Kui toit muutub vaenlaseks: eksperdid avavad söömishäirete telgitagust
Avaldatud: 13 august, 2025
Uuringute andmetel kogevad ligikaudu 7 protsenti naistest mingisugust söömishäiret ja 50 protsenti naistest kasutab ebatervislikke kaalualandamise meetodeid. Iga kümnes anoreksiat põdev inimene on mees ning 25 protsenti sageli dieeti pidavatest inimestest lõpetavad söömishäirega. Kuigi Eestis ei ole avaldatud raportit, mis kajastaks konkreetselt söömishäirete diagnooside statistikat, tuleb erinevatest uuringutest välja, et vaimse tervise häired, sealhulgas söömiskäitumise probleemid, võivad olla teismeeas suuremad.
Eesti Söömishäirete Liidu tegevjuht Snezana Härma ütles, et söömishäire ehk häirtud suhtumist sööki ja oma kehasse kogevad väga paljud inimesed ning sageli ka need, kes ei vasta diagnoosile. „Kõigil söömishäiretel on aga üks ühine joon: rahulolematus oma kehaga. Söömishäire puhul ei ole küsimus, kui palju inimene sööb või kui palju kaalub. Olulisem on, kuidas ta mõtleb toidust ja oma kehast, ning millist rolli need mõtted tema igapäevaelus mängivad,” selgitas Härma.
Söömishäired esinevad kõige sagedamini noorukieas ja varases täiskasvanueas: 14-25-aastaselt, kuid neid võib märgata ka märksa varem – juba 8-10-aastaselt. Eelkõige tüdrukutel, aga järjest enam ka poistel. Härma rõhutas, et oluline on näha varajasi märke ja pakkuda tuge ning perearstidel, kooliõdedel ja mõistagi ka lapsevanematel on siinkohal oluline roll.
Anoreksia, buliimia, ülesöömishäire ja ebatüüpiline söömishäire
Üldjoontes võib söömishäired jagada kolmeks rühmaks: anoreksia (anoreksia nervosa), buliimia (bulima nervosa) ja ülesöömishäire.
Anoreksia puhul on inimesel hirm kaalutõusu ees ja ta piirab tugevalt toitumist. Märgatavateks teguriteks on kiire kaalulangus, amenorröa ehk menstruatsiooni puudumine, külmatunne, madal vererõhk, väsimus ja keskendumisraskused.
Buliimia puhul vahelduvad söömist piiravad perioodid kontrollimatu söömise perioodidega. Võib esineda oksendamist, lahtistite kasutamist ja ületreenimist. Buliimia puhul ei pruugi esineda kaalu muutust ning see võib jääda normi piiridesse. Haigusest annavad märku sage vannitoas käimine pärast sööki, hammaste emailikahjustused, tursed, kurguvalu ja kõhuprobleemid.
Ülesöömishäire puhul on inimesel korduvad kontrollimatud söömissööstud, mil süüakse kiiresti ja suurtes kogustes. Erinevalt buliimiast ei esine kompenseerivat käitumist, nagu näiteks oksendamine. Söömissööstudega kaasneb aga süü- ja häbitunne ning depressioon. Märgatavateks sümptomiteks on kehakaalu tõus, meeleoluprobleemid, seedetrakti vaevused ja isoleerumine.
Eelmainitud on Härma sõnul kõige sagedamini diagnoositavad söömishäired, kuid lisaks neile on veel mitmeid söömiskäitumise vorme, mis võivad oluliselt mõjutada meie tervist. Näiteks ortoreksia ehk kinnisidee süüa ainult „õiget” või „puhast” toitu. Bigoreksia, mis esineb peamiselt meestel ja on seotud sooviga „kasvatada lihaseid” ning võib kaasa tuua liigse treenimise, toidulisandite ja steroidide tarvitamise.
Härma nentis, et kõige levinum söömishäire on ebatüüpiline söömishäire. See tähendab, et inimesel esinevad söömishäirele iseloomulikud mõtted ja käitumine, aga need ei pruugi vastata ühelegi konkreetsele diagnoosile. Näiteks ei esine kaalulangust või sümptomites puudub regulaarsus, mistõttu on neid keerulisem märgata. Paljud inimesed, eriti noored, võivad elada pikalt söömishäirega ilma, et nad ise või keegi teine seda märkaks.
Nähtamatud sümptomid tõsiste tagajärgedega
Laste- ja noorukitepsühhiaatria arst-resident Helena Mesikepp nentis samuti, et söömishäire diagnoosimine ja ravi võivad olla keerulised, kuna vereanalüüsid võivad püsida normis pikka aega, kuigi patsient võib juba olla raskes seisundis.
„Väga oluline aspekt on, et alakaalu puudumine ei välista rasket söömishäiret ja tervisekahju. Vereanalüüside jälgimisele lisaks peaks söömishäire kahtlusel kindlasti jälgima ka pikkuse ja kaalu dünaamikat ajas ning kardiaalseid näitajaid nagu vererõhk, pulss ja EKG. Vajalik on ka anamnees nii patsiendilt endalt, kuid võimalusel ka lähedaselt,” tõi Mesikepp välja, milliseid näitajaid söömishäirete puhul jälgida tuleks.
Söömishäirete Liit koos SYNLABiga on arstide jaoks kokku pannud ka soovituslike vereanalüüside nimekirja, mis hõlmab ühtekokku 30 erinevat verenäitajat, mõõtes nii elektrolüütide, vitamiinide, veresuhkru ja põletiku, maksa-, neeru- ja kilpnäärme näitajate, lipiidide kui ka lihas- ja luuainevahetuses osalevate näitajate taset. Vajadus selleks tuli tegelikult arstidelt endilt – Söömishärete Liidu poole pöörduvad arstid ja perekonnad iganädalaselt küsimusega, milliseid uuringuid oleks vaja teha.
Verenäitajate jälgimine on Mesikepi sõnul oluline seetõttu, et söömishäired võivad kaasa tuua teiste haiguste diagnoosi. „Söömishäiret tuleks eristada meeleolu- ja ärevushäirest ning diferentsiaaldiagnostiliselt välistada ka somaatilised kroonilised haigused. Analoogselt teiste kehalistega haigustega võib esineda nii aneemiat, kilpnäärmenäitajate kui ka spetsiifilisemalt pankrease funktsiooni muutust” rääkis arst-resident. Patsiendi tervisliku seisundi ja tervisnäitajate jälgimine on ülioluline, et ära tunda, kas ja millisel hetkel peaks patsiendi suunama haiglaravile.
Haiglaravi eesmärgiks on jälgida patsiendi seisundit ning aeglaselt suurendada toidukoguseid. „Pikaaegsete söömishäirega patsientide ravis on ülimalt oluline, et toitumise korrigeerimine oleks järk-järguline, et ära hoida taastoitmissündroomi. Taastoitmissündroom on potentsiaalselt surmav seisund, mis tekib pärast pikaaegset nälgimist. See võib tekkida 72 tunni jooksul pärast toitumisega alustamist, kuid on ka juhtumeid, mil ohtlik seisund tekib kuni 18 päeva möödumisel,” hoiatas Mesikepp.
Paranemine on võimalik, kuid vajab tuge ja aega
Nii Härma kui Mesikepp rõhutavad, et söömishäire on tajuhäire, millest on võimalik paraneda, ent selleks on vaja anda aega, sest kiireid lahendusi ei ole. Söömishäirete kahtluse korral on ülioluline pöörduda ise arsti ja/või terapeudi poole või suunata abi vajav inimene professionaalse toe saamiseks vastava spetsialisti juurde. „Võtmetähtsusega on häirega kaasneva ärevustundega toimetulek. Häired söömiskäitumises on enamasti toimetulekumehhanismid. Kui inimene leiab viisi ärevusega toime tulla teiste meetoditega, siis kasvab enesekindlus ja algab ka paranemine. See võib olla pikk protsess, aga lootusetuid juhtumeid ei ole!” julgustas Härma nii söömishäire all kannatavaid inimesi ja nende lähedasi abi otsima.
Kuidas söömishäiret ära tunda?
- Söömishäireid esineb nii alakaalus, normaalkaalus kui ka ülekaalulistel inimestel. Oluline on see, kuidas inimene mõtleb toidust ja oma kehast, mitte see, mida või kui palju ta sööb.
- Söömishäire on psüühikahäire, millele on iseloomulikud hirm kaalu tõusu ees, rahulolematus kehaga, toiduga seotud süü- ja häbitunne.
- Söömishäirega inimene varjab sageli oma käitumist ja ei pea olukorda probleemseks. Väldivad arsti või terapeudi juurde pöördumist, sest kardavad, et sunnitakse sööma ja kaalus juurde võtma.
Viimased uudised
TOP 10
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
