Klassiõpetaja Kätlin Kallas: oleme igapäevased suunamudijad ja maailmaparandajad

Mulle meeldib mõelda, et peale riikliku õppekava täitmise on õpetajad ka vastutavad südamehariduse andmise eest. Esmajoones inimlikkus ja austus teiste inimeste vastu, mis on minu silmis ühiskonna toimimise vundament. Klassikollektiivi satuvad kokku eri tausta ja iseloomuga õpilased. Grupiprotsessid käivituvad esimesest hetkest ja õige pea koputab uksele konfliktifaas. Ükskõik kui võluv sa ka oled, ei ole nii, et iga inimene tahab sind endale seltsi või on kõigi sinu mõtetega päri. Selleks, et jõuda koostööni on vaja konfliktid läbida.  Ideaalis valutult, kui päris koolielus tuleb ette valusaid solvanguid ja ka pisaraid. Konflikte lahendades kordan ma tihti õpilastele, et konflikte tuleb elus ette k o g u  a e g ja on loomulik, et inimesed vaidlevad. See on osa lähedusest. Kuid kindlasti peab olema korralik leppimissüsteem. Säilita austus isegi, kui keelduti. Viha ei tee sinust halba inimest, kuid palun ära uju vihakõne madalas vees. Ja vabanda, kui oled lasknudki viha oma keelelt mürgise noolena lendu. Neid sõnu kordan ma nagu mantrat. Vahel kipun unustama, et minu sõnad kannavad suurt väärtust. Seni kuni mõni õpilane meelde tuletab: „Aga õpetaja, sa ju ükskord ütlesid…”

Ei tasu alahinnata seda, mida jagab õpetaja klassis või sotsiaalmeedias endast ja oma maailmast. Sotsiaalmeediastaar või mitte, aga mõjuisik on õpetaja igal juhul. Kui meie fotod oleks nagu modelliportfooliod ja sotsiaalmeediakuvand viimseni viimistletud, siis me ei näitaks päriselu. Päris elus ei ole me ehk nii päevitunud ja nii valgete hammastega. Me vaid tekitame illusiooni ilust, mis on loodud ühe klikiga. Ja kui me jagaks lugusid ainult tarbimisest, siis kuidas me saaks loota, et noored vähem tarbivad? Õpetaja saab näidata, et õnn ei peitu ostukorvis ja et tarbijateks ei sünnita, vaid vormitakse.

 Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja mõnikord ongi vaja ainult ühte fotot matkast enda sotsiaalmeedia kanalil, et ärgitada õpilast loodusega sammu võrra lähedasemaks saama. „Ma vaatasin su Instast, et oled kuskil kaljude peal käinud. Kus see on? Ma tahaks ka minna,” ütles too poiss, kellele on telefon kui käe külge kleepunud kokaiin ja kodust väljumine suur samm. Tõestisündinud lugu.

Igapäevaselt ümbritseb meid infomüra, millest on täiskasvanulgi mõnikord keeruline läbi närida ja olulisim leida. Rääkimata siis noortest, kes ei oska head halvast veel nii hästi eristada. Informeerituse ja enda vaimse tervise kaitsmise vahel jookseb õhkõrn piir. Nii nagu fotograaf leiab pildil fookuse ja teravustab selle, hägustades ülejäänu, saame meiegi õpetajatena seda teha. Hägustada halva ja teravustada hea.

Hea on see, kui klassis on vähemalt kahe eri jäätme prügikast ja me oleme õppinud neid õigesti kasutama. Hea on see, kui käelise tegevuse tundides kasutame uue loomiseks vanu ja taaskasutatavaid materjale. Hea on see, kui õpilased on näinud õppekäigul, kuidas tehakse tervisliku toidu kohvikut või mis saab prügist. Hea on see, kui õpilased on edukalt osalenud programmis, mille eesmärgiks on edendada sallivust ja inimõiguste austamist. Hea on see, kui õpilase jaoks on tavapärane igapäevaselt tegeleda enda emotsionaalse hügieeniga või võtta aeg vaikuseminutiteks, et enda juurde tagasi tulla. Hea on see, et õpetajale loodetakse ja tema suunda usutakse.

Usun, et väike maailmaparandusgeen on olemas igas õpetajas. Ja jumal tänatud, et on! Sest just õpetaja on see, kes saab oma eeskuju ja toetusega maailma parandada moel, mida ei saa ükski otsustav riigiametnik või suure plakatiga meeleavaldaja.