Kas Eesti on kaitstud? Riigikogu liige Henn Põlluaas leiab, et Eesti on sõjaliselt nõrgem kui 2022. aasta algul – kaitseväe juhataja vaidleb vastu
Avaldatud: 21 jaanuar, 2024
Kaitseväe pilt. Riigikogu liige Henn Põlluaas väidab, et Eesti on täna sõjaliselt nõrgem kui 2022. aasta algul, kuna Ukrainale on palju relvastust ära antud ja asemele pole veel midagi saadud.
Põlluaas soovitab Päevalehe arvamusloos võtta riigikaitselaenu ja loobuda maamiinide keelust.
Ühtlasi märgib Põlluaas, et teades, et lääne sõjaväe, sealhulgas Eesti laod on üsna tühjad, sõjalist tootmist pole märkimisväärset suudetud tõsta ning Venemaale on avanenud uued relvaturud, võib Kremlil tekkida kiusatus katsetada artikkel 5 toimimist Balti ruumis. Venemaa on soovi korral võimeline vajalike üksuste ja relvastuse siia paiskamiseks alates käsust lühema aja jooksul kui meie NATO liitlased.
Põlluaasale vaidleb aga vastu kaitseväe juhataja Martin Herem, kes kirjutab sotsiaalmeedias asja kohta järgmist:
Mina pole riigikaitselaenu võtmise vastu ja kindlasti tuleb Eesti sõjalise kaitse võimet kiiresti edasi arendada. Täiendavalt sellele mis juba käsil on. Venemaa on agressiivne ja arendab oma sõjalisi võimeid rohkem kui viimaste kümnendite jooksul (siiski 100 Armata tanki ei paista tal ikka veel kuskilt). NATO kallaletungi Venemaa ei paista kartvat. Seepärast võib arvata, et ta ise kavatseb midagi ette võtta, kui on vabanenud sõjast Ukrainaga.
Sellised artiklid aga kaitsevõime arendamisele kaasa ei aita. Ma saan aru, kui inimene eksib. Kuid kui ta ei proovigi selgust saada ja lahmib negatiivsete hinnangutega, siis ei saa seda aktsepteerida. Eriti vilets on artiklis väljendatud osade seisukohtade mõju seepärast, et tegemist on autoriteetse inimesega, kes Riigikogus esindab ligi 100 000 valijat. Minu arvates kahjustavad sellised valeväited kaitseväe usaldusväärsust ning vähendavad kodanike kaitsetahet. Tegelikult kujundatakse nii ka vähemalt 100 000 kodaniku negatiivseid hoiakuid. Kui poliitik tahab sõjalise riigikaitse teemaga teha poliitikat, siis pole selles midagi halba. Antud juhul kasutab artikli autor aga valedel faktidel põhinevat negatiivset kriitikat. Kaitseväe juhatajana pean vajalikuks neid väiteid parandada. Rõhutan – alljärgnev ei ole poliitika, vaid sõjalis-tehnline seiskoht.
„Esiteks läheb pool sellest Ukrainale antud relvaabi läbi vähenenud sõjaliste võimekuste taastamiseks, mitte kaitsevõime tõstmiseks. Suure osa söövad ära püsikulud. Erinevate hangete läbi tellitut meil veel pole, see saabub Eestisse alles mitme aasta pärast ja sellest on vähe. Täna oleme nõrgemad kui 2022. aasta alguses.”
Päris kindlasti ei taasta me sõjalisi võimekusi poole eelarve ulatuses. Suurem osa sellest mille me Ukrainale oleme andnud, kavatsesime me ise lähiajal välja vahetada.
Näiteks tankitõrjerelvad Milan ja 90mm tagasilöögita kahur. Nende asemel on juba täna relvastuses Spike LR ja SR ning Javelin. Neile lisandub granaadiheitja C90 Instalaza, mida hangime tuhandetes. Tarned on toimunud ja toimuvad kuni 2025 aastani. Nii Milani kui 90mm kahuri laskemoon aga vananes. Mõne aasta pärast oleks tulnud see lihtsalt hävitada, sest need oleksid muutunud kasutuskõlbmatuks. Me oleme Ukrainat toetanud ka Javelini laskemoonaga. Ka see moon oleks suures osas aegunud mõne aasta jooksul. Näiteks aastal 2027 ei oleks me saanud seda enam kasutada. Lisaks oleme pärast 2022 aastat hankinud juurde Carl Gustavi laskemoona. Eesti kaitseväe tankitõrje võimekus on parem kui 2022 aastal algul.
155mm haubitsad on tänaseks juba asendatud 24 K9 iseliikuva haubitsaga. See oli nii varem planeeritud. Aastaks 2026 tuleb veel 12 relva. Nende relvade laskekiirus ja -kaugus on suurem kui järelveetavatel haubitsatel. Nende relvade hukukindlus on märkimisväärselt suurem, kui ära antud relvadel. Koos 2024 aastal saabuva varitseva õhuründemoonaga Mini Harpy ja 2025 aastal saabuva HIMARSiga on meie tulevõime märkimisväärselt suurem, kui 2022 aastal. Varitsevat õhuründemoona hangime me veelgi. Relvade arvu poolest me ehk oleme nõrgemad kui 2022 aastal, kuid see ei päris lõplik tõde. 122mm Ukrainale antud haubitsad oleks oma laskekauguse (15km) ja aeganõudva liikumisvõime poolest olnud üsna lihtne saak vastase kaudtuleüksustele. Seepärast ei ole me pidanud mõistlikuks nendega edasi opereerida. Nende „igaks juhuks” alles hoidmine oleks kulukas ja alatu ukrainlaste ees, kellel on suurtükiväge vaja nüüd ja palju. Rõhutan veelkord – 24 haubitsat K9 on juba Eestis ja Mini Harpy saabub Eestisse sel aastal.
Laskemoona ei ole meil veel niipea piisavalt. Piisav on selline hulk laskemoona, mis ületab kõikide tõenäoliste sihtmärkide arvu, korrutatuna teatud koefitsientidega. Ainult Venemaa Lääne-Sõjaväeringkonnas enne 2022 aastat olnud tankide vastu on meil moona piisavalt. Kuid tankitõrje relvi on vaja ka teiste sihtmärkide vastu. Näiteks lahingumasinad ja soomustransportöörid. Sellegipoolest on meie laskemoona kogused nii tankitõrjes, õhutõrjes kui kaudtules suurenenud pärast 2022 aastat. Ja suureneb veel märkimisväärselt juba käesoleval ja järgmistel aastatel. Sealhulgas nn targa suurtükiväemoona näol, mis teatud ulatuses ise sihtmärke otsib või kuni 70km kaugusel 1m täpsusega sihtmärke tabab. Lisaks sellele oleme hankinud juurde lahingumasina CV9035 laskemoona. Internetist võib täna leida näiteid sarnase kaliibriga relva ja lahingumasina võimalustest Vene tanki T90 või T72 vastu. Kuid rõhutan jälle – laskemoona on meil täna rohkem kui 2022 aastal.
Õhutõrjes oleme Ukrainat toetanud 23mm õhutõrjekahuri laskemoonaga. See oli üks esimesi asju Javelinide kõrval. Ka see moon oleks mõne aasta jooksul aegunud ja muutunud kasutuskõlbmatuks. Rohkem kui Ukrainasse saadeti, oleme aga tänaseks oma lattu tagasi pannud. Samal ajal jätkub ÕT kahurite modifitseerimine, mis teeb neist oluliselt paremad droonide või helikopterite vastased vahendid. Üllatavalt on mõnel aga aastavahetusega märkamata jäänud õhutõrjerakettide Piorun Eestisse saabumine. Need telliti 2022 aasta sügisel. Ukrainlaste sõnul on Piorun piisava õhuseire ja tulejuhtimissüsteemi korral efektiivne ka tiibrakettide vastu. Eelmisel aastal tellitud keskmaa õhutõrje süsteem IRIS võetakse relvastusse järgmisel ehk 2025 aastal. Rõhutan jälle – ainuüksi arvuliselt on meil täna ÕT vahendeid rohkem kui 2022 aastal.
Ma olen üsna veendunud, et veel käesoleval aastal võtame relvastusse laevatõrjeraketid Blue Spear, mille laskekaugus ulatub 280 kilomeetrini. 2022 aastal ei olnud meil sellist võimet üldse ja Ukrainale pole me mitte midagi sellist saatnud.
Mitte kuidagi ei tohi unustada maakaitse suurendamist 10 000 võitleja võrra. Tunnistan, et erinevaid individuaalvarustuse elemente hangime sellele struktuurile veel 2024 aasta jooksul, kuid +10 000 võitlejat senisele 26 000 suurusele kaitseväele jääb märkamatuks ainult pimedale või ignoreerivale kodanikule. Samal ajal on suurenenud kaitseliidu liikmete arv, ulatudes sõdiva koosseisuga ligi 10 000ni. 2022 aastal alguses oli Eesti kaitseväe sõjaaja suurus ligi 26 000 inimest. Täna aga 36 000.
Kui rääkida „mitme aasta pärast saabuvatest asjadest”, siis eelmisel aastal hangitud 2. jalaväebrigaadi, tankitõrjekompaniide ja juhtimispunktide soomukid jõuavad suuremas osas Eestisse 2025 aasta lõpuks. Esimesed 4×4 soomukid aga juba sel aastal.
Lätis ja Leedus püsivalt paiknevate brigaadide väide on aga tüüpiline näide valikulisest faktiloogikast. Kui meie hangitud relvastuse puhul kritiseeritakse „saabub Eestisse aastate pärast”, siis Lätti ja Leetu planeeritud üksused on millegipärast edulugu. Me oleme valinud teise tee lihtsal põhjusel. Ühe brigaadisuuruse üksuse sõjaline taristu (perekondadele mõeldud majutus, koolid jms ei kuulu sinna) maksab Leedule üle 500 miljoni EURi. Nii meie, kui britid oleme pidanud targemaks suunata see raha sõdivatesse vahenditesse. Alaliselt siin paiknev brigaad (3000-5000 inimest) vajaks aga veel ühte „Nursipalu”.
Selle asemel oleme loonud Eesti Diviisi oma staabi ja struktuuridega, mis suudab liitlasi vastu võtta ja Eesti kaitseks sõjas juhtida. Sedagi meil 2022 aasta alguses ei olnud. Tänaseks on see staap ja struktuur USA toetusel arenenud ja harjutanud.
Tüüpiliseks demagoogiaks nimetan aga artiklis esitatud väidet: „Vaid teadlikkuse tõstmisest, nagu Herem hiljuti soovitas, on vähe”. Herem ei ole päris kindlasti VAID teadlikkuse tõstmist soovitanud. Mina räägin õhuseire, mereseire ja muude luurevahendite täiendamise vajadusest, sest vastasel juhul ei leia me oma relvadele sihtmärke üles. Kuid selline teadmatus on arusaadav, kui tegemist on sõjalise kaitsega madalal tasemel tegelenud ja vähese teoreetilise põhjaga reservlipnikuga.
Lõpetuseks jalaväemiinidest. Paljud riigid on neist loobunud, sest neist saadav sõjaline kasu on lühiajaline ja väike, võrreldes pikaajalise ja mittesõjalise kahjuga oma elanikkonna vastu. Nii arvavad ka Soome ja Läti kaitseväe juhatajad. Selles pole mingit poliitikat, vaid kaine sõjaline rehkendus. Jalaväemiinide asemel tuleb kasutada jalaväevastaste suundlaengutega varustatud droone, mille mõju vastasele on suurem, kulu ühe likvideeritud agressori kohta väiksem ja oht oma elanikonnale pea olematu.
Vaatamata pingelistele omavahelistele suhetele, kutsun ikka ja jälle üles – kui ei tea, siis küsige.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
