Isamaa noorpoliitik sihib kaitseministri kohta: „Pevkur mingu parteikontorisse häbenema.”
Avaldatud: 16 september, 2025
Urmas Reinsalu ja Sandra Laur. Isamaa pilt Ä𝐫𝐢𝐩ä𝐞𝐯 𝐩𝐚𝐥𝐮𝐬 𝐢𝐧𝐭𝐞𝐫𝐯𝐣𝐮𝐮𝐝 Isamaa noorpoliitikult Sandra Laurilt. Ta j𝐚𝐠𝐚s 𝐬𝐞𝐝𝐚 sotsiaalmeedias 𝐥ü𝐡𝐞𝐧𝐝𝐚𝐭𝐮𝐝 𝐤𝐮𝐣𝐮𝐥.
𝐒𝐚 𝐤𝐚𝐬𝐮𝐭𝐚𝐝 𝐨𝐦𝐚 𝐯𝐢𝐝𝐞𝐨𝐭𝐞𝐬 𝐯ä𝐠𝐚 𝐭𝐮𝐠𝐞𝐯𝐚𝐢𝐝 𝐬õ𝐧𝐮, 𝐞𝐫𝐢𝐭𝐢 𝐑𝐞𝐟𝐨𝐫𝐦𝐢𝐞𝐫𝐚𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚 𝐬𝐮𝐮𝐧𝐚𝐬. 𝐒𝐚 ü𝐡𝐞𝐬 𝐯𝐢𝐝𝐞𝐨𝐬 ü𝐭𝐥𝐞𝐬𝐢𝐝, 𝐤𝐮𝐢 𝐦𝐚 õ𝐢𝐠𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐦ä𝐥𝐞𝐭𝐚𝐧, „𝐑𝐞𝐟𝐨𝐫𝐦𝐢𝐞𝐫𝐚𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚 𝐩𝐨𝐨𝐥𝐭 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐦𝐚𝐭𝐮𝐬𝐞𝐧𝐢 𝐯ää𝐫𝐤𝐨𝐡𝐞𝐥𝐝𝐮𝐝 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢” 𝐯õ𝐢 „𝐫𝐚𝐡𝐚𝐧𝐝𝐮𝐬𝐦𝐢𝐧𝐢𝐬𝐭𝐫𝐢𝐤𝐬 𝐚𝐥𝐚𝐧𝐝𝐚𝐭𝐮𝐝 𝐮𝐧𝐢𝐯𝐞𝐫𝐬𝐮𝐦𝐢 𝐝𝐢𝐤𝐭𝐚𝐚𝐭𝐨𝐫 𝐉ü𝐫𝐠𝐞𝐧 𝐋𝐢𝐠𝐢”. 𝐊𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐮𝐥 𝐧𝐞𝐞𝐝 𝐯ä𝐥𝐣𝐞𝐧𝐝𝐢𝐝 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐯𝐚𝐝?
Ma leian, et mingeid asju saab öelda trafaretselt ja kantseliiti kasutades või ma võin seda sama asja öelda lühidalt, löövalt ja meeldejäävalt. See esimene lihtsalt ei ole mu stiil. Üks asi on see, et seda on igav kuulata, aga veel hullem — seda on igav rääkida. Ma arvan, asju ei tohiks ilustada ja udustada.
𝐉𝐚 𝐤𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐞𝐞 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐛?
Ma mäletan, lapsepõlves me vaatasime vanaisaga väga tihti Urmas Oti „Carte Blanche’i” saadet. See, kui kiiresti ja kui tabavalt Urmas Ott suutis reageerida, avaldas muljet. Sellel on kindlasti oma jälg ka minu stiilis täna.
𝐌𝐢𝐥𝐥𝐢𝐬𝐞𝐧𝐚 𝐧ä𝐞𝐝 𝐨𝐦𝐚 𝐩𝐨𝐭𝐞𝐧𝐭𝐬𝐢𝐚𝐚𝐥𝐬𝐞𝐭 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐣𝐚𝐬𝐤𝐨𝐧𝐝𝐚?
Minu valija on inimene, kes tahab, et meie riik jääks püsima ja Eestis läheks elu paremaks.
𝐌𝐢𝐧𝐠𝐢𝐬𝐮𝐠𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐩𝐫𝐨𝐟𝐢𝐢𝐥𝐢𝐝 𝐣𝐨𝐨𝐧𝐢𝐬𝐭𝐮𝐯𝐚𝐝 𝐬𝐢𝐢𝐬𝐤𝐢 𝐯ä𝐥𝐣𝐚?
Profiilid joonistuvad vastavalt sotsiaalmeedia platvormile. TikTokis on rohkem nooremat toetust, Facebookis veidi soliidsemas eas inimesi, Instagramis enam-vähem võrdselt, ehk pisut rohkem noori. Platvormid eristavad profiile.
𝐕𝐚𝐫𝐬𝐭𝐢 𝐨𝐧 𝐚𝐞𝐠 𝐦𝐢𝐧𝐧𝐚 𝐊𝐯𝐚𝐫𝐭𝐚𝐥𝐢 𝐤𝐞𝐬𝐤𝐮𝐬𝐞 𝐞𝐭𝐭𝐞 𝐩𝐚𝐬𝐭𝐚𝐤𝐚𝐢𝐝 𝐣𝐚𝐠𝐚𝐦𝐚?
Ma arvan, et pastakaid ma jagama ei lähe. Ma suhtlen enda valijatega kindlasti päris elus, aga mul on hästi oluline sotsiaalmeedia, kuna tänu sellele ma saan palju suurema hulga inimesteni jõuda. Kui teha rahvakohtumisi, siis seal on võib-olla paarkümmend inimest, aga sotsiaalmeedias jõuab mitmekümnete tuhandeteni. See on positiivne. Nii et ma panen sotsiaalmeediale suurt rõhku, sest ma jõuan rohkemate inimesteni ja saan suhelda nendega ja nende küsimustele vastata.
𝐊𝐮𝐢 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮 𝐬𝐚 𝐬𝐚𝐚𝐤𝐬𝐢𝐝 ü𝐥𝐝𝐬𝐞 ä𝐫𝐚 𝐭𝐞𝐡𝐚, 𝐤𝐮𝐢 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐢𝐬𝐞 𝐈𝐧𝐠𝐥𝐢𝐬𝐦𝐚𝐚𝐥?
Valdava osa elaksin Tartus. Oluline on, et ma ei võõranduks. Siiani pole lasknud sellel juhtuda. Koordineeriksin õpinguid nii, et teeksin valdava osa interneti vahendusel ja oleksin kohal kodulinnas, et hoida probleemidel näpp pulsil.
𝐒𝐚 𝐩𝐚𝐢𝐬𝐭𝐚𝐝 𝐬𝐢𝐥𝐦𝐚 𝐭𝐮𝐠𝐞𝐯𝐚 𝐢𝐦𝐦𝐢𝐠𝐫𝐚𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧𝐢𝐯𝐚𝐬𝐭𝐚𝐬𝐞 𝐫𝐞𝐭𝐨𝐨𝐫𝐢𝐤𝐚𝐠𝐚. 𝐎𝐥𝐞𝐝 𝐯𝐢𝐝𝐞𝐨𝐭𝐞𝐬 𝐤𝐨𝐫𝐝𝐮𝐯𝐚𝐥𝐭 ö𝐞𝐥𝐧𝐮𝐝, 𝐞𝐭 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢𝐬𝐬𝐞 𝐩𝐨𝐥𝐞 𝐯𝐚𝐣𝐚 „𝐦𝐨𝐬𝐥𝐞𝐦𝐢𝐭𝐞𝐬𝐭 𝐤õ𝐫𝐢𝐥õ𝐢𝐤𝐚𝐣𝐚𝐢𝐝”. 𝐊𝐚𝐬 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐤õ𝐢𝐤 𝐦𝐨𝐬𝐥𝐞𝐦𝐢𝐝 𝐨𝐧 𝐤õ𝐫𝐢𝐥õ𝐢𝐤𝐚𝐣𝐚𝐝?
Kindlasti mitte. Aga minu retoorika ei ole ainult tugev, vaid ka tervemõistuslik. Ma leian, et meie prioriteet peaks alati olema meie inimesed. Nagu ma enne väitsin, väikerahvas saab elada ainult rahvusriigis. Peame identiteeti ja vabadust kaitsma. Olen selgelt oma seisukoha välja öelnud, mida ma arvan sellest, et tuuakse need 600 Rootsi retsi Tartusse. Ma arvan, et see on julgeolekurisk ja lühinägelik. Mul on äärmiselt oluline, et meie riik jääks püsima, ja ma arvan, selliseid eksperimente teha on ohtlik.
𝐍𝐢𝐢 𝐞𝐭 𝐬𝐞𝐞 𝐨𝐧 ü𝐤𝐬 𝐬𝐮 𝐥𝐮𝐛𝐚𝐝𝐮𝐬𝐢 𝐓𝐚𝐫𝐭𝐮 𝐯𝐨𝐥𝐢𝐤𝐨𝐠𝐮𝐬: 𝐑𝐨𝐨𝐭𝐬𝐢 𝐫𝐞𝐭𝐬𝐞 𝐞𝐢 𝐭𝐮𝐥𝐞?
Rootsi retsid on julgeolekurisk. Nendega kaasnevad ka pereliikmed, kes tulevad kaasa või külastama. Kaasnevad kultuurilised konfliktid. Ma leian, et neid asju ei ole läbi mõeldud.
𝐊𝐚𝐬 𝐬𝐞𝐞 𝐩𝐨𝐥𝐞 𝐞𝐞𝐥𝐚𝐫𝐯𝐚𝐦𝐮𝐬, 𝐞𝐭 𝐩𝐞𝐫𝐞𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚𝐝 𝐨𝐧 𝐤𝐨𝐡𝐞 𝐤𝐚 𝐤𝐫𝐢𝐦𝐢𝐧𝐚𝐚𝐥𝐢𝐝 𝐯õ𝐢 𝐨𝐡𝐭𝐥𝐢𝐤𝐮𝐝?
Ei, seda ma ei ole väitnud. Aga nende kogukonnas on tavaks, et nad ehitavadki oma kogukondi, ja see on sotsiaalne probleem. See on juba julgeolekurisk: kui nad saavad hiljem vangist välja ja leitakse, et siin on väga tore, vaikne — võikski siia pesitsema jääda. Selliseid sotsiaalseid probleeme tuleb ennetada juba praegu.
𝐒𝐚 𝐫ää𝐠𝐢𝐝 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬𝐭 𝐧𝐢𝐢 𝐤𝐢𝐫𝐠𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 – 𝐤𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐞𝐞 𝐢𝐦𝐦𝐢𝐠𝐫𝐚𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧𝐢𝐯𝐚𝐬𝐭𝐚𝐧𝐞 𝐡𝐨𝐢𝐚𝐤 𝐚𝐥𝐠𝐮𝐬𝐞 𝐬𝐚𝐢?
Peamiselt minu kogemustest välismaal. Londonis ja Brüsselis elades nägin, mida tähendab kontrollimatu immigratsioon. Sealne kuritegevus on tohutult tõusnud, sama ka Brüsselis. Linnapilt on täiesti muutunud. Ma ei soovi, et Eesti peaks samade julgeolekuriskidega tegelema. Tuleb panna stop, enne kui on hilja. Kui keegi ütleb, et „vangla jääb muidu tühjaks”, tekib küsimus, kas meil seda vanglat üldse vaja on. Me ei hakka ju kirikutesse usklikke importima, et pingid täis oleks. Kui öeldakse, et „nad tulevad niikuinii”, siis on see poliitikute teadlik vale, et panna inimesi status quo’ga leppima. Kui suutsime Eesti Vabariigi taastada ja Nõukogude okupatsiooni lõpetada, siis on võimalik ka mõnisada Rootsi retsi siit eemale hoida.
𝐈𝐬𝐚𝐦𝐚𝐚 𝐣𝐚𝐨𝐤𝐬 𝐬𝐮𝐮𝐫 𝐭𝐞𝐞𝐦𝐚 𝐨𝐧 𝐤𝐚 𝐝𝐞𝐦𝐨𝐠𝐫𝐚𝐚𝐟𝐢𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐤𝐫𝐢𝐢𝐬. 𝐊𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐚𝐫𝐯𝐚𝐭𝐞𝐬 𝐢𝐢𝐛𝐞𝐩𝐫𝐨𝐛𝐥𝐞𝐞𝐦𝐢 𝐥𝐚𝐡𝐞𝐧𝐝𝐚𝐝𝐚.
Võluvitsa pole, aga on meetmeid, mida rakendada. Peaksime vaatama teisi riike. Mõnes riigis on alla 40-aastastel kahe või enama lapsega emadel tulumaksuvabastus või soodustingimustel kodulaen, iga järgneva lapsega soodus suureneb. Oluline on, et riik ei loobuks vastutusest ega lepiks rahva vaikse hääbumisega.
Tuleks taastada ka rahvastikuministri positsioon. Rahastust saaks näiteks kliimaministeeriumi arvelt, sest kliimapoliitika koos oma rohehullusega on utoopia valdkonda kuuluv ideoloogiline eksperiment, aga demograafiakriisil on väga otsesed tagajärjed meie rahvuse ja riigi püsima jäämisele. Täna Reformierakond liigub vastupidises suunas: suurperede toetuste kärpimine nõrgestab meie kestlikkust.
𝐒𝐚 𝐦𝐚𝐢𝐧𝐢𝐬𝐢𝐝, 𝐞𝐭 𝐫𝐨𝐡𝐞𝐩öö𝐫𝐞 𝐨𝐧 𝐮𝐭𝐨𝐨𝐩𝐢𝐚?
Ma arvan, et kliimapoliitikat kasutatakse selleks, et raha vasakule panna. Me peame sellesse suhtuma kaine mõistusega ega minema kaasa sellega, mis meile Brüsselist peale surutakse. Oluline, et sellistes otsustes kuulaksime rahva tahet. Rohepööre ei teeni rahvast.
𝐎𝐧 𝐤𝐚 𝐧𝐨𝐨𝐫𝐢, 𝐤𝐞𝐬 ü𝐭𝐥𝐞𝐯𝐚𝐝, 𝐞𝐭 𝐦𝐚𝐚𝐢𝐥𝐦 𝐨𝐧 𝐧𝐢𝐢𝐠𝐢 ü𝐥𝐞𝐫𝐚𝐡𝐯𝐚𝐬𝐭𝐚𝐭𝐮𝐝 𝐣𝐚 𝐩𝐢𝐠𝐞𝐦 𝐞𝐢 𝐩𝐞𝐚𝐤𝐬 𝐥𝐚𝐩𝐬𝐢 𝐬𝐚𝐚𝐦𝐚.
Ma arvan, et väikerahvas saab ellu jääda ainult rahvusriigis. Kui me oma identiteeti ja vabadust ei kaitse, kaotame need. Seepärast seisan eesti meele ja keele püsimise eest. Näiteks iga Eestis töötav inimene peaks oskama algtasemel riigikeelt – ka taksojuhid. Tartu kontekstis on välisõpilasi palju, mis on positiivne, aga nad peaksid samuti õppima eesti keelt. Mitte ainult integratsiooni pärast, vaid ka selleks, et Eesti ei muutuks läbikäiguhooviks.
𝐒𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 ö𝐞𝐥𝐧𝐮𝐝, 𝐞𝐭 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐢𝐦 𝐩𝐫𝐨𝐛𝐥𝐞𝐞𝐦 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐞, 𝐞𝐭 𝐬𝐚𝐦𝐚𝐝𝐞 𝐯ää𝐫𝐭𝐮𝐬𝐭𝐞𝐠𝐚 𝐩𝐨𝐥𝐢𝐢𝐭𝐢𝐤𝐮𝐝 𝐤𝐚𝐤𝐥𝐞𝐯𝐚𝐝.
Jah. Mis ma olen väitnud, on, et sektantlikku mõtteviisi on hästi palju. Selle asemel, et töötame ühise eesmärgi nimel — Eesti poliitika soosib koalitsioonivalitsusi, mis tähendab, et sarnase maailmavaatega erakonnad peavad koostööd tegema —, me peaksime tunnustama, et meil on üks eesmärk ja me tõepoolest võitleme ühisvaenlase vastu.
𝐊𝐞𝐬 𝐨𝐧 ü𝐡𝐢𝐧𝐞 𝐯𝐚𝐞𝐧𝐥𝐚𝐧𝐞 𝐩𝐫𝐚𝐞𝐠𝐮?
Reformierakond. Nad on, kuis ma olen öelnud, Eestit tundmatuseni väärkohelnud.
𝐒𝐞𝐞 𝐨𝐧 𝐯ä𝐠𝐚 𝐭𝐞𝐫𝐚𝐯 𝐤𝐫𝐢𝐢𝐭𝐢𝐤𝐚. 𝐊𝐚𝐬 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐨𝐧 𝐡ä𝐬𝐭𝐢 𝐤𝐚 𝐭𝐞𝐡𝐭𝐮𝐝?
Katkine kell näitab ka kaks korda õiget aega, aga Reformierakond või valitsus võivad õige lahenduseni lõpuks jõuda, enne proovivad kõik ülejäänud variandid läbi. Eesti riik ei ole katselabor ja Eesti inimesed ei ole laborihiired. Kui me vaatame majandusnäitajaid, siis suurem osa neist on põhjas. See ei ole lihtsalt minu hinnang, vaid reaalsus täna.
𝐉𝐚 𝐬𝐞𝐞 𝐨𝐧 𝐤õ𝐢𝐤 𝐑𝐞𝐟𝐨𝐫𝐦𝐢𝐞𝐫𝐚𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚 𝐬üü?
See on suuresti nende läbikukkunud ja lühinägeliku poliitika süü, jah.
𝐊𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐥𝐞𝐢𝐝𝐧𝐮𝐝 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐞𝐧𝐞𝐬𝐞𝐤𝐢𝐧𝐝𝐥𝐮𝐬𝐞?
Ma olen olnud ümbritsetud enesekindlate inimestega, aga mu praktikakogemused ja välismaal elamine — kolisin juba 16-aastaselt üksinda välismaale — arendasid ja kasvatasid mu enesekindlust ja iseseisvust.
𝐊𝐞𝐬 𝐨𝐧 𝐬𝐮 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐢𝐦𝐚𝐝 𝐞𝐞𝐬𝐤𝐮𝐣𝐮𝐝?
Mu suurimad eeskujud on olnud ema ja vanaisa, nemad on minusse entusiasmi ja pealehakkamist süstinud. Poliitilised vestlused kodus ja Urmas Oti saadete vaatamine vanaisaga olid kindlasti ühed suurimad tegurid, mis kujundasid mu stiili ja enesekindlust. Aga niisama köögilaua poliitika arutamine ei tee veel poliitikuks. Välja arvatud juhul, kui oled Luisa Värk — siis võib-olla teeb.
𝐎𝐥𝐞𝐝 𝐫ää𝐤𝐢𝐧𝐮𝐝 𝐯𝐚𝐫𝐞𝐦 𝐦𝐞𝐞𝐝𝐢𝐚𝐬, 𝐞𝐭 𝐬𝐨𝐨𝐯𝐢𝐝 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐯𝐢𝐤𝐮𝐬 𝐬𝐚𝐚𝐝𝐚 𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞𝐦𝐢𝐧𝐢𝐬𝐭𝐫𝐢𝐤𝐬. 𝐌𝐢𝐥𝐥𝐚𝐥 𝐬𝐮𝐥 𝐬𝐞𝐞 𝐡𝐞𝐮𝐫𝐞𝐤𝐚-𝐦𝐨𝐦𝐞𝐧𝐭 𝐨𝐥𝐢?
See huvi tuleneb mu haridusest ja väljaõppest. Olen õppinud sõjateadust ja rahvusvahelisi suhteid, teinud sõjalist väljaõpet. Näen, kuidas asju paremaks teha. Tahan anda oma panuse, et Eesti oleks kaitstud. Meile korrutatakse, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, aga see lihtsalt ei vasta tõele. Valitsus ignoreerib ekspertide soovitusi – see on vastutustundetu.
𝐌𝐢𝐥𝐥𝐢𝐬𝐞𝐢𝐝?
Näiteks mitte ükski tõsiseltvõetav sõjandusekspert ei ole soovitanud Eestile palgaarmeed. Reformierakond aga soovis kaotada ajateenistuse, minna palgaarmee peale (2005. aastal kuulutas toonane peaminister Andrus Ansip, et „ajateenistus on hääbuv süsteem ja tuleviku kaitsevägi on elukutseline kaitsevägi” – toim. ).
Samamoodi Reformierakond hakkas meie kaitseväe tähtsusest rääkima alles siis, kui Kreml alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu. Isegi vahetult pärast konflikti algust raius Reformierakond edasi, et meil ei ole vaja õhutõrjet ja uusi võimekusi, aga siiski pidas vajalikuks anda suur osa meie kahuritest ja laskemoonast Ukrainale, kuigi nad teadsid, et asenduse hankimine võib võtta aastaid.
Näiteks Ottawa konventsioonist (rahvusvaheline lepe, mis keelab jalaväemiinid, kuna need ohustavad tsiviilelanikke – toim.) oleksime võinud lahkuda ammu, aga veel 2023. aastal raiuti, et seda pole vaja. (Riigikogu võttis tänavu juunis vastu seaduse, millega Eesti taganeb konventsioonist – toim.) Kui lõpuks välja astusime, teatas Pevkur, et ei kavatse hakata jalaväemiine varuma ega kasutama. See on sama kui öelda Putinile: ärge muretsege, me ei kavatse oma riiki kaitsta.
Selliseid näiteid on piinlikult palju. Täna me ei saa üle ega ümber — peame rääkima elevandist ruumis: meie raha pannakse süsteemselt vasakule julgeoleku sildi all.
𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐬𝐚 𝐦õ𝐭𝐥𝐞𝐝 „𝐯𝐚𝐬𝐚𝐤𝐮𝐥𝐞 𝐩𝐚𝐧𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞” 𝐚𝐥𝐥?
Me nägime hankeskandaalis, kuhu raha on läinud — täiesti suur korralagedus. Praegune hangete fopaa ka. Mõni aeg tagasi taheti ju Tapal, mis on muideks Pevkuri valimisringkond, spa-ujumiskeskus ehitada kaitse-eelarvest. Ma arvan, et Pevkur peaks tagasi astuma — mingu parteikontorisse häbenema.
𝐉𝐚 𝐬𝐢𝐧𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐤𝐬 𝐣ä𝐫𝐠𝐦𝐢𝐧𝐞?
Mina ei aja taga nii väga seda positsiooni. Mul on lihtsalt kahju, et meil on riigikaitses jamad, ja ma arvan, et need tuleks esimesel võimalusel likvideerida. Peaksime taastama sõjaväestatud piirivalve. Meie 338,6 km piir Venemaaga on NATO ja ELi esimene kaitseliin, mida kaitseb täna relvastatud politsei — see on julgeolekurisk. Suuremat tähelepanu vajab õhutõrje ja õhuruumi kaitse.
… muu hulgas rääkisin, kuidas kolisin 16-aastaselt Inglismaale, läbisin sõjalise õppe ja alustasin Kings College’is …
Viimased uudised
TOP 10
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
