Endise võruka emotsionaalne pöördumine lõunaeestlaste poole: vähemagi võimaluse korral ärge hüljake kodukanti!
Avaldatud: 27 mai, 2018Endine võrukas pöördub lõunaeestlaste poole heasoovliku üleskutsega mitte hüljata oma kodukanti. Elu Tallinnas on küll ahvatlev ja mõnes mõttes lihtsam, aga sel on oma varjuküljed.
Järgneb pöördumine:
Pöördun kõigi lõunaeestlaste poole palve ja hoiatusega – mõelge üheksa korda, enne kui kodukandi maha jätate ja Tallinnasse kolite.
Jah, pealinnas on elu märgatavalt lihtsam, kõik on käe-jala juures, võimalusi on tohutult, eriti laste jaoks, ja palgad on kahtlemata kõvasti kõrgemad kui Võrus, Valgas ja Põlvas. Aga see on vaid asja üks pool.
Mina kolisin Võrust Tallinna veidi vähem kui aasta eest. Minu tööd lihtsalt ei saanud enam Võrust teha, pidin ajakirjanikuna rohkem inimestega otse suhtlema. Üksiku inimesena oli see mulle lihtsam, üürisin väikese korteri ja asusin tööle.
Selle loo kirjutamise hommikul ärkasin juba kell 5 tööstusmüra peale, mida Tallinn-Väikeses on tohutult – üle pea lendavad Tallinna lennuväljal maanduvad lennukid, kõrval huilgavad rongid, varahommikul alustavad tööd teede- ja prügiveomasinad. Mürataust on tohutu ja see jõuab tuppa ka läbi suletud uste ja akende. Hakkad üha enam igatsema väikeasula või talu vaikuse järele.
Pealinna elurütm on tohutult kiire ja väsitav, ringi tormates peaaegu ei märkagi, kuidas kevadest on saanud suvi. Inimesed on siin närvilisemad kui Lõuna-Eestis.
Kõige toredam Lõuna-Eesti puhul aga on see, et seal kuuled kogu aeg eesti keelt, Võrumaal ka selget võru murrakut ja Setumaal setude oma. Tallinnas on peamine keel nii tänaval kui ühistranspordis vene keel ja see on kasvav trend. Kaubanduskeskustes hüljatakse üha enam eesti keelt, Maximas kuuleb teenindajate suust peamiselt vene keelt, mitmetesse kauplustesse aga on ilmunud vaid inglise keelt rääkivad teenindajad, kellest neegrid ja araablased ei oska sedagi korralikult. Inglise keel on samuti igal pool üha enam kuuldav ja vahel on kesklinnast äärelinna jõudes päris hea tunne, kui eesti keel ülekaalus on.
Tallinn on multikultuurne linn, tänavapilti ilmub üha rohkem araablasi ja mustanahalisi, kes olevat väidetavalt üliõpilased, aga kes vanuse poolest tunduvad keskeas olevat. Venekeelse Lasnamäe kõrval on Mustamäe saamas Mustaks Mäeks, sest aafriklasi tuuakse sisse tehnikaülikooli kaudu. Võõrad on üldjuhul lärmakad ja agressiivsed. Pealinn on Eesti linn, kuid pole enam eesti linn.
Kuidas seda olukorda muuta? Selleks tuleks kogu riigi poliitika ümber teha, tuua oma inimesed Soomest tagasi ja tagada neile jõukam elu, ennekõike aga lõpetada võõraste sissevedu, ükspuha, mis põhjendusega seda ka ei tehtaks. Praegu aga on ülimalt tähtis lõpetada veel eestikeelseteks jäänud alade rahvast tühjaks jooksutamine, et vähemalt Tallinnast, Harjumaast ja Ida-Virumaast väljapoole jääv Eesti säilitaks eesti näo ja oleks kohaks, kust sirgub eestlastele ja eestlusele lisa. Suurlinnas seda enam ei juhtu.
Miks ma Tallinnast Võrru tagasi ei koli? Sest jaanuarist saati olen Riigikogu Kantseleis tööl ja mu ametiks on EKRE Riigikogu fraktsiooni kommunikatsiooninõunik. Tunnen, et saan just rahvuskonservatiivide kaudu midagi Lõuna-Eesti heaks ära teha ja kord tuleb ka aeg naasta Haanja küngaste vahele, sest ma pole enam noor mees. Lihtsalt tuleb Eesti elu korda saada ja teie saate seda erinevalt minust paremini teha Lõuna-Eestis.
Jüri Kukk,
EKRE Riigikogu fraktsiooni nõunik