Hobifotograaf kirjeldab lähemalt, kuidas karu teda Lõuna-Eestis ründas
Avaldatud: 3 juuni, 2018Hobifotograaf Peeter Karask kirjeldab lähemalt, kuidas karu teda Lõuna-Eestis ründas. Ühtlasi avaldas fotograaf pildid hetkest, kui karu teda Lääniste kandis ründas.
„Nimelt oli plaan varahommikul minna Taevaskotta jäälinnu tegemisi jäädvustama, kuid ärkasin liiga vara (3.00 am) ja väljas oli veel hämar,” kirjutab Karask Facebookis.
„Otsustasin enne Taevaskotta minekut sõita kodukandi metsades ringi. Metsa keerates esimesel sihil kohtusin põdrapulliga, kes imestas, et kes nii vara metsas ringi sõidab. Põdrapull tundis end nii kindlalt oma keskkonnas, et ei liikunud kohalt ega teinud minust väljagi. Sõitsin edasi mööda metsateid ja -sihte, kui jõudsin ühele paariaastasele raielangile, kus kaugel taamal kuivanud puul istus kakk. Kuna kakk oli väga kaugel, otsustasin hiilida hiirvaikselt mööda raiesmikku natuke lähemale. Püüdsin kõndida nii vaikselt ja märkamatult kui võimalik, vältides astuda kuivanud okstele, mis tekitanuks krabinat. Jõudsin poole raiesmiku peale, kuulsin äkitselt põõsastest suurt krabinat, mis tõstis pulsi kohe kõrgele. Esimene mõte oli, et metssea kari tuleb ja heitsin end kükakile ja sihtides objektiivi krabina suunas. Äkitselt ilmus välja suur karu (see võis olla umbes 15-20m kaugusel), kes ehmatas mind nähes silmnähtavalt ja koheselt tormas minu suunas, tehes vahepeal kiireid seisakuid ja jälle paar sammu ja seisak. Siis jõudis minuni teadmine, et see lugu ei lõppeks hästi minule, kui ma midagi ette ei võta. Hüppasin kõrval olevale kännule ja hakkasin metsikult (täiest kõrist) karjuma ja kätega vehkima, samal ajal vajutades kaamera päästikule, mis tekitas lisahäälitsust.
Karu jäi seisma minust umbes 3-5m kaugusele (sel hetkel tundub ka üks meeter sentimeetrina), tõusis tagajalgadel püsti ja möirgas. Sel hetkel käis mul peast läbi tunne, kuidas mind tükkideks rebitakse ja ma ei mäleta seda paari sekundit, kuna ma röökisin ja hüppasin ja vehkisin kuidas jaksasin, silmanurgast pisar jooksmas. Karu taandus, kuid kõndis ringiga minu selja taha, kus jooksis jälle minu poole ja sel korral natuke kaugemal (umbes 10m) seisma jäädes, tõusis jälle kahele jalale ja andis häälitsusega märku, et ma olen tema vaenlane sel hetkel. Minu tegevus karu hirmutamisel kordus veel intensiivsemalt ja minu õnneks karu taandus ka sel korral ja otsustas mind ellu jätta. Karu taandus samas suunas kust tuli ja mina tormasin joostes (oma elu kiiremaid samme tehes) auto poole. Autosse jõudes ei suutnud pikka aega rahuneda ja olin silmnähtavalt shokis. Paarikümne minuti pärast suutsin juba autoga sõita ja meenutasin oma üleelamisi, mida võin lugeda ka teiseks sünnipäevaks. Selline oli siis tänane hommik, kus minnes jäälindu jäädvustama sattusin hoopis karule peale. Järelduseks võin ainult tõdeda, et kui metsas liikuda, siis hinda olukorda ja pigem karta rohkem kui riskida. Tagantjärgi mõtlesin, et olen lugenud mitmeid artikleid, kus räägitakse kuidas käituda karuga kohtudes. Sel hetkel kui oled surmaga silmitsi, ei ole aega mõelda neile stampõpetustele, vaid tegutsesin hetkeolukorrale vastavalt.”
https://www.google.ee/maps/place/Lääniste,+Tartu+maakond/@58.2943339,26.5680402,9z/data=!4m5!3m4!1s0x46eb283674bed189:0xb5c6579e612cf6f5!8m2!3d58.2764458!4d27.126061?hl=et