Täna Lõunaeestlase puuetega inimesi puudutavatele küsimustele vastanud Eesti200 Kagu-Eesti esinumber Igor Taro teistest parteidest erinevalt puuetega inimestele ja omastehooldajatele lisaraha ei luba. Eesti200 nimelt leiab, et abivajajate eest võiksid hoolitseda professionaalsed hooldajad, et omastehooldajad saaksid tööle minna ning endale ise raha teenida. Samas lubavad nad vähendada hooldajate bürokraatiaga tegelemisele kuluvat aega ning tuua esmakordselt parlamenti liikumispuudega ratastoolis naise.
Küsimused olid järgmised:
1. Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega lapse riiklik toetus? (praegu on see mõlemal 80,55 eurot).
2. Kas peate õiglaseks olukorda, et raske ja sügava puudega lapse toetus on praegu täpselt sama, kuigi hoolduskoormus on erinev?
3. Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega täiskasvanu hooldaja riiklik toetus/palk? (praegu on 20 ja 40 eurot)
4. Kui suur võiks Teie hinnangul olla puudega inimese omaosaluse protsent abivahendi rentimisel/ostul? Hetkel on see 10 protsenti. Kas olete nõus toetama ideed, et omaosalus võiks olla 0 protsenti nagu see on Soomes, kus näiteks mähkmed on uriinipidamatusega inimestele tasuta ning abivahendid on tasuta laenuks (tasuta kasutamiseks, kuni neid vaja läheb).
5. Miks ühiskond peaks Teie arvates puuetega inimesi aitama? Kas seepärast, et nad on nõrgad ja see on kaastunde küsimus, või seepärast, et riik on kohustatud looma puuetega inimestele teistega võrdsed võimalused, sest see on inimõiguste küsimus? Palun põhjendage oma vastust.
Igor Taro vastus oli järgmine:
„Küsimused on hetkel üles ehitatud klassikalise lubaduste ja ülepakkumise loogikast lähtuvalt. Võiksin nimetada meeldivalt suure summa ja öelda, et selle raha „peab riik igal juhul leidma”, kuid ma ei sooviks juba eos kedagi petta. Meil on iga nelja aasta tagant mõni erakond lubanud pensioni kahekordistamist nelja aastaga – on see kunagi teoks saanud? Seetõttu ma ei kirjuta täna ühtki ebarealistlikku ilusat numbrit, vaid püüan selgitada mõned põhimõtted, millest lähtuvalt Eesti 200 kavatseb riiki selles valdkonnas juhtida.
Ilmselt haakub mu jutu esimene osa kõige enam viimase, 5-nda küsimusega, kuid alustaksin eesmärgist – kuhu poole võiksime Eesti rahvaga pürgida:
EESMÄRK: Tuleviku personaalne riik oskab kaitsta ja aidata ka kõige haavatavamaid ühiskonna liikmeid, sealhulgas puudega inimesi, kroonilisi haigeid, vanureid jt. Meile on endastmõistetav, et iga Eesti inimene elab talle võimetekohast täisväärtuslikku elu, saades tuge hariduse omandamiseks ja tööelus osalemiseks. Kõigile on tagatud ligipääs vajalikele hooldusteenustele, olgu see koduteenus, päevahoid või hooldekodu nii, et lähedased ei jääks hoolduskoormuse tõttu tööturust eemale. Eakad, puudega inimesed ja nende pered on väärtustatud ning kaasatud ühiskonda. Väikses Eestis ei diskrimineerita kedagi erinevuste tõttu ja kedagi ei jäeta maha.
Samamoodi saab sellest eesmärgipüstitusest ka vastuse hooldajatoetuse kohta. Keegi ei pea oma elu ohverdama pereliikme hooldamiseks, kui ta just seda ise väga ei soovi. Õpetaja võiks edasi teha pedagoogi tööd ja insener tegeleda enda ametialase tegevusega. Meil on kohutav tööjõupuudus eri valdkondades ja samal ajal hulk tööealisi inimesi hõivatud lähedaste hooldamisega. Kui suuname riigi poolt piisavad vahendid nende inimeste vabastamiseks tööturule, et hooldamisega saaksid tegeleda professionaalsed hooldajad, siis katavad tööle sunduvad inimesed need kulud oma maksudega. Ja majandus saab kasvada, sest töökäsi on juba praegu kõvasti puudu. Kes siis hooldamisega tegeleb? Ikka see, kes seda kõige paremini oskab ja soovib seda elukutset omandada. Anname neile inimväärse palga ja see probleem on lahendatud.
Küsimus toetuse või abivahendite omaosaluse suurusest muutub irrelevantseks, kui erivajadusega lapse vanem omab korralikku sissetulekut. Mulle on mõneti mõistetamatu, miks peab abivahendile olema mingi omaosalus, kui ilma selle abivahendita pole võimalik väärikas ja täisväärtuslik elu.
Nende eesmärkide saavutamisel on meie hinnangul olulised kaks põhimõtet edaspidises planeerimises ja juhtimises:
1) inimeste ühesugune kohtlemine kõikjal üle Eesti – sotsiaalkaitse teenuste korraldamine üleriigilise turvavõrguna, nagu on korraldatud politsei ja Päästeamet. Meil on paraku näiteks erivajadusega laste puhul ikka veel „häid” ja „halbu” omavalitsusi, kuhu vanematel tasub või ei tasu ennast sisse kirjutada. See on täielik absurd, et 1,3 miljoni inimese kohta on 79 erinevat süsteemi ja teenuste kättesaadavust. Mõni omavalitsus lihtsalt ei pea erivajadusega laste toetamist prioriteediks ja selline jama tuleb lõpetada. Mis ei tähenda sugugi, et abi osutatatakse ja otsuseid tehakse kusagil kaugel. Ka politsei ja Päästeamet on olemas kõikjal ja tegutseb kohapeal. Ainult juhtimine, töö planeerimine ja teenuste standardid on ühesugused. Inimesed on ikka kohalikud ja tegutsevad vastavalt konkreetsele olukorrale.
2) personaalse riigi lähemise rakendamine – suudame alates lapsele isikukoodi andmisest ning diagnoosi panekust teha andmete põhjal kindlaks, millist abi ta vajab, milliseid abivahendeid ja millal, kui palju mähkmeid jne. Selleks pole vaja teha 11-12 erinevat hindamist komisjonide poolt, kus on pooled inimesed ühed ja samad. Pole vaja korduvaid psühhiaatri visiite ja korduvhindamisi sellistele inimestele, kelle puhul pole imeline olukorra muutus tõenäoline. Ma tean, et erivajadusega laste vanem kulutab selle bürokraatiaga toimetulekuks keskmiselt 8 tundi nädalas. See on väärtuslik tööaeg, mille riik röövib sellelt perelt, selle asemel, et võimaldada teha midagi kasulikku enda toimetuleku parandamiseks. See aeg on tohutu reserv meie inimeste potentsiaali rakendamiseks ja see tuleb neile vabaks anda.
Olen suve jooksul kohtunud väga paljude erinevate inimestega. Sealhulgas raske ja sügava puudega laste emaga, kelle abikaasa on samuti töövõimetuspensionär, kuigi tegu on võrdlemisi noorte inimestega. Oma programmi koostamisel võtsime appi kõik need inimesed, kes näevad meeletut vajadust muutuste järele ning kes on väsinud riigiaparaadi inertsest toimimisest. Eesti 200 saadab esmakordselt parlamenti liikumispuudega ratastoolis naise, kelleks on meie varivalitsuses sotsiaalse turvavõrgu eest vastutav Tiia Sihver. Ta on meie üldnimekirjas spetsiaalselt nii kõrgel kohal, et kevadel saaks Riigikogu maja esimese ratastoolis saadiku jaoks ligipääsetavaks – sel juhul muutub parlament ligipääsetavaks ka kõigile teistele erivajadusega inimestele. Meil kandideerib ka Lihasehaigete seltsi presidend Jüri Lehtmets, kes on kõigil erakonna üritustel kohal – need ongi alati ligipääsetavates kohtades. Nii et me oleme otsustanud tuua valdkonda reaalseid muutusi, mitte külvata valijaid lihtsalt ilusate lubadustega, et need seejärel unustada.”
Samal teemal
Loading ...
