Estonia hukku varjutab jätkuvalt salapära: mis juhtus kapten Pihtiga, kes oli algul pääsenute nimekirjas, aga siis sealt kadus
Avaldatud: 28 veebruar, 2021
Kapten Avo Piht astus 27. septembril 1994. aastal laevale Estonia, aga mitte seoses tööga, vaid reisijana. Ta oli teel Rootsi koolitusele.
Estonia võttis Tallinna sadamast suuna Stockholmi poole kell 19.15 õhtul. Laeval oli 989 inimest, kellest 802 olid reisijad. Ilmateade oli andnud tormihoiatuse, vahendab Yle.
Pärast südaööd tuul paisus. Kell 1.15 eraldus Estonia vöörivisiir, autotekile valgus vett ja laev kaldus kreeni. Laeva valjuhäälditest anti eesti keeles teada: „Häire, häire, laeval on häire”. Puhkes paanika. Reisijad ronisid treppidest ülespoole, aga osa jäid kajutitesse lõksu. Kapten Piht jagas üleval teki peal inimestele päästeveste.
Kell 1.22 saatis Estonia välja hädakutsungi Mayday. Viimased sõnad, mis laevalt eetrisse anti olid soome keeles: ”Todella pahalta, todella pahalta näyttää nyt tässä kyllä.” (tõlkes: Väga halb, asi on tõesti väga halb siin.)
Pärast seda ühendus laevaga katkes. Laeva mootorid seiskusid ja laev hakkas triivima. Estonia uppus kiiresti ahtriosa ees Utö saarest 48 kilomeetrit kagu pool. Laev kadus radarite ekraanidelt kell 1.50. Vee temperatuur oli 13 kraadi ja lained olid kohati 6 meetri kõrgused.
Hommikul olid Tallinna reisisadama ees lipud pooles vardas. Kohale saabusid laeva töötajate ja reisijate lähedased. Neid ühendas kurbus ja teadmatus. Ametnik tuli ja riputas üles esimese laevalt pääsenute nimekirja. Terminaalis tärkas hetkeks lootusesäde. Nimekiri oli väga lühike. Päästetute hulgas oli kapten Avo Piht.
Kapten Avo Pihti naine Sirje Piht kuulis hommikul raadiost, et tema mees on pääsenud. Saksamaalt Rostocki sadamast tuli telefonikõne, mis muutis lõpuni Sirje Pihti elu. Helistajaks oli Pihtide peretuttav, kapten Erich Moik, kes ütles, et Sirje mees on elus. Moik oli Saksamaal võtmas vastu uut laeva. Ta oli näinud uudistest, kuidas Sirje mees kõndis kiirabiautost haiglasse, tekk õlgadel.
Sirje Piht ei suutnud seda telefonikõnet kunagi unustada. Ta üritas aastaid välja selgitada, mis tema mehest sai ja miks tema pääsemine tuli salastada.
Aastal 2003 kirjutas Sirje Piht koos ajakirjanik Imre Kaasiga oma kogemuste põhjal raamatu „Raske tee tõeni”. Sirje Piht suri ajukasvaja tagajärjel 2006. aastal.
Kapten Erich Moik on samuti surnud, aga kapten Jüri Lember kinnitab Sirje Pihti sõnu. Lember oli Estonia õnnetuspäeval samuti Rostockis. Lisaks Moikile tundsid Pihti telekaadritest ära laeva arst ja kaupluse juhataja. Kõik on siiani veendunud, et Piht pääses.
Veel õnnetuspäeva õhtul teatas Eesti Televisioon uudistesaates, et kapten Piht pääses. Lemberi sõnul kinnitab see, et Piht pääses. Kirja pandi vaid nende isikute nimed, kes ise oma nime ja sünniaasta ütlesid.
Mitmete allikate väitel toodi Piht esimeste seas kopteriga Utö saarele ja viidi sealt edasi Turu haiglasse. Praegu pensionil Soome Yle ajakirjanik Pirjo Peltoniemi ütles, et talle anti ülesandeks Piht haiglas üles otsida, kuna liikusid jutud, et ta on haiglas. Aga midagi tuli vahele ja ta ei jõudnud seda teha.
Ajakirjanik küsis Lääne-Soome piirivalvelt, kas neil on Estonialt pääsenute nimekiri. Ajakirjanikule anti nimekiri, aga sel Pihti nime enam polnud. Turu haigla info kohaselt polnud haiglal pääsenute nimekirja.
Tuntud Eesti ajakirjanik Andres Raid arvab, et nimekirju on hiljem muudetud ja Piht arvatavalt juba tapetud. Piht oli teadnud midagi sellist, mis ei kannatanud päevavalgust. Estoniale oli vahetult enne väljumist viidud kaks autokoormat, mille laadimist valvasid USA sõjaväelased.
Eesti tolli juht oli 1990ndate algul Igor Kristapovitš, kes lasti oma koduhoovis maha vaid mõni nädal peale Estonia uppumist. Kuritegu on siiani avastamata.
Riigikogu kinnitas 2006. aastal, et Estoniat kasutati nõukogude sõjatehnika vedamiseks Eestist Rootsi. Samas märgiti aruandes, et see kaubavedu polnud seotud Estonia uppumisega.
Eesti Päevalehe andmetel oli laeval tol saatuslikul päeval Ida-Viru ärimees Aleksandr Voronin. Teda on seostatud relvade ja nõukogude kosmosetehnoloogia salakaubaveoga. Hiljem kirjutas Õhtuleht, kuidas Estoniale sukeldujad olid saanud ülesandeks, maksku mis maksab otsida üles laevale jäänud Voronini kohver. Kohver leiti Avo Pihti kajutist nr 6230. Voronin suri insuldi tagajärjel 2002. aasta juunikuus.
Estonia huku lõppraporti kohaselt oli toodud uppumise põhjuseks vöörivisiiri murdumine tormisel merel. Pärast uppumist aga liikusid jutud, et Estonia tüürpoordis (parempoolne külg) oli suur lõhe ning visiiri murdumine üksi ei põhjustanud uppumist.
Möödunud aasta sügisel oli eetris Rootsi ajakirjanike dokumentaalfilm, kus oli filmitud 4-meetrise läbimõõduga lõhet. Aja jooksul on laev mere põhjas liikunud ja lõhe on nähtavale tulnud.
Varem Estonia uppumise põhjusi uurinud endine peaprokurör Margus Kurm on arvamusel, et lõhe tekitas Rootsi allveelaev. Allveelaev oli saatnud reisi ajal Estoniat ja sellel olevat lasti. On tõenäoline, et Estonia ja allveelaev sõitsid kõrvuti, mingil põhjusel aga põrkasid nad kokku. Laeva keresse tekkis auk, vesi valgus sisse ja laev uppus.
Kahtlusi on tekitanud see, miks taotles Rootsi valitsus laeva katmist betooniga, kuigi algul sooviti laevakere üles tõsta. Selline betooniga katmine on merenduse ajaloos ennekuulmatu. Kui betoonsarkofaagi mõttest loobuti, kuhjati laeva kere peale tuhandeid tonne liiva ja kruusa.
Estonia külje seest leitud lõhe on tekitanud soovi Estonia hukku uuesti uurima hakata. Praegu ei saa Estoniale sukelduda, kuna riigid on sõlminud hauarahu kokkuleppe. Eraviisiliselt on laeva juures käidud, aga ametliku uurimise algatamiseks tuleb seadust muuta. Eesti, Soome ja Rootsi ametivõimud leppisid eelmise, 2020. aasta detsembris kokku, et hakatakse otsima võimalusi uue uurimise alustamiseks. Eesti peaks otsustama, kas alustada uut uurimist, kuna laev sõitis Eesti lipu all.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
