Sporditarbed, spordivarustus e-spordipood:sportlik.ee

 

Tel, WhatsApp +37258973482‬
info@lounaeestlane.ee

Viimane pilt Markkusest 24. oktoobril 2015. aastal kell 1.09 öösel Võrus Koidula 16a maja juures (Club Tartu). Foto: politsei

Markkuse juhtumi puhul on juba kaks aastat olnud iseloomulikud kaks suunda, mis ikka ja jälle esile kerkivad: et esiteks oli Markkus Võru kooliõpilaste kuritegeliku narkogrupeeringu ohver ja teiseks on politsei aidanud seda kõike mitme aasta jooksul kinni mätsida.

Selliseid jutte levitavad inimesed Võrus ning neid teooriaid aitasid üle Eesti levitada selgeltnägijad-posijad-pendeldajad. Jutt on ikka sama: Markkus sattus juhuslikult narkobandega koos aega veetma ning politsei varjab, vassib ja valetab kogu aeg kõike.

Jutt on olnud selline, et Markkus joodeti selle kooliõpilaste kamba poolt täis, kühveldati talle sisse narkootikume ning siis lasti ta linna peale hulkuma, kus ta olevat poolearulise kombel pea seljas linnas ringi kakerdanud ja tuigerdanud ning lõpuks suures narkouimas nii professionaalselt ära kadus või kaotati, et temast mitte ainsamatki jälge ei jäänud. Mitte ainsamatki. Mitte küünemustagi.

Selle jutu peale võiks küsida, kas selliste teooriate levitajad pole ise mitte kerges vines? Viimasel turvakaamera pildil, mis Markkusest saatuslikul ööl tehtud, sammub ta kindlal ja kiirel sammul mööda Koidula tänavat. Kas narkobande käis noormeest vahepeal narkoainetest ja alkoholist tühjaks pumpamas või? Et siis ta kiiresti uuesti täis joota ja ära kaotada.

Ühelt poolt on tähelepanuväärne, et sellised jutud levivad, teiselt poolt on märkimisväärne, et selliseid jutte aitavad levitada Markkuse enda lähedased. Tekib küsimus, miks? Miks esiteks arvatakse nii halvasti Võru kooliõpilastest ja miks arvatakse nii halvasti Markkusest. Kas selliste juttude levitamist põhjustab saadud trauma, või miski muu? Jääb mulje, et justkui sooviks keegi juba ette kooliõpilasi ja Markkust süüdi mõista milleski, mille kohta puuduvad nii faktid kui tõendid. Kui Võrus tegutseb mingi säärane allilmaga seotud kooliõpilaste kuritegelik narkojõuk, siis peaks see olema üleriigilise tähtsusega teema, millesse sekkub vabariigi valitsus, K-komando ja millega tegeleb intensiivselt nii linnavalitsus kui kohalik politseijaoskond. Ometi midagi säärast ju ei ole! Millestki sellisest pole kuulda olnud ei enne ega pärast Markkuse kadumist.

Alko- ja narkojutt on küll ahvatlev, nii nagu paljud teisedki väikse Võru linnaga soetud vandenõuteooriad, aga tegelikkuses on seda väga raske ära põhjendada. Markkus ise oli ju spordipoiss, tegi regulaarselt trenni, kolis trenni pärast isegi Võrru elama, tema sõbrad tegelesid spordiga, mistõttu tekib küsimus, kust tema ja ta sõbrad selle aja võtsid, et samal ajal alko ja narkoga tegeleda, nagu räägitakse. Ning kui lapsed Markkuse ära kaotasid, nagu räägitakse, siis ilmutasid nad erakordset professionaalsust ja osavust inimese kaotamise alal. Midagi selle jutu juures nagu ei klapi.

Aga mis siis, kui noormees rööviti lihtsalt ära? Röövimiseks on palju põhjuseid, näiteks on see laialt levinud meetod teatud hüvede või teenete väljapressimiseks. Näiteid selle kohta, kuidas ametnike lähedased ohvriks langevad, võib tuua maailmast tuhandeid. Markkuse ema on piirivalvur, Eesti-Vene piiritsoonist on saanud inimkaubanduse tulipunkt, kus liigub suur raha. Võibolla peituvad niidiotsad hoopis seal, ja see on ka põhjus, miks emale ei taheta anda kogu infot, mis poja kadumist puudutab.

Markkuse kadumise tõttu niigi kannatanud noorukite süüdistamise ja sildistamise asemel võiks asja kainelt arutada ning mõelda, kuidas sai just Võrus võimalikuks säärane juhtum, mis on erakordne terve Eesti ulatuses, ning mida teha selleks, et sellised asjad ei korduks. Võtmeroll on siin kindlasti Võru linnavalitsusel, mis on seni Markkuse kadumise teemat vältinud.

Fotol: Viimane pilt Markkusest 24. oktoobril 2015. aastal kell 1.09 öösel Võrus Koidula 16a maja juures (Club Tartu). Foto: politsei

LÕUNAEESTLANE

Viimased uudised