas, saamata mingitki leevendust. Selle tulemusena sünnitus seiskus, laps jäi sünnitusteedesse kinni ning läks vaat et erakorraliseks keisriks. Seda kogemust ma enam korrata ei soovinud ning läksin teist last sünnitama Tartusse, Maarjamõisa sünnitusosakonda, mida juhib minu meelest Eesti parim naistearst Fred Kirss. See sünnitus oli palju mõnusam – sain valude leevendamiseks minispinaali, mis aitas mul kõige koledamad valud üle elada (õigemini küll magada), ning ka lapse välja aidanud ämmaemand oli professionaal. Kiire, asjalik ning konkreetne. Süsteem töötas kui kellavärk. Tõsi, sain rebendid nagu esimese sünnituse ajal, aga lahkusin sünnitusmajast siiski rahulolevalt.
Nüüd olin samuti arvel Tartus, aga oh hullu – siis tuli peale koroona. Korraga katkesid kõik visiidid – nii naistearsti kui ämmaemanda omad. Olin täielikus teadmatuses, mis nüüd edasi saab. Kas saan üldse haiglas sünnitada või tuleb – appi! – sünnitada kodus. Mai alul sain õnneks siiski uuesti ämmaemanda aja. Aga mind tabas seal ebameeldiv üllatus – selgus, et Tartus tehakse kõikidele sünnitajatele koroonatest ning tulemuse selgumiseni tuleb kanda maski. Mina olen aga astmaatik ning saan maski kanda maksimaalselt viisteist minutit. Tartus ma seda verekabineti ukse taga oodates kandsin ning kuna järjekord oli poole tunni pikkune, siis kadus mul ühel hetkel pilt silme eest ära.
Ma ei tea, mis sisetunne juhatas mind seejärel Võrru. Võtsin julguse kokku ning helistasin Lõuna-Eesti haigla ämmaemanda kabinetti. Olin täiesti kindel, et mulle öeldakse, et kui oled arvel Tartus, siis ka sünnitad Tartus, aga telefonile vastanud ämmaemand oli nii lahke, et mul tuli lausa pisar silma, ning kutsus mu kohe vastuvõtule. Seal tehti mulle kohe ka vereproov, mille tulemusena selgus, et mul on rauatase piiri peal. Sain häid nõuandeid, mis preparaate võtta, ning mind kutsuti peatselt ka tagasi – KTGd tegema ning ultrahelisse. Tartus oleks need kõik ära jäänud. Samuti ei märgatud seal mu rauapuudust.
Kõik arstid ja ämmaemandad, keda enne sünnitust Lõuna-Eesti haiglas kohtasin, olid nii lahked, et see näis mulle lausa uskumatu. Tundsin end hoitult ning turvaliselt, suur sisemine rahu voogas sisse. Isegi maski osas polnud nii karmid nõudmised kui Tartus – seda tuli kanda haigla koridoris, aga palatis võis ära võtta. Sellest hetkest teadsin, et sünnitan Võrus. Minu isikliku kogemuse järgi on sünnitamise koha valikul olulised vaid kaks asja – et tunneksid end seal kui kodus ning teiseks – et sinu suhtes oldaks tähelepanelikud ning lahked. Kõik see oli Võrus olemas.
Nii et Võru! Aga mu beebi läks nädal aega üle. Kui paar päeva enne tähtaega osakonnas uuringutel olin, arvas sõbralik naistearst, et kuna beebi on väike, siis võib veel rahulikult nädal aega oodata. Et ei pea kiirustama. Lahkusin osakonnast rahuliku südamega ega muretsenud üldse. 17nda hommikul pidin uuesti minema, et esilekutsumise üle aru pidada, aga justkui tellimise peale algasid mul 16nda hilisõhtul valud. Alul kahekümneminutiliste ning seejärel üsna ruttu juba seitsmeminutiliste vahedega. Helistasin haigla valveämmaemandale ja küsisin, mida teha. Lahke hääl telefonis vastas, et talitaksin tunde järgi. Minu sisetunne ütles juba mõne minuti pärast, et tuleb kähku haiglasse minna, sest valud läksid järjest sagedasemaks ning intensiivsemaks. Abikaasa sõidutas mind haiglasse ning jätsime EMO ukse taga hüvasti, sest temal oli tarvis rutata vanemate laste juurde.
Sünnitusosakonnas oli mul vastas lahke ämmaemand Kaili, kes juhatas mind kõigepealt palatisse (valisin üksiku, sest olin üksi) ning seejärel sünnitustuppa KTGd tegema. Valud olid veel talutavad ning kuna avatust vähe, kahe sõrme jagu, siis arvati, et võiksin minna tagasi palatisse pikutama või duši alla. Samuti oli võimalik minna sünnitustoas asuvasse vanni. Otsustasin pikutada. Aga sain seda teha vaid mõned hetked, kui valud korraga hirmus suureks paisusid ning tundus, et lausa kolmeminutiliste vahedega käima hakkasid. Vajutasin häirenuppu, mille Kaili mulle andnud oli. Ta tuli kohe. Küsisin epiduraali, mis mind eelmise sünnituse ajal tohutult aidanud oli. Mind juhatati uuesti KTGd tegema ning kontrolliti avatust. Juhhei! Selgus, et avatust oli juba neli senti ning valuvaigistavat süsti sai teha küll. Anestesioloogi saabumiseni pakuti mulle leevendust naerugaasi abil ning see aitas päris hästi. Õnneks saabus mõne hetke pärast ka anestesioloog, kes tegi oma töö kiiresti ning korralikult. Ning täiesti hämmastav – valutult! Paari minuti pärast olid valud kui pühitud ning mind valdas mõnus rammestus. Ämmaemand arvas naeratades, et võiksin proovida silma mõneks ajaks looja lasta ning toimetas vaikselt mu ümber edasi. Väga mõnus oli olla. Vaatasin aknast avanevat männimetsa, sirutasin jalad täispikkuses välja ning lõdvestusin TÄIEGA. Mõne aja pärast saabus ka uni. Kui uuesti silmad avasin, hakkasin õhkõrnalt tundma presse. Nad tulid alguses vaikselt ning pehmelt ja siis üha tugevamalt. Tundsin, et pean asendit vahetama ning ronisin sünnituslaualt maha. Selleks ajaks oli tööle saabunud ka uus ämmaemand Ly, kes soovitas mul siiski sünnituslauale tagasi tulla, sest lapse sünd on lähedal. Ta tegi mulle sellest mõnusa järi, et mugavam oleks. Hetkeks oli valu nii suur, et tahtsin tagasi põrandale kolida. „Oota, ära praegu veel mine, sünnitame ta ikka enne ära,” naersid ämmaemandad ning lubasid mul juba pooleldi väljas oleva beebi pead katsuda. See oli võimas tunne ning andis lõpuspurdiks tohutult jõudu.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Võru sünnitus oli kindlasti mu kolmest sünnitusest kõige lihtsam, kergem ning mõnusam. Seda sõna otseses mõttes – mul ei olnud ühtegi rebendit. Privaatämmaemandat mul ei olnud, aga teda polnudki vaja – ämmaemand käis mind iga natukese aja tagant vaatamas ning mul ei olnud hetkekski tunnet, et olen üksi. Kuigi ma olin üksi ehk siis sünnitamas ilma tugiisikuta. Kõigile mu küsimustele ning palvetele vastati ning mitte ametlikult, vaid sooja ja siira inimlikkusega. Nagu olnuks ämmaemandad mitte inimesed, keda kohtasin esimest korda elus, vaid mu vanad head tuttavad. Nii tekkiski peaaegu et kodus sünnitamise tunne.
Sünnitusjärgse hoolitsuse kohta saan samuti ainult kiidusõnu ütelda. Personalil oli mu gluteenitalumatus meeles ning sünnitustoast palatisse naastes (enne seda lubati mul veel ligemale tund aega last sünnitustoas imetada ning temaga tutvust teha, kiiret polnud) ootas mind maitsev tatrapuder, lõunaks sain isuäratavat frikadellisuppi ning õhtuks üht parimat porgandipüreesuppi, mida ma kunagi söönud olen. Kõik mu palatisse astunud inimesed olid naeratavad ning sõbralikud ja sealjuures väga viisakad. Nii et ma tõesti ei liialda, kui ütlen, et tundsin end Lõuna-Eesti haiglas kui paradiisis 🙂 Minu ettekujutuses ideaalne sünnitusabi selline just ongi – sõbralik ning viisakas. Selline, millest sulle jääb tunne, et ka sina oled olnud oodatud ning sind on koheldud kui kallist külalist, kellele on soovitud pakkuda vaid parimat. Võru haiglast mulle selline tunne jäi.
Kahtlemata on ka suurtel haiglatel oma eelised. Kui sünnitaja on riskirase näiteks, siis võib ta end kindlamini tunda suures. Aga minule mu astmaga oli Lõuna-Eesti haigla männimets just eeliseks; tundsin, kui kerge mul seal hingata oli. Samas on selge, et lahket ning tähelepanelikku hoolitsust saad sa suure tõenäosusega ikkagi ainult väikesest haiglast, sest suurel haiglal võib küll olla soov seda pakkuda, kuid pole võimalust. Sünnitajaid on lihtsalt rohkem ning ämmaemandatel vähem aega. Väikeses haiglas aga saavad ämmaemandad sageli pakkuda rohkemgi kui niiöelda ette nähtud.
Nii et mina soovitaks igale sünnitajale Lõuna-Eesti haiglat. Mina sain just seal oma unistuste sünnituse. Ega maksnud selle eest sentigi.
KÜSIMUSED LÕUNA-EESTI HAIGLALE NING VASTUSED.
Vastab sünnitusosakonna juhataja Merit Liivak.
1. Kui palju maksab LEHis perepalat?
Perepalat maksab LEHis vastavalt 30 eurot (suur 2-kohalise voodiga palat) ja 15 eurot (perepalat, kus isal/tugiisikul magamiseks tugitoolvoodi).
2. Kui kauaks saab pärast sünnitust haiglasse jääda? S.o. mitmeks päevaks?
Peale sünnitust sõltub haiglasse jäämine sellest, kuidas nii ema kui ka vastsündinu kosuvad. Kas pikem jälgimine/vajadusel ravi on vajalik. Minimaalselt peab peale sünnitust olema haiglas 8 tundi.
3. Kas on võimalik tellida ka privaatämmaemandat, kes oleks kogu aeg juures? Kui jah, siis kui palju see maksab?
Kuna LEHis on sünnitajaid vähem, siis võime öelda, et sünnitus meie juures ongi nagu privaatsünnitus (oma ämmaemand, hooldaja, naistearst ja lastearst).
4. Milliseid valuvaigistavaid vahendeid saab?
Valuvaigistavad vahendid on erinevad, alustades toetavast sõnast, soojast dušist/vannist. Lisaks on võimalus kasutada naerugaasi, on erinevad valuvaigistad preparaadid, epiduraalanalgeesia/minispinaal.
5. Kuidas on hetkel lood koroonatestiga?
Hetkel peavad nn koroonatesti tegema kõik patsiendid, kes tulevad plaanilisele operatsioonile, sealhulgas ka plaanilisele keisrilõikele tulijad.
6. Kas ikka ruumi jätkub? Kas iga sünnitaja saab pärast sünnitust oma palati?
Ruumi jätkub! Kõigile sünnitajatele on tagatud oma palat. Kui juhtub, et mingil põhjusel ei saa kohe perepalatit, siis on meil ka üksikpalatid. Kuid ühispalatitesse sünnitusjärgseid naisi ei panda.
IRJA TÄHISMAA
-
- Sünnitustuba. Foto: LEH
-
- Perepalat. Foto: LEH
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
