Emilia Aimra: Elu võimalikkusest piirilinnas
Avaldatud: 30 november, 2025Emilia Aimra kirjutab, kuidas infot on raske kätte saada ja Valga valla koduleht avaneb internetis kõigepealt ingliskeelsena.
Emilia Aimra,
kolumnist ja kirjanik
Remark uutele otsustajatele
Otsisin infot.
Miskipärast esimesena avanes Valga kodulehel inglisekeelne info. Kellele see, kindlasti mitte kohalikele. Ei olnud, nagu tavaliselt sel puhul ka ülaservas kohta, kust saaks ise keelt valida. Noh, need olid tehnilised puudujäägid.
Newsletter’i lehelt sain siiski lõpuks ka eestikeelsele versioonile.
Sain teada, et Valga vald annab igal esmaspäeval välja uudiskirja, mis toob lugejani päevakajalised sündmused ja eelseisvad sündmused. Ning et liitudes saan minagi teada kohalikest sündmustest, põnevatest projektidest, uutest teenustest, olulistest muudatustest ja paljudest muudest huvitavatest asjadest, mis Valga vallas toimuvad.
Ning siis intrigeeriv küsimus: „Kas olete kunagi tundnud, et olulised otsused ja kauaoodatud sündmused on peidus infomüra taga?”
Vastus on kahjuks „Jah”. Väikses vallas on infomüra liialt ja et milleski saada lõplikku selgust, peab asja uurima erinevate inimeste käest või lihtsalt minema kohapeale teadja inimese ukse taha koputama. Remargi korras pean ütlema, et uks nende teadjainimeste jutule avaneb üllatavalt kergesti, ei tikuta vabandama, et ’nüüd pole vastuvõtu aeg’ või muud sarnast.
Okei, minul on kodus internet ja arvuti, saan neti teel ehk info kättegi, kuid kuidas elab meie vananev elanik ilma, et ta teaks, mida vallas on otsustatud?
Kohaliku ajalehe tagasitoomisest olen kuulnud – see oleks tõesti asi, mis vajaks kiiresti taastamist. Ei mõista, miks see ajaleht üldse maha aeti? Nojah, rahapuudusega saab kõike vabandada. Isegi saamatust!
Viimati otsisin vallavalitsuse lehelt infot, millal ja kes saavad anda taotluse remondi/renoveerimise toetuse saamiseks Valgas paiknevale korterelamutele. Ei olnud infot! Käisin siis kohapeal uurimas, sain teada, et täiskomplekt renoveerimine – keldrist-pööninguni on just käimas. Rabelemist ei olnud, sest teada on tõsiasi, et majaelanikud harva on sedavõrd rikkad, et taolist renoveerimist majale lubada. Poole sõnaga kuulsin ka vallavalitusest infot, et tulemas teise vooruna ka kortermaja osalise remondi võimalus. Ei uskunud enam seda, sest sama juttu räägiti ka aasta tagasi…. Ja nii läkski: aasta lõpp on käes, kuid ei kippu ega kõppu osalise remondi toetusest. Kui siiski tugev maja, kus juba katus uus ja veevärk ümber vahetatud – oodatakse pikkisilmi EU fondist raha kasvõi sedavõrd, et maja väljastpoolt soojustada. Miks pakutakse meile alati midagi hirmkallist, kuid mitte kunagi odavamat varianti?
Vabandatakse seda välja kõrgete euronormidega, mida siis meie kohalikud asjapulgad siis hoolsalt täidavad. Nõuka ajal oli pilkav lause kasutusel: eestlased täidavad vene seadusi lausa saksa pedantsusega. Kuidas aga nüüd…?
Nüüd on vallavalitsusse toodud uued inimesed, uus luud. Ehk pühiks üleliigse minema ja vaataks korrakski kohaliku elaniku rahakoti kõhna sisu ja seejärel heidaks pilgu meie linna haruldasele, kuid nüüd juba lagunevale puitarhitektuurile, ja paneks pead tööle: MIS OLEKS LAHENDUS?
Praegusest perioodist jäi helgema sündmusega silma, et Valga varjupaiga pikaaegseim elanik koer Bruno viidi koju.
Ehk inimestel läheb uuel tegevusaastal sama hästi?









