Arvamus: Eesti julgeoleku tagab hajapolügoon, mitte NurZipalu
Avaldatud: 27 veebruar, 2023
Nursipalu laiendus. Kuvatõmmis Eesti Kaitseministeerium ja Kaitsevägi tegid Nursipalu vallutamisel sama vea nagu Venemaa Ukrainas: läks mütsiga lööma, kirjutab arvamusloos Võrust pärit teadlane, füüsik Ago Samoson.
Isegi RK kaitsekomisjoni liikmed on dokumentaalsete aluste osas suures segaduses. Loodeti kohalike entusiastlikku vastuvõttu ja ebamääraste eesmärkide pimesi uskumist. Poliitiliselt tundus see enne valimisi kindel tihi: riigi julgeolek kõnetab kõiki ja iga selle afääri vastane saab kohe „kremli jutupunkti” pommi või häbistatud „kui ei toida oma sõjaväge..” stiilis klisheedega. Nii ei julge ka opositsioon midagi sisulist vastu öelda ja suretab kogu poliitilise diskussiooni.
Kui hakkasid välja tulema (põhi)seadusvastased momendid lõi seni julge kaitseminister siiski kartma ja lükkas vajalikud seadusemuudatused valimiste taha. Loodetakse endiselt probleemi taandamist 21-le majapidamisele ja rahva rahaga nende kinnimaksmisele.
Aga kui palju siis inimelu maksab? Just elude ühikutes tuleb mõõta kodu väärtust, kodu, mida meie põhiseadus peaks kaitsma. Senine töö, mis pidi kindlustama inimese enda ja tema järeltulijate elamise on järsku suures osas väärtusetu. Kulub ju 5-10 aastat, kuni kasvõi uus viljapuuaed kandma hakkab. Mitmekümnel perel tahetakse ära võtta palju inimaastaid, mida ei anna tagasi mingi raha.
1000 km2 purustatud loodust ja suurtükkide kanonaad, mida valitsus on ühtäkki hakanud nii pisendama, et tekib küsimus polügooni vajadusest üldse, on suurusjärke laiem probleem. See tühistab Kagu-Eesti rahuliku elukeskkonna ning ulatub ähvardaval määral 30 km kaugusele piiri taha. Tuletame meelde 1962. aasta Kariibi mere kriisi, kui Kreml üritas paigutada rakette 150 km kaugusele Miamist. Nii Ühendriikide kui Vene poolel olid näpud tuumanupul. Õnneks tõmmati raketid välja nii Kuubalt kui Türgist. Taiwan ei luba oma territoorimile mitte ühtegi USA aktiivsõdurit. Meie üritame luua NATO/USA baasi 100 km kaugusele Venemaa oblastikeskusest. Olgu meie ideaalis tegemist kuitahes siira, (eba)uskliku ohvritalituse mõõtu hädakaitsega, idapiiri taga nähakse seda kui võimalikku ohtu mis võib realiseeruda ka juhuse, terrorismi või käepärase vastukäiguna hoopis kuskil suure maa teises nurgas tekkinud konfliktile. Vähemalt sama ohtlik ressurss hakkab meile vastu peegelduma piiri tagant, sõrm päästikul. Me kaotame isegi aja, mis Venemaal oleks muidu kulunud vägede koondamiseks. Arutu provokatsioon toob ka kogu vene rahva Kremli võimu taha, tühistades sadade tuhandete Balti riikide toetajate mälestused, kes tulid Moskva tänavatele 1991 jaanuaris. Neile on negatiivses mõttes kõnekas ka hukka saanud tankistide mõnitamine Tallinna keskväljakul, mis assotsieerub ebausksete rituaalidega. See, et RK kaitsekomisjoni Reformierakonna ja SDE esindajad peavad Pihkvani kuulduvat paugutamist venelasele turvatunnet radikaalselt mittemuutvaks unelauluks, näitab paremal juhul ebapädevust, aga tõenäoliselt küünilist olukorra eiramist valimisedu nimel. Loomulikult on megapolügooniga päri ka väliskolleegide ees oma valduste suurusega kiidelda soovivad komandörid, kes avalikult toovad „põhjuseks” hoiatuslaskude tegemise vajaduse.
Avaliku informatsiooni puuduses ei oska muud oletada, kui et polügooni laiendamise puhul on tegemist NATO või mõne selle liikmesriigi (sõjatööstuse ning sealt tööd saavate valijate) huvidega, võibolla ka puhvertsooni ohverdamisega koloniaalajalooga Euroopa poolt, või siis lihtsalt metsadollaritega. Igatahes Eesti kaitsmine sellist suurpolügooni ei vaja, see on kahjulik ressursside raiskamine. Nursipalu baas oleks isegi riiklik suitsiid, sest piirkonna kotti võtmisel muutub Eesti geopoliitiliseks vahetuskaubaks võõrsõdurite eest. Majanduspoliitiliselt pole aga Eestil Venemaa jaoks kallaletungi väärtust ollagi, võrreldes Krimmi seni kasutamata naftaväljade ja Donbassi liitiumivarudega, või Süüria ning Gruusia rolliga gaasitranspordis.
Suurpolügooni strateegilise vajalikkuse panevad kahtluse alla ka mitmed kaitseväega seotud isikute väljaütlemised:
„Kui vaatame professionaalsust, siis kaitseväe juhtkonda kuuluvatel ohvitseridel napib NATO kogemust. Jutt on ametikohast NATO staabis ja eelkõige NATO kaitseplaneerimisega seotud funktsioonidest. Just see asjaolu on üks probleem, miks on praegusel esikolmikul raskusi rahvusvahelise sõjalise planeerimise köögipoole mõistmisel… Ka praeguses olukorras, kus riigikaitse käekäigu parandamiseks on vaja palju teha, ei näe ma muud kui omavahelist kemplust. Eriti valimiseelses olukorras” ja
„Vastane kavatseb alati enda valitud põhijõupingutusse koondada suure ülekaalu, nii vahendites ja varudes, nii elavjõus kui ka tulejõus… Vastase „sõjamasin” on keskendunud suuremate ja koondatud sihtmärkide hävitamiseks. Vastane on ka madalal taktikalisel tasandil väga juhikeskne ning suudab tegeleda ühe probleemiga korraga… Meie omakorda peame lahinguvälja n-ö killustama, vastase sadulast välja lööma ja pakkuma talle mitte ühte, vaid mitut väljakutset korraga. Me peame saavutama olukorra, kus vastane on pidevalt vastamisi pigem paljudes kohtades rohkearvuliste väikeste väljakutsetega ja ootamatustega kui väheste suurtega, sest see tekitab vastasel juhtimistasandi ülekoormuse ja aeglustab tema reageerimist.”
Diviisiülema mõttekäigust tuleneb väikeste, kasvõi igasse valda paigutatud harjutusväljakute maatriksi kontseptsioon kui riikliku julgeoleku alus. Ukraina kaitsekogemusest nähtub, kui oluline on sõjaväe jagamine dünaamilisteks üksusteks. Just kiire ümberkolimine, omavaheline koordinatsioon, harjumine eluga välitingimustes ja iga ilmaga, arvestamine tsiviilelanikkonnaga, kes ei kao ka päris sõja ajal kuhugi (loodetavasti…), stressitaluvus – need on praktilise väljaõppe põhilised elemendid.
Seda kõike rõhutab ka 2010. aastal kinnitatud riigi kaitsestrateegia, millega suurpolügoon läheb otseselt vastuollu:
44. Paindlikuks reageerimiseks võimalikele julgeolekuohtudele kujundatakse Kaitseväe rahuaegne juhtimisstruktuur võimalikult sarnaseks selle sõjaaegse juhtimisstruktuuriga. Sõjalist kaitset käsitleva õigusruumi korrastamisel lähtutakse eesmärgist vähendada miinimumini rahuajalt sõjaajale üleminekuks tarvilike ümberkorralduste mahtu.
47. Kaitseväe arendamise peamised suunad on:
a) eelhoiatus- ja juhtimisvõime tugevdamine, mis võimaldab reageerida ohtudele kiiresti ja paindlikult ning säilitada koordineeritud juhtimine ka ülekaalukate jõudude ootamatu rünnaku puhul;
b) tõhusa valmidus- ja mobilisatsioonisüsteemi väljaarendamine ning reservüksuste ettevalmistamine ja komplekteerimine;
c) kiire reageerimisega, ümberpaigutatavate, mobiilsete ja jätkusuutlike üldotstarbeliste üksuste väljaarendamine, mis suudaksid tegutseda mis tahes vastase vastu kogu riigi territooriumil ning osaleda operatsioonides väljaspool Eestit;
Hajapolügoonide süsteem, mis koondaks valdade harjutusväljakuid, võiksid vaheldumisi kasutada ka Kaitseliit ja koolid, seda lausa peaksid regulaarselt tegema kõik riigilt palka saavad ametnikud ning poliitikud. Infrastruktuuri maatriksi arendamisel võiks arvestada ka muude kriisiolukordade vajadusi, tagamaks varjumise, vee, elektri, side, esmaabi jne. Delokaliseeritud sõjavägi kujuneb adekvaatseks kaitseks ka post-puutinlike bandiitide vastu, kalashnikove tuleb sealpool turule terve sõjakäik.
Viidatud:
Vello Loemaa: riigikaitse verstapost | Arvamus | ERR
2. brigaadi ülem: päris püksid rebadel meid ei tabata | Eesti | ERR
Nursipalu harjutusvälja laiendamisest, 21.02.2023 – YouTube
SOVIET CRACKDOWN: MOSCOW; 100,000 in Moscow Protest Crackdown – The New York Times (nytimes.com)
27.02.2023
Ago Samoson
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
