Eilne pikk ja pime õhtu Võrus oli paras õudusunenägu ning ellujäämiskool. Hakkas juba pimenema, kui elekter korraga ära läks. Olin just supi pliidi peale pannud, aga no pärast seda ei olnud muidugi mingit supikeetmist. Õnneks olin jõudnud enne seda makarone keeta ja külmkapp – mis nüüd kiiruga sulama hakkas – polnud ka päris tühi.

Alguses me nii väga ei muretsenudki, sest kui ma laps olin, siis läks ka elekter Rakveres vahetevahel ära, aga tuli alati tunni või kahe pärast tagasi. Olin täiesti veendunud, et nii juhtub ka nüüd. Toad olid juba pimedad ja süütasin küünla. Aga see hakkas vastikut suitsulõhna sisse ajama ning Inno leidis teise lahenduse – LED-lambid. Kui suvel Portugali rannikul telkisime, siis olid need meil kogu aeg telgi laes ning kulusid ka nüüd marjaks ära.

Tunni aja pärast olime juba kerges ärevuses. Kraanist kadus vesi ära. Õnneks oli meil üks kanister poest ostetud allikaveega alles. Jumal tänatud, sest nagu linna peal uitavad tuttavad veel töötava mobiiltelefoni vahendusel teada andsid – poed olid ka kõik pimedad. Nii et osta poleks sealt saanud mitte midagi. Isegi mitte küünlaid ega LED-lampe.

Kahe tunni pärast hakkas juba kergeks paanikaks minema, sest radiaator hakkas külmaks minema. Muidu oleks elektriradika taha pannud, aga kuidas, kui elektrit pole??? Sooja tekitamise võimalus oli seega null. Polnud muud varianti kui neljakesi sooja teki alla pugeda ning seal võbiseda.

Siis sai Inno telefoniühenduse ühe elektrikuga, kes ütles, et elektri taastamisega läheb aega vähemasti neli või viis tundi. NELI VÕI VIIS TUNDI? Väikeste lastega külmas toas??

Nägin aknast, kuidas vastasmajas elavad pered koju tulid ning taskulambi valgel koju komberdasid. Sest trepikojad olid ju ka pimedad! Piilusin meie trepikotta – inimesed tulid koju taskulambita, käsikaudu ümbrust tajudes. Mõnel polnud vett, mõnel polnud küünlaid. Kõik olid segaduses, sest mitte kellelgi polnud mitte mingisugust infot. Vahepeal olid ka internet ja mobiiltelefon otsad andnud. Mitte keegi ei teadnud, kaua katkestus veel kestab. Tuba läks üha külmemaks.

Kella üheksaks, laste uneajaks valitses toas ikka veel pilkane pimedus ning tuba oli külm nagu hundilaut. Internet ja mobiilside polnud ikka veel tööle hakanud. Ja lootus elekter tagasi saada oli alles kella ühe ajal öösel.

Kõige selle õuduse kestel jäin mõtlema ühe asja üle – nimelt läks meil suvel ühes väikeses, umbes Rõuge suuruses Hispaania külakeses elekter ära. Katkestus oli paari tunni pikkune, aga ei tekkinud mingit paanikat, sest mööda külakest sõitis ringi auto, kust anti valjuhääldi teel inimestele kogu aeg informatsiooni. Võrus mitte midagi sellist aga polnud. Linnas oli täielik vaikus ning linnavalitsusest polnud kippu ega kõppu.

Ma küsin – kus oli linnapea Anti Allas? Või abilinnapead Toomas Sarapuu nign Sixten Sild? Miks nad ei tulnud linna, vaatama, kas inimestega on ikka kõik korras? Ega keegi vaja küünlaid või vett? Enne valimisi sai küll igasugust mõttetut nänni jagada, nüüd oleks saanud keskväljakul inimestele ülivajalikke taskulampe jagada! Või saatnud kasvõi mõne linnavalitsuse töötaja enda asemel. Saanuks ju samamoodi autoga mööda linna sõita ning valjuhääldi teel teada anda, mis toimub ning kui kaugel parandustöödega ollakse!

Nüüd aga jättis Võru linnavalitsus oma inimesed täielikult teadmatusse ning abitusse. Allas oli Võrust läind nagu Savisaar Tallinnast Pronksiöö ajal. Eks ta sõitis reede õhtul pärast tööd oma koju, oma Hundisilmale Rõugesse, ega viitsinud pärast enam tagasi tulla. Nii nagu Savisaar – oli küll Tallinnas linnapea, aga elas hoopis Lääne-Virumaal. Seepärast on paha, kui linnapea linnas ei ela – kriisiolukordades pole teda siis kohal. Abilinnapead Sarapuu ja Sild ka Võrus ei ela, nii et polnud kedagi, kes oleks pimedas linnas vägesid juhatanud ja inimestele natukegi selgust toonud.

Sellises kriisiolukorras tulebki selgelt välja, kui oluline on, et linnapea elaks linnas. Ning mitte ainult ei elaks, vaid oleks alati ESIMESENA kohal, kui midagi juhtub. Kasvõi selgitamas, lohutamas, julgustamas. Eile õhtul oleks seda paljudele inimestele väga vaja olnud. Aga linnapead polnud. Võru linnas valitses kaos.

Järgmine kord valima minnes tasub sellele mõelda, sest see ei pruugi jääda viimaseks kriisiolukorraks.

IRJA TÄHISMAA

P.S. Hiljem selgus, et Võru linnavalitsus oli siiski kohal, aga istus kriisikoosolekul. Samas oleks võinud olla pärast 6-aastast võimulolekut juba kriisiprogrammid välja töötatud, et mitte hakata sellega kriisi puhkedes aega raiskama.

Elva valla pensionärile ahju ehitamisel appi rutanud EKRE Tartu valla esimees, ettevõtja Arvi Lossmann leiab, et liiga palju on veel selliseid korrumpeerunud omavalitsusjuhte, kes tegelevad vaid enda ja oma sugulastele taskute täitmisega ega hooli oma valla elanike muredest. EKRE tahab korra majja lüüa ning sellised omavalitsusjuhid välja vahetada. 

Augustis jagas Elva vallas Pööritsa külas elav raske puudega pensionär Feodor Pavlenko Facebookis oma muret oma katkise ahju pärast, mis pani teda tõsiselt oma talvise hakkamasaamise pärast muretsema. Vallast Feodor abi ei saanud ja nii kirjutaski ta viimases hädas oma murest puuetega inimeste toetuseks loodud Facebooki grupis, mille liige on ka Lossmann. Õnneks ei tulnud abi kaua oodata, sest üsna pea pakkusid inimesed talle nii nõu kui abi ning Arvi Lossmann oli nõus lausa ise kohal käima, et vaadata, milles probleem ning mida selle lahendamiseks teha oleks vaja.

Kohale jõudes selgus, et ahju on kindlasti vaja parandada. Küsimus oli vaid, kuidas. Kaaluti, kas vana ahi maha lõhkuda ja panna selle asemele uus pelletahi või vana ahi korda teha. Feodor ise pooldas viimast varianti, kuna tal on omal metsa, kust hea puid võtta. Nii otsustatigi vana ahju parandamise kasuks, tarvis oli vaid leida ahjumeister, kes töö eest hingehinda ei võtaks. Juhtumisi kuulis Feodori murest Võrumaal tegutsev ahjumeister, kes on nii tagasihoidlik, et palub end nimetada Kapten Jack’iks, ning tal oli ka mahti ahju kohapeal vaatamas käia. Tuli välja, et ahju annab parandada küll. Kapten Jack lubas selle septembri jooksul ära teha. Mees pidaski sõna ning nüüd võib pidulikult teatada, et Feodori ahi on korras ning ta ei pea talvel külmetama. Ahju parandamise kulud võttis enda kanda Arvi Lossmann.

Uurisin temalt, miks ta seda tegi.

Mis motiveeris nii kiiresti appi tormama?

Arvi Lossmann: „Lihtsalt mind häirib see, et siiani omavalitsused ei hooli oma inimestest,” sõnas Lossmann. „Kui neil on vaja oma rahakotti täita, siis leitakse küll raha kohe. Kurb on vaadata seda kõike, mis toimub väljaspool Tallinnat.”

Mida tuleks teha teisiti sinu arust? Mida tuleks ette võtta, et selliseid olukordi, kus inimene peab talvele vastu minema ilma ahjuta, enam ei oleks? Mis plaanid on ses osas EKREl üldse?

Arvi Lossmann: „Probleem on ikka valla juhtides ja tuleks alustada nende välja vahetamisest. On ju teada tõde, et valdades luuakse mugavustöökohti oma tuttavatele ja makstakse preemiaid selle asemel, et aidata oma valla elanikke. Ma usun, et selle konkreetse juhtumi korral omavalitsus isegi ei tea sellest probleemist. See korruptiivne tegevus on ennast sisse juurinud igas vallas. EKRE plaan on loomulikult sellisele tegevusele piir panna ja aidata oma rahvast tervikuna. Palju on veel selliseid omavalitsusjuhte, kes on seadnud endale mugava positsiooni ja tekitanud ringkaitse ning kellele ei lähegi korda, kuidas keegi toime tuleb. Aga ega neid probleeme ei saa muidugi lahendada ühe aastaga ja see võtab aega. Loodan, et inimesed on hakanud aru saama, kes tegelikult nende eest seisavad!”

IRJA TÄHISMAA

Võru endise naftabaasi reostust uurinud AS Kobras esitas esmaspäeval hinnangu, mille järgi on ala tõsiselt reostunud ning ohustab ka Kubija järve.

Täna avaldas osa Rõuge vallavolikogu liikmeid esimehe Aigar Kalki suhtes umbusaldust, aga kuivõrd enamust kokku ei saadud, siis kukkus umbusaldus läbi.

Valla 27-liikmelisest volikogust hääletas 12 Kalki umbusaldamise poolt ja 14 volikogus enamust omava valimisliidu Meie Vald liiget selle vastu, valimisliidu liige Raul Ermel jäi erapooletuks, vahendab Postimees.

Kalkile esitatud etteheited olid järgmised:

• Jätkuvalt saavad vallaelanikud vallavolikogus arutlusele tulevatest küsimustest teada vaid neli päeva enne volikogu istungit.
• Volikogu komisjonide protokollid ei ole kättesaadavad enne volikogu istungit.
• Volikogu koosolekute protokollid on vigased ja neid ei avaldata ettenähtud ajaks.
• Volikogu esimees võtab volikogus arutusele eelnõud, mis ei vasta seadusega kehtestatud nõuetele.
• Volikogu esimees ei kuula kriitikat, ei tunnista oma vigu.
• Volikogu esimehel puuduvad volikogu istungi juhtimiseks vajalikud teadmised või ta rikub seaduse nõudeid sihilikult.

Käisin siis täna jälle Võru volikogus. Tükk aega kaalusin, kas minna, sest see tähendanuks möödumist õuduste tehasest (loe: Võru keskväljakust), aga Inno ei viitsinud ise minna ja siis pidin ikka mina minema.

Uhh, enne mustade torude juurde jõudmist aeglustasin sammu ja sulgesin silmad. Süda tagus ärevalt sees. Kas pääsen seekord ilma närvišokita? Eelmine kord ei pääsend ja seepärast olen alati läinud linna teist kaudu, mööda Kreutzwaldi tänavat. Aga nüüd jäin jokutama ja polnud muud varianti, kui õuduste tehase kaudu minna.

Õnneks paistis päike ja see tegi selle jubeda kogemuse veidike talutavamaks. Aga ikka. Õudne oli. Eriti need mustad korvpallirõngad taevast varjutamas ja hinge ahistamas. Kui neidki poleks. Aga on. Jäin mõtlema, kui palju läheb see uuele linnavalitsusele maksma, kui nad kord seda õudust lammutama hakkavad. Selleks tuleb ilmselt mitu lisaeelarvet vastu võtta. Oleks minu teha, siis ma laseks Allasel endal selle lammutustöö kinni maksta. Algselt pidi keskväljak ju hoopis teistsugune tulema, armsate kollaste kuplikestega. Aga keegi on purjus pääga uue kavandi teinud ja selle ilusa plaani ära käkkinud. Arhitektil endal on ilmselt ka praegu häbi, aga kuidas sa ütled, et see polnud üldse minu plaan, kui oled Võru linna käest hulka raha saanud?

Volikogus oli üldiselt rahulik. Räägiti arengukavast ja lisaeelarvest, puuetega inimeste eluruumide kohandamisest ja sotsiaaltranspordist. Linnapea ja abilinnapead näisid välja pruunid ja puhanud, ilmselt just väljamaalt puhkamast tulnud. Mõtlesin veel ühe asja peale. Nimelt – arusaadav, et neid see keskväljak üldse ei häiri. Kui nad ise üldse Võro liinas ei ela. Muidugi – tuhisevad ainult oma mersude ja chrysleritega tollest õuduste tehasest viuh ja viuh mööda, ei vaata sinna poolegi ja nii muidugi ei häiri. Aga mis vaesed võrukad peavad tegema? Aga ka võrukad on leidnud lahenduse – nad lihtsalt ei tule sellele väljakule. Iga kord, kui sealt möödunud olen, pole seal olnud ühtki hingelist. Mitte keegi ei istu nende pinkide peal, mitte keegi ei mängi ping-pongi, mitte keegi ei jaluta isegi mitte üle väljaku. Väljak on inimtühi. Mahajäetud. Hüljatud. Nagu oleks ära neetud.

Küll käib vilgas sagimine vaid sammuke eemal – eelmise linnapea Jüri Kaveri poolt hoole ja armastusega korda tehtud Katariina alleel. Ja ma saan suurepäraselt aru, miks – sest seal on ilus. Romantilised pingikesed, laternad, lilled, rohelus. Võru keskväljak ei harmoneeru Katariina alleega absoluutselt. Kujutage ette mõnd turisti. Ta jalutab rannapromenaadil, sööb Katariina kohvikus paar saiakest ja astub siis laisa uudishimuga uue keskväljaku poole. Et vaadata, mida see õige endast kujutab. Tal veab, kui tal parajasti saiatükki suus ei ole, sest see võib tal kurku kinni jääda, kui ta ettevaatlik ei ole. Sattuda ilusast ja romantilisest nii kähku koledasse ja jõhkrasse – see võib mõne õrnema hingega inimese täiega rivist välja lüüa. Seepärast oleks mõistlik paigaldada Katariina alleele hoiatussildid. Et nõrganärvilistel on soovitav püsida seal ning mitte edasi liikuda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui Kaveri Võru oli armas ja romantiline, siis Allase Võru on tahumatu ja robustne. Ja need kaks Võru ei kõla kuidagi omavahel kokku. Nüüd on küsimus, millist Võru me endale edaspidiseks tahame. Kas külma nagu traktori kere või õdusalt vana aja järele lõhnavat?

Tulin paar päeva tagasi koos perega Portugalist ja nägin Võru keskväljakut esimest korda oma silmaga. Ja teate, kallid, kui sügav äng mind valdas? Seda on raske sõnades kirjeldada, aga ma püüan siiski. 

Need torud. No millisele idioodile tuli pähe paigaldada Katariina poolt rajatud linna keskväljakule kõrged kupliga torud, millest kiirgab külma ja kalkust ning mis viivad mõtted tehastele? Mul oli tunne, nagu ma oleks sattunud tehaseruumi, kus undavad masinad ja kus kurnatud töölised päev päeva järel sandikopikate eest oma üksluist tööd teevad ning sellega oma tervist tapavad. Hinge hiilis äng ja see suurenes iga hetkega, sest ma ei näinud väljakul mitte ühtegi hingelist. Arusaadav, inimesed tajuvad vaistlikult ära, et ses kohas pole ELU ega ILU, aga inimese hing tõukub sellistest kohtadest ära, kus elu ja ilu pole. Väsind teeline ei taha minna puhkama tehasesse, mis teda üha kiiremini liigutama utsitab, vaid kuhugile, kus ta hing puhkab. Kus on natuke rohelust ja lilli. Seda ei ole aga Võru linna tehases, vabandust, keskväljakul üldse. Ei ühtegi lille. Ainult valged, külmad, hingetud torud.

Ja rattad. Hiiglasuured, silmakriipivad rattad, mille mõttest ma aru ei saa. Nende vastu ei saa väsind teeline mõnusasti selga toetada ja nad ei paku ka mitte mingisugust hingelist elamust. Nad on otse öeldes jubedad, nagu kuskilt õudusunenäost välja karanud. Sellised rattad võiks olla sul silma ees siis, kui higisena öisest hirmuunenäost üles ärkad, aga õnneks sa taipad kohe, et see oli ainult uni. Jood klaasikese vett ja kõik on jälle hästi. Ainult Võru inimestel sellist õnne pole, neil on need õudsad rattad nüüd kogu aeg silme ees. Igapäevane õudusunenägu. Õnnelik on see, kelle tee tööle või kooli sest õudusest eemale läeb. Vaesed koolilapsed. Allasele ja teistele linnavalitsejatele on see muidugi paras, sest nad ise käkerdasid selle kokku, las vahivad nüüd seda õudust, silmad punnis pääs, ja karjuvad kileda häälega appi nagu Kevades, kui Toots teisi akna taga hirmutas, aga milles on süüdi koolilapsed? Ma ise pean nüüd ka vaatama, kuidas saan minna Võrumaa Toidukeskusesse niimoodi, et õuduste tehas mind jälle hingepõhjani ei šokeeriks. Panen vist silmad kinni, kui see mu vaatevälja jõuab.

Aga jah – armsad võrukad, kuis te sel asjal juhtuda lasite? Arvasite, et tuleb ikka parem, kas jah? Uhh, aga ei tulnud. Tuli hullem. Nii hull nagu ei oleks osanud ette kujutadagi. Täitsa Soodom kohe ja Komorra. Põrguvärk. Noh, hea asi on see, et kahe aasta pärast saame enestele uue linnavalitsuse valida. Ehk too teeb tolle õuduste tehase platsi natukegi nägusamaks. Lootma peab!

IRJA TÄHISMAA

Kui te, head sõbrad, arvate, et Lõuna-Euroopas lõõskab igal pool päike ja on palav, siis mul on teile hea uudis: Portugali Atlandi serval asuvas ookeaniäärses linnakeses nimega Peniche on praegu 21 kraadi. Päris tõsiselt; vaadake ilmaportaalist järgi, kui mind ei usu. Ja kuni augusti lõpuni ongi 19-22, kõrgemale ei tõuse. Ööd on mõnusalt soojad, 17-19 kraadi. 

Nii et kui teil Eesti kuumapõrgust villand saab ja te tahate jahedust, siis ärge trügige kuuma kätte, kus teil tuleb võistelda tuhandete turistide ja salakavalate öömajapakkujatega, kes on praegu, turismi tipphooajal, valmis välja raputama teist viimasedki pennid, vaid tulge Peniche’i ja telkige. Öö siinses kämpingus maksab ainult 11 eurot (kaks täiskasvanut, kaks last ning auto), ilma laste ja autota on veel odavam. Tingimused on head, ainult WC-paber tuleb endal kaasa võtta ja seep ka 😀 Peniche asub Lissaboni lähedal, nii et teil tarvitseb vaid lennukiga Lissaboni lennata ning sealt saab juba bussi või rongiga Peniche’i.

Kuulsin, et Võrus on täna päikese käes +45 ja seda hirmsat kuuma jätkub veel homseks päevaks. Aga õnneks pärast seda läheb ilm jälle normaalseks, 19 kraadi peale, ja see on väga tore. Kui Euroopas ka nati jahedamaks läheb, saame meiegi kodutee jalge alla võtta ning rõõmustav on teada, et meid ei oota siis ees põrgupalav Lõuna-Eesti, vaid mõnus sügisene jahedus.

Okei, ilmselt peaksin nüüd midagi ütlema ka neile, kes just kuuma kätte tahavad. Kus on siin praegu kõige kuumem? Hmm, siis peaksite tulema Hispaaniasse Extremadurasse, kus on praegu küll „ainult” 27. aga juba nädala pärast 34 ja rohkem 🙂 Miks on Extremadura veel hea? Extremadura on odav, sest see on sisemaa ja erinevalt rannikust, kus küsitakse praegu öömaja eest hingehindu, saab seal, mõnes väikses linnakeses, üürida praegu endale terve maamajakese 400-500 euro eest kuus. Palavuselembile ideaalne 🙂

Nüüd aga kohtumiseni ja uus reisikiri juba teele asudes! Püsige ikka lainel!

IRJA TÄHISMAA

No ei pääse kuidagi selle palavuse eest! Jõudsime eile Peniche’i lähedal asuvasse linnakesse nimega Caldas da Rainha, aga täna oli siin ka 29 kraadi. Päike lõõskas ja paistis otse lagipähe, kui linna peal jalutamas käisime. Ei pilveraasugi! No kui kaugele peab inimene pagema, et lõpuks ometi mõnusat 20-kraadist temperatuuri kogeda? Ma ütlen, ma olen siin olles Eestit tõsiselt hindama hakanud. Päike on seal palju mahedam – mitte selline kondisulatusahi nagu siin. Paitab, mitte ei kõrveta. Aga nagu ma juba mitmeid kordi kirjutanud olen – sinna me praegu ei pääse, sest üks kuumalaine ajab teist taga!

Väike lootus on pääseda minema augusti alul, kui Prantsusmaal „langeb” temperatuur 29 kraadini. No loodame, et langeb veel, sest seda on ka natuke liiga palju.

Üritasime endale täna soodsat pikemaajalist peatumispaika leida, aga no karauul, see on praegu täitsa võimatu.  Kui tahad praegu Portugalis korterit üürida, siis tuleb alustuseks välja käia 1000 eurot – kahe kuu üür pluss veel deposiit. Maamajakesi leiab, aga neile on nii palju tahtjaid, et väga raske on jalga ukse vahele saada. Täna ühele omanikule helistasin, aga tal oli juba kaks huvilist ukse taga 😀 Siia on vist Põhjamaadest hull turistide mass tulnud 😀 Ainus variant ongi… telk. Jälle kämping ja jälle telk. Vandusime küll Innoga, et kõik, lõpp, enam ei telgi, aga no mida sa hädaga teed! Õnneks maksab Peniche’is telkimine ainult 11 eurot öö ja kohti on küllaga. Nii et tuleb taas kämpingusse suunduda. Lastele see muidugi meeldib, sest kämpingus on lahedad mänguväljakud ja üldse on lahe telgis ööbida, kui väike oled (mulle ka väga meeldis!), nii et vähemasti see pluss on asja juures. Ja Juulike magab värskes õhus superhästi.

Nii et homme siis ookeani äärde, kus on praegu kõige jahedam, 21 kraadi, ja mõned päevad nüüd telgime. Ja siis augusti alul vaatame uuesti, kas kannatab teha teine katse Eesti suunas kimama hakata. Või passime sügiseni ära. Pöidlad pihku! 🙂

P.S. Kõige mõistlikum on ilmselt endale ikka tulevikus siia elamine osta nagu Tiina Kangro ja Maire Aunaste tegid – neid leiab siin täitsa soodsa hinnaga, muidu maksad ennast segaseks 😀

IRJA TÄHISMAA

Nonii, täna on siis see päev, kus Prantsusmaal, Bordeaux’s oli kuuma tervelt 42 kraadi ja meie Innoga otsustasime seda põrgukatelt mitte läbima hakata ning tagasi ookeani äärde sõita. Otsus oli raske, aga midagi ei ole teha – praegu on terves Euroopas palav ja kui ühest kuumakoldest läbi sõidad, ootab ees kohe teine. Isegi Soomes ja Võrus läheb nädalavahetusel palavaks. Nii et tagasi Portugali, Euroopa kõige jahedamasse nurka Peniche’i, kus ei tõuse üle 24 kraadi!

Tee peal selgitasime välja kohad, kuhu kuumatalumatul põhjamaa inimesel praegu kõige mõistlikum reisida on. Hoidke jumala eest eemale Prantsusmaa, Hispaania ja Portugali sisemaast, kui ei taha 30-40 kraadise palavuse ja võimalike metsapõlengutega rinda pista. Praegu on väga mõnus Astuurias ja Galicias – mõlemas Põhja-Hispaanias asuvas maakonnas oli täna pilvine ja ainult 24 kraadi. Veetsime öö ühes Astuuria kämpingus ja see oli täitsa okei – WC-paber ja prill-laud olid erinevalt portugali munitsipaalkämpingutest täitsa olemas – , aga ehmatas hind: 36 eurot! Sama raha eest saab Oviedos olla kolmetärni hotellis! Portugali munitsipaalkämpingud on palju odavamad – Peniche’is ainult 11 eurot öö ning Espinhos 17 (neli inimest – kaks täiskasvanit ja kaks last – ning auto). Seega tasub eelistada Portugali kämpinguid – teenindajad on sõbralikumad ja tähelepanelikumad, restoranid paremad, aga WC-paber kaasa!

Täna oli meil päris pikk sõidupäev: seitse tundi! Inno oli Peniche’i jõudes väsimusest praktiliselt kokku kukkumas ja vihane, sest pidi kulutama hulga raha teemaksude peale. Portugallased pole küll nii röövlid nagu prantslased, aga 50 eurot läks ikka nagu niuhti ära. Hispaanias see-eest on teed tasuta. Meil oligi dilemma, et kas sõita mööda kiirteid ja maksta teemaksu või töllerdada kõrvalteedel ja olla kohal järgmise päeva lõunaks 😀 Mina olin kiirteede poolt, sest tahtsin kiiremini kohale jõuda – et lapsed ikka õigel ajal magama saaks. Kaalusime üht- ja teistpidi ja otsustasime siis ikka kiirteede kasuks. Kui oleksime mööda aeglasi teid sõitnud, siis oleksime ilmselt pidanud öö Vigos veetma ja rahaliselt oleks see ikka sama välja teinud, sest praegu kuskilt naljalt üle 40-50 euro öömaja ei saa.

Nüüd oleme siis võidukalt Peniche’is ja juba kohalikus Pingo Doce’iski süüa ostmas käidud. Inno magab norinal ja lapsed samuti. Homme hakkame endale kuumaperioodi üle elamiseks soodsat elamist vaatama. Näis, kuis läheb.

Aga vot, jah, nii läks see meie kuulsusrikas Eestisse sõit 😀 Oleme tagasi samas kohas, kust alustasime 😀 Noh, pole hullu, küll me ükspäev ikka kohale jõuame 🙂 Kui temperatuurid enam 30ne piirimail ei kõigu 😀

Ahjaa, hea uudis ka! Inno tundis maanteel kimades vahepeal suitsuhaisu ja hakkas juba mõtlema, et ei tea, kas peaks ikka Eesti poole sõitma hakkama, sest Portugalis Castelo Branco piirkonnas oli metsik 25-kilomeetri pikkune tulekahju ja mine tea, äkki on see veel laienenud. Ega siin Portugalis suvel nalja ole, igal pool võib lõõmama hakata, kui rannik välja arvata. Usaldasime siiski sisetunnet ja panime edasi Peniche’i poole. Nüüd tuleb välja, et õigesti tegime. Portugal News andis just teada, et tuli on kustutatud. Huhh.

IRJA TÄHISMAA

„Kuule! Castelo Branco lähedal on metsatulekahjud!” sosistas Inno mulle täna hommikul kõrva. „Inimesed on juba paanikas!”

See uudis võttis küll korraks seest kõhedaks, sest Castelo Branco asub Portugalis Alentejos ning me olime olnud sealsamas vaid nädalapäevad tagasi. Küll ühes teises väikeses linnakeses nimega Portalegre, aga too on tulekahjude piirkonnast vaid viiekümne kilomeetri kaugusel. Ja leegid levivad väga kiiresti. Eriti kui on korraga mitu tulekahju. Juba suletakse maanteid ja see tähendab seda, et kui me nüüd ära tulla tahaksime, siis ei pruugiks me seda enam teha saada. Vaid oleksime lõksus kui hiired. Inimesi evakueeritakse piirkonnast kopteritega.

Jumal tänatud, et kuulasin oma sisemist häält, mis ütles mulle, et sealtkandist tuleb kiiresti jalga lasta. Ühe kuumalaine me seal juba üle elasime. Juuni lõpus, kui temperatuur tõusis 38 kraadini varjus. Ja see oli päris hull. Päikse käes oled nagu praeahjus. Ühe korra oli meie tänaval isegi tuletõrjeauto sireeni kuulda, aga kui ma aknast vaatama läksin, mis toimub (katted olid palavuse peletamiseks ees), siis korjati juba voolikuid kokku ja oli näha ainult väikest suitsu. Siis sain aru, et ega nalja ei ole. Piisab vaid väikesest hooletusest ning leegid lõõmavad. Ja kehatemperatuuri ületava kuumusega on neid väga raske kontrolli alla saada. Seadsingi siis lõunamaist soojust nautivale Innole ultimaatumi, et kas laseme nüüd siit koos jalga või lasen mina koos lastega 😀 Inno õnneks kuumakatlasse üksi jääda ei tahtnud ja nii me pakkisime oma kodinad kiirelt kokku ja panime autole hääled sisse. Ning sõitsime Portugali läänerannale Peniche’i, kus temperatuur ei tõuse üle 24 kraadi.

Ja tuleb välja, et väga õigesti tegime. Jube mõeldagi, kuidas me seal katlas nüüd siis toimetaksime. Praegu on Portalegres viiepäevane 38 kraadi periood ja ühel päeval tuleb isegi 41 kraadi. Tuletõrjujatel on väga raske sellistes tingimustes toimetada ja kohalikud elanikud juba kaebavadki Portugali ajalehtede teatel selle üle, et nad on oma võitluses tulega täiesti üksi jäetud ja peavad ise oma varanatukest leekide eest kaitsma.

Metsapõlengud on Portugalis iga-aastane jama ja kel vähegi aru peas, ei lähe suvel sisemaale rändama, kus võib tuleroaks saada. Ega osta endale elamist sisemaale. Mõtet on hoida ranniku lähedale – praegu on väga mõnus näiteks sellistes toredates linnakestes nagu Peniche, Nazare, Espinho ja Viana do Castelo. Lissabon ja Porto on ka okeid. Aga Alentejosse ärge praegu jumala eest oma nina toppige ja tark hoiab eemale ka Coimbra lähistelt, kus lõõmasid hävitavad tulekahjud 2017. aasta juunis. Siis sai surma tervelt 62 inimest! Ka täna viidi Lissaboni haiglasse üks Castelo Branco põlengus viga saanu.

Meie peame aga homme vist siit Põhja-Hispaaniast ka jalga lasksma, sest temperatuur tõuseb! Õnneks ainult 30 kraadini, mida ei anna võrrelda Lõuna-Prantsusmaaga, kus tuleb 40 kraadi ja üle. Ei ole midagi teha, tuleb Portugali rannikule tagasi minna 😀 Kust me Eesti poole tulema hakkasime 😀 Igal pool mujal on lihtsalt palav, Portugali läänerand on ainus turvasaareke. Kui keegi muidugi ei taha meile siia helikopterit järele saata? 😀

Seal passime siis selle kuumalaine ära ja vaatame, mis edasi. Inno ennustab, et tuleb uus kuumalaine 😀 Siis pole teha muud kui mõnda aega seal lihtsalt redus olla ja oodata, kuni läheb jahedaks. Kujutasin juba endale ette, kuidas Roosisaarel jalutan ja Katariina kohvikus kilusuppi söön (tervitage minu poolt Üllet ja Annelit!), aga selleks, et sinna saada, tuleks põrgukatlast läbi sõita. Mida paraku koos lastega teha ei saa. Nii et oleme kuumavangid edasi 🙂

Igatahes anname teile kindlasti teada, kuhu me otsaga välja jõuame. Inno ainus tingimus on, et tema enam telgis ööbida ei taha. No see vappekülma värk, ookeani ääres on ööd jahedapoolsed ja vahel puhub vile tuul. Ja Inno armastab sooja. Peab midagi muud välja mõtlema. Äkki on mõnes väikses külakeses väike majake, kus me saaks kuuma aja ära redutada? Saame näha.

IRJA TÄHISMAA

Nonii, igaks juhuks teatan, et päästebrigaadi ei ole ikka vaja saata! Oleme ikka veel Oviedos, kus on täna taevalikult pilves, tibab vihma ja ainult 24 kraadi. Otsustasime siiski selle kuumalaine siin ära passida.

No mitte miski ei pane meid praegu Prantsusmaa poole sõitma, palun vabandust. Bordeaux’s on homme 31 kraadi ja ülehomme juba 39! Teisipäeval 42!!! Peaks ikka peast täitsa põrund olema, kui hakkaks ilma konditsioneerita autos selle palavusega rinda pistma. Ei, jääb ära see värk praegu. Siin Põhja-Hispaanias Oviedos ei tule järgmisel nädalal rohkem kui 28 kraadi, kontrollitud värk.

Aga paistab, et see põrgukuumus jõuab ka Põhjamaadesse. Inno täna vaatas ilmaennustust ja selgus, et Soomes tuleb ka järgmisel nädalal 35 kraadi. Nii et see Lõuna-Euroopa kuumalaine jõuab põhja ka. Ehk isegi Võrru! Nii et olge ettevaatlikud seal 🙂 Kuumus pole naljaasi – Inno sai Extremadura kuuma eest põgenedes isegi väikse päikesepiste ja käitus paar päeva pärast seda väga naljakalt.

Täna uitasime ses mõnusas uduvihmas ringi ja nautisime jahedat ilma, mida me pole kogenud juba mitu kuud. Ülimõnus oli. Jõime kultuurimaja välikohvikus kohvi ja sõime tapast. Mis te arvate, palju läks? Kaks kohvi, üks õlu, üks väike taldrikutäis kartuleid ja lõik tortillat? Ma pakkusin kümme eurot, kui Inno küsis, ja pidin pikali kukkuma, kui ta õige hinna ütles. Kolm eurot kokku! Imehinnad siin Hispaanias.

Roosi aga sai jälle mänguväljakul mängida. Seal oli üks tore hispaania poisike, kellega nad kohe ühise keele leidsid ja teineteist taga ajama hakkasid. Lastel läheb see kuidagi nii lihtsasti, isegi kui räägitakse erinevates keeltes. Hispaania poiss ütles „vamos” ja Roosi ütles „let’s go” (ta oskab inglise keelt), aga aru said nad üksteisest suurepäraselt.

Inno hakkab ka reisiväsimusest üle saama ja oli täna juba väga reipas tujus. Enne rikkus ta tuju mõte sellest, kuidas peab hakkama läbi palava Prantsusmaa kuumaga võidu kihutama, aga nüüd, kus seda hirmu enam pole, on ta palju rahulikum ja rõõmsam. Elus on üldse nii, et kõige mõistlikum on teha seda, mis tundub kõige loomulikum. Ja kuuma ilmaga ei ole kuidagi loomulik umbses autos istuda ja kuhugile kihutada. Nii võib lausa kuumarabanduse saada nagu nüüd ühe Ameerika sportlasega juhtus.

Aga ärge muretsege, me tuleme kindlasti. Kui mitte nüüd, siis… septembris 😀

IRJA TÄHISMAA

 

Hola! Oleme ikka veel Hispaanias. Inno oli eilsest sõidust nii väsinud, et lõi eile õhtul külalistemajas pea vastu laelauda ära ja tahtis täna puhata. Nii et jäime veel üheks päevaks Oviedosse. 

Siin on täna 26 kraadi ja täitsa mõnus. Aga! Ma tahan teid hoiatada. Tulekul on hirmus kuumalaine! Ja kui ma ütlen „hirmus”, siis see tähendab seda, et Euroopa muutub taas põrgukatlaks. Prantsusmaal tuleb tervelt 41 kraadi või isegi rohkem. Ilmaennustajadki ei tea täpselt, kui palju tuleb. Igatahes on kõikides portaalides väljas punased ränga ilma hoiatused ja inimestel soovitatakse olla üliettevaatlikud. Eriti kuum on sisemaa, rannikul on tiba parem, kuigi mingi meelakkumine pole sealgi – Prantsusmaal Bordeaux’s, mis on küllaltki ranniku lähedal, tuleb esmaspäeval 39 ja teisipäeval suisa 41!!! Karm värk ja me ei teagi nüüd, mis teeme. Läbi põrgukatla sõita ei saa, see on selge, sest Juulil võivad üle 32-kraadise kuumusega krambid tekkida. Nii et tuleb vaadata ja võib-olla see kuumalaine ära passida. Me autol pole ju konditsioneeri! Kolmkend aastat vana audike on.

Oviedo on aga jätkuvalt tore. Täna käisime ühe siinse kaubanduskeskuse Mäksis söömas ja meil oli seal väga vahva kogemus. Nimelt panin Juulikese mänguplatsile mängima ja pea tormas sinna üks väike astuuria tüdrukuke. Juuli hakkas teda siis kohe entusastlikult kallistama ja ma tõmbasin ta igaks juhuks eemale. Et viimati teeb väiksele tirtsule liiga. Aga kohe saabus tüdruku isa ja ütles laia naeratuse saatel, et las nad mängivad koos. Ja hakkas ka ise Juuliga mängima ning teda musitama ja kallistama. Umbes pool tundi mängis temaga ja õpetas oma tütrele, kuidas Juuliga mängida. Mul tuli sellest lausa liigutuspisar silma ja mõtlesin, et nii võiks olla ka Eestis. Puuetega lapsed võiks käia tavalastega ühes lasteaiarühmas ja ühes klassis ning kõik lapsed võiks mängida ja õppida koos. Nii õpitakse kõige paremini üksteist tundma ning koos eksisteerima. Ei ole vaja mingeid erilasteaedu ega erikoole! Need ainult eraldavad inimesed üksteisest ning tekitavad esimese ja teise sordi inimesi. Mida sa ei tunne ega tea, seda sa kardad, kas pole nii? Lapsena võtad aga lihtsasti uusi olukordi ja teistsuguseid inimesi omaks. Hispaanias käivad erivajadustega lapsed tavalastega koos koolis ning ilmselt seepärast on ka kogu ühiskond puuetega inimeste suhtes nii sõbralik ja soosiv. Kuna nad on täieõiguslikud ühiskonnaliikmed.

Kohe pärast seda käisime kohalikus Carrefouri poes (umbes nagu Eestis Rimi) ja seal oli teenindussaalis tööl Down’i sündroomiga poiss poekärusid lükkamas ja muid töid tegemas. Paistis, et ta sai oma tööga väga edukalt hakkama. Ta naeratas klientidele ja kliendid naeratasid talle vastu.

Võrus täna, ma vaatan, ülimõnusad 21 kraadi. Oh, kuidas ma tahaks sinna, aga pagan, EI SAA! Põrgukatel on risti ees!!! Ja Euroopa kuumalainest saate teiegi osa, sest teisipäeval ja kolmapäeval tuleb Eestis 24-25 kraadi. Jumala eest, ärge tahtke rohkemat. Kõige hullem asi siin maailmas on PÕRGUKUUMUS. Kui külma eest saab end veel kuidagi kaitsta, paned kasvõi kaheksa tekki peale (meie maja penskarid Võrus panid, kui hruštšovkat talvel remonditi ja elasid üle), aga mida sa teed kuumaga? Ütlete, et konditsioneer? Ärge tehke nalja, kondikas läheb juba 34 kraadiga sassi ja erilist jahutust sealt ei tule. Meil Extremaduras oli ja sellest hakkas ainult pea valutama. Ikka oli palav ja lisaks polnud ka õhku, sest aknad olid kinni! Juuuuube. Mõtlete, et õhtul ikka saab väljas jalutada? Hahaa, tuuletul õhtul ei liigu Hispaanias puuleht ka, sõbrakesed! Nullvariant. Ainus lahendus on minna Portugali rannikule (igal pool mujal on KUUM) ja seal passida.

Nii et Võru ilm on viis pluss. Super. Tundke sellest rõõmu. Meie… vaatame, kas oleme homme veel elus. Kui ma homme õhtuks siia midagi kirjutanud ei ole, siis saatke päästebrigaad. Kusagile Bordeaux’ kanti 😀 Sorri, sorri, tegin nalja! Aga – olukord on tõsine!

IRJA TÄHISMAA

Buenas noches, Lõuna-Eesti, siin Hispaania, Oviedo! Kõigepealt seda, et meie pärast pole vaja muretseda. Oleme elus! Kuigi eile oli väike kahtlus, kas Inno ikka elab öö üle.

Asi ses, et ses pagana Espinhos Portugalis, Atlandi ookeani ääres oli nii kuradi külm ja puhus nii vile tormituul, et Innot tabas õhtul kella kaheksa paiku vappekülm. Päris ausalt, no ma ei tee nalja! Kirjutas teine rahulikult telgi ees lauakese taga Lõunaeestlase lugusid, aga siis korraga hüppas tooli pealt püsti ja kadus autosse. Kui ma siis vaatama läksin, et mis viga, siis istus juhiistmel ja hambad plagisesid mis kole. No õudus kuubis! Mõtlesin juba, et peab hakkama vastu ööd Hispaania poole sõitma, sest sooja oli ainult 19 kraadi, aga õnneks öösel tuul vaibus ja telgis oli täitsa mõnus soe. Huhh.

Täna hommikul oli Inno krapsti kella kaheksa ajal üleval ja kamandas ka meid maast lahti. Maksime kämpingu eest ära ja tulime tulema. Mida öelda kämpingute kohta? Portugali munitsipaalkämpingud on täitsa lahedad, üks öö oma telgiga läheb 11-17 eurot ja tingimused on täitsa kobedad. Ainult oma WC-paber peab kaasas olema. Ja meeste WC-l pole prill-lauda, Inno palus selle kindlasti ära märkida. Aga inimesed on väga sõbralikud ja igasugu vahvaid selle on võimalik kohata. Siukseid matkahipisid. Meie telkisime Peniche’is ja Espinhos ning mõlemat kämpingut julgen soojalt soovitada.

Temperatuur on ka mõlemas kohas väga mõnus – Peniche’is 22 ja Espinhos 24. Ainult ööd on jahedavõitu ja see meretuul! Innole igatahes see üldse ei meeldinud ja seepärast pani ta hommikul ette panna ajama Burgose poole, kus tõotas täna tulla 33 kraadi. Mina selle hullu plaaniga nõus ei olnud – kas otsid uut päikesepistet, küsisin Innolt – ja lõpuks otsustasime ikka Oviedo kasuks. Mis on 30 kilti rannikust ja kus täna on ainult 26 kraadi.

Viis tundi kimasime (palavus tahtis vahepeal ära tappa, kui sisemaale põikasime) ja kella nelja ajal olime kohal. Kuna telkimisest oli täiega siiber, siis otsisime endale odava külalistemaja ja läksime poodi süüa ostma. Praktiliselt kõik asjad maksid 1-2 eurot (singid, magustoidud, saiad jms), nii et raha läks väga vähe.

Siis mõtlesime, et istume kohaliku kultuurimaja välikohvikus, kus tundus väga õdus olevat. Seal oli ka laste mänguväljak, kuhu Roosi kohe mängima tormas. Aga vaevalt olime jõudnud maha istuda, kui meie juurde astus üks hispaania, vabandust, astuuria naine ja küsis, kas meil on angelmani sündroomiga laps. Temal olevat nimelt ka ja ta tundis Juuli angelmanidele iseloomuliku kätega vehkimise järgi kohe ära! Saime kohe sõpradeks ja sain ka teada mõndagi huvitavat – näiteks on Astuurias (1 miljon elanikku) ainult neli angelmani, aga Võrus (12 tuhat elanikku) tervelt kolm! Tema 18-aastane tütar oli väga vahva, sama naerusuine nagu Juulike. Kaks angelmani olid kohtumise üle väga rõõmsad ja muudkui kilkasid vastastikku 🙂 Vahetasime ka omavahel kontakte, et tulevikus edasi suhelda. Ja kui keegi teile ütleb, et hispaanlased ei oska üldse inglise keelt, siis see on täiega vale jutt – sisemaal sa jah oma ingles’iga kaugele ei jõua ja jäätegi vastastikku mökitama, aga näiteks Astuurias oskas pea igaüks, kelle poole inglise keeles pöördusime, meile vastata.

Nüüd siis rampväsinuna külalistemajas. Roosi tahtis veel Mäksi minna, aga Inno ütles, et on jube väsinud. Kuumašokist, külmasokist ja sellele järgnenud vappekülmast. Õnneks on Võrus tiba soojem kui Portugalis Espinhos, juuli lõpul tõotab isegi kuni 26 kraadi.

Homme seikleme veel Hispaanias ja vaatame, kaugele välja jõuame. Kas veedame veel ühe öö Hispaanias või põrutame Prantsusmaale Bordeaux’sse välja. Püsige lainel ja saate teada!

IRJA TÄHISMAA

No tšau! Loodan, et te seal Lõuna-Eestis pole oma nina ära külmetanud. Sõbrad Facebookis igatahes ägavad üksteisevõidu, kuidas peab juuli keskel ahju kütma, sest muidu võtab külm ära. Ma esiti ei tahtnud uskudagi, et teil oli vahepeal seal öösel 3-4 kraadi. 

Mina isiklikult olen sellisest ilmast ainult unistanud nüüd mõnda aega. Päris tõsiselt, inimvõimetel on ikka piirid ka. Kui ikka pead nädal aega 36-38 kraadi käes vaevlema, siis hakkad igatsema ladiseva vihma järele ja isegi kananahk ihul näib kauge, kättesaamatu unistusena.

Hispaania on praegu põrgukatel. Juuni lõpus algas pihta ja nüüd tuleb Extremaduras neli päeva järjest 39. 39!!! Mul käis juba 30 kraadiga pea ringi ja ma ajasin Innole peale, et kähku siit minema. Tema aga polnud nõus sest „mõnusast soojast” kuskile minema ja kaebas, et tal ikka veel põskkoopapõletik. Alles siis, kui temperatuuripügalad 36 peale tõusid, hakkas sel sellil endal pea valutama ja ka töövõime langes drastiliselt. Siis oli ka Innole hoobilt selge, et inimvõimetel on piirid. Pakkisime oma asjad seitsme ahvi kiirusega kokku, autole hääled sisse ja minek!

Aga. Inimene plaanib, jumal juhib, või kuidas see oli. Vaevalt olime me sõitnud tunnikese, kui meil läks Portugalis Portalegre linnakeses auto katki. Õnneks teeninduse lähedal! Jube mõelda, et oleks läinud keset kuuma maanteed. 36 kraadiga. No siis oleksime küll vist kõik rabanduse saanud. Aga õnneks läits nii.

Aga. Juba mu ekselukaaslane, portugallane Joao ütles, et portugali automehaanikud ei jaga autoasjandusest mitte tuhkagi. Tema käis oma väikse Fiat Puntoga aastas paarkümmend korda mehaaniku juures ja iga kord pärast seda oli autol mingi uus viga küljes. Tundus, justkui keeranuks mehaanik auto veel enam tuksi. Inno õnneks jagab autodest rohkem kui Joao ja tema oskas seda tuhajuhanist mehaanikut ikka nati õpetada ka. Koos nad selle auto ära remontisid paarisaja euro eest. Mille pidi kinni maksma Inno 😀

No siis saime jälle edasi sõita. Aga. Kuskil kesk-Portugalis tegi Inno lolli peaga auto katuseluugi lahti ja sai päikesepiste. Väikse, aga ikka. Pidin talle siis nati vett pähe valama ja saime jälle edasi sõita. Aga mõtlesime, et konnasööjatemaad selle päiksepistega ikka igaks juhuks vallutama ei hakka ja tulime korraks Portugali rannikule, et Inno saaks natuke puhata.

Siin on 20 kraadi ja täitsa mõnus. Ainult natuke külm tundub. Oleme telgis, sest reis on low budget ja nii on võimalik kõvasti kokku hoida. Isegi kehv öömaja maksab praegu vähemalt 50 eurtsi. Suvi on siin turismihooaeg, mil paljud teenivad oma aastapalga. Aga see-eest on toit jube odav, päevamoona saab Lidlist 10 eurtsiga.

Pikutasime päevakese ookeani ääres ja harjusime külmema ilmaga. Inno on natuke närvis, sest kui ta sai tee peal kuumašoki, siis siin kaebab külmašoki üle. Aga ütleb, et hakkab juba tasapisi harjuma.

Homme põrutame edasi. Hispaania põhjaossa ja sealt edasi konnasööjate maale. Vaatame, kui kaugele jõuame. Püsige lainel!

IRJA TÄHISMAA

Võrus avati Katariina kiriku kõrval miljonikemmerg, kus häda tegemise eest küsitakse 20 senti.

Varem oli Võrus palju poleemikat selle üle, et kesklinnas polnud ühtegi avalikku käimlat. See põhjustas peavalu linna külastajatele nädalavahetuseti ja õhtuti, kui linna asutused on suletud. Häda tehti vana tuletõrjemaja ja kooli vahele „nuka taade”.

Hei-hei, pole tükk aega kirjutanud 🙂 Meil on kõik hästi – oleme nüüd juba nädalakese Portugali Alentejo piirkonnas puhanud ja enesetunne on suurepärane 🙂

Ilm küll kiskus vahepeal ära, hakkas sadama ja sadas kohe mitu päeva järjest. Pühapäeval ma olin nii vihane – vaatan, teil seal Võrus 14 kraadi ja päike paistab, aga meil ainult 12 ja polnud mingit päikest, ainult vile tuul puhus. Täna ja homme on ka Alentejos kehv ilm ja me otsustasime hoopis Lissaboni tulla, kus paistab päike ja lubas vähemalt 20 kraadi. „Mida me siin passime?” küsis Inno, kelle jaoks elu algab 25st kraadist. „Lähme hoopis paariks päevaks Lissaboni.” Paariks seepärast, et juba sel laupäeval lubab Alentejosse jälle 23 kraadi ning siis on Inno nõus tagasi minema 😀

Aga mõeldud-tehtud, hakkasime eile kella ühe ajal sõitma ja kella nelja ajal ehk kolme tunni pärast olime päral. Inno oli sedapuhku kaval ja vältis kiirteid. Seepärast oli sõit küll tunni võrra pikem, aga saime see-eest ilusaid oliivisalusid imetleda.

Täna tegime Lissaboni peal hirmpika jalutuskäigu. Jõime jõeäärsetes kohvikutes kohvi ja sõime saiakesi ning nautisime päikesepaistet. Vihma tibutas vahepeal ka, aga see ei seganud üldse. Hämmastas, et Lissaboni kesklinnas maksab kohv ja kook vähem kui Võrus – kohvi saab kätte ühe euroga ning koogikese 1-2 euroga. Suure kausitäie maitsva kõrvitsasupi eest tuli välja köia ainult üks euro. Võrus ma alla kolmeeurost suppi leidnud ei ole. Nutt tuleb peale, tõdesime taas Innoga. Miks ometi on Eesti toidukohtades nii kallid hinnad? Pole ime, et Lissaboni söögikohad on kohalikest tulvil. Väljas söömas käimine on siin norm, sest see on lihtsalt nii odav, igaühele taskukohane.

Seejärel jalutasime vanalinnas ja vaatasime üle kõik tuttavad kohad – elasime ju aastatel 2015-2016 Lissabonis. Igal pool käis vilgas ehitustegevus ning juurde oli tekkinud päris palju uusi söögikohti ning ärisid. Mõned vanad tuttavad poekesed olid aga ka kinni pandud – näiteks üks mu lemmikajakirjapood. Turiste tundus vähem olevat kui tavaliselt, ilmselt jahedapoolse ilma pärast. Täna näiteks oli „ainult” 17 kraadi ja homme tuleb sama palju. Tavaliselt on Lissabonis aprilli keskel juba 25 ja vahel viskab isegi 30. See kevad on aga külm ja portugallased räägivad isegi talve tagasitulekust. Mis nad veel Eesti homse nelja kraadi kohta kostaksid? 😀

Aga Kersti, meie president, tuleb ka nüüd siia Portugali – enne, kui Moskvas Putiniga kokku saab. Õige mõte, sest enne Venemaale minekut on tõesti hea soe sisse saada 😀 Seal puhub ju vile tuul – nii otseses kui kaudses tähenduses. Mida Kerstile soovitada? Kindlasti mõnes jõe-äärses kohvikus kohvi juua ja siinseid kõige kuulsamaid koogikesi, pasteis de nata’sid süüa 🙂 Siis võiks veel jalutada Expol, kust avaneb tõeliselt kaunis vaade jõele ning Vasco da Gama sillale, käia Calouste Gulbenkiani muuseumides ja jalutada muuseumi aedades (õeti väärivad külastamist kõik Lissaboni muuseumid), vaadata kuulsas Okenaariumis kalu, istuda Avenida da Liberdade mõnel pingikesel ja jälgida ümbritsevat melu, astuda sisse mõnda tabacariasse ja osta sealt ajaleht… Tegemist jätkub Lissabonis mitmeks päevaks. Georgi-Rened võiks ehk huvitada sõjandusmuuseum, mis asub Alfama linnaosas 😉

Meiegi oleme veel paar päeva Lissabonis, enne kui nädala lõpul jälle Alentejosse suundume. Nagu öeldud, läheb seal siis jälle soojaks ning saame end korralikult päikeseenergiaga laadida. Loodame, et Eestis ka varsti soojaks läheb, sest lõputult ei saa see kevad ju ikka viibida 🙂

IRJA TÄHISMAA

Hola! Oleme jätkuvalt Hispaanias, kallid lõunaeestlased, aga sedapuhku juba Extremaduras. Sõitsime kahe päevaga praktiliselt terve Hispaania läbi.

Reede hommikul hakkasime Katalooniast tulema (brrr, oli seal alles külm – 14 kraadi!), reede õhtuks jõudsime Aragoni maakonna pealinna Zaragozasse, laupäeval startisime Zaragozast Madriidi poole, aga jõudsime välja sellisesse väiksesse armsasse linna nagu Calatayud, ning täna hommikul lootsime, et jõuame Extremadurasse. Jõudsimegi ja oleme parajasti Méridas, mis on kuulus oma Vana-Rooma varemete ja amfiteatri poolest. Pikutame ühes väga mõnusas hotellis, kus on ülisõbralik personal – upgrade’is meid kohe Juulikese heaolu silmas pidades invatuppa 🙂 Tavatoa hinnaga :).

Hispaanlased on üldse väga omakasupüüdmatud inimesed – lapsed ja nende vanemad saavad alati erikohtlemise osalisteks (näiteks pakuvad hotelli teenindajad lastele naeratades kommi) ja nende pealt ei üritata kunagi rohkem raha teenida, erinevalt Prantsusmaast. Ka on Hispaania hotellid mugavad. Väikese linnakese kolmetärnihotell on nagu suure linna neljatärnihotell.

Aga invatuba on siin meie Mérida hotellis ikka tõeliselt suur, koos suure ja mugava inva WCga. Juulikesel on metsikult ruumi ringi käputamiseks. Ainus miinus on see, et poed ja restoranid on pühapäeviti kinni. Mõtlesime, et premeerime ennast ja lähme hotelli restorani sööma, aga võta näpust – see oli kinni! Ka kohalik Lidl ei olnud lahti. Õnneks olime endale eile Calatayud’ist hulka süüa ostnud. Inno veel õiendas minuga, et miks nii palju süüa osta, keegi ära ei söö, aga täna kulub see toit meil ära 😀

Aga nüüd veidi reisimuljetest. Nagu öeldud, jõudsime reedel Aragoni pealinna Zaragozasse. Inno läks kohe närvi, sest pealinn, teadagi tihe liiklus. Lisaks ka külm – 14 kraadi – ja puhus külm tuul. Ja ta ei leidnud hotelli parklat üles. „Edaspidi ööbime ainult väikestes linnades!” torises ta, juuksed turris. Õnneks oli hotellituba väga mugav, suure laia pehme voodiga, ja kui tubli autojuht oli klaasikese veini joonud ja natuke söönud, siis ilmus ka tema näole naeratus.

Hommikul kadus see jälle ära, sest Roosi nõudis McDonalds’it ja Inno pidi seda siis Zaragoza pealt otsima hakkama. Aga sõitis iga kord sellest mööda ja nii, et enam tagasi ei pääsenud. „Kuradi kurat,” vandus Inno, kes oli sunnitud jälle sinna tagasi pöörduma, kust alustas. „Nii kui pisikese vea teed, oled jälle alguses tagasi!” Õnneks oli Zaragozas, suures linnas, kümme McDonalds’it ja lõpuks me ühe sellise juurde ka jõudsime 😀

Eile, väikses linnakeses Calatayudis meeldis Innole märksa rohkem. No eks ilm oli ka soojem – midagi 18 kraadi. Päike paistis. Inno oli kohe palju reipam ja pani ette, et teeks enne öömajale minekut väikse jalutuskäigu ning käiks Aldi poes – Lidlit seal polnud. Mõeldud-tehtud, jalutasime, ostsime mitu kotitäit süüa (läks kuskil 30 eurot koos Roosi mänguasjaga) ja läksime hotelli pikutama. Sealne kolmetärnihotell oli väga mugav ja, nagu öeldud, ei jäänud millegi poolest alla suure linna neljatärnihotellile. Hotelli personal oli ülilahke, isegi lastele öeldi „tere”, ja saime kõik üksteisest aru, kuigi meie ei oska hispaania keelt ja nemad inglise keelt 😀

Täna sõitsime umbes neli tundi ja jõudsime välja Extremadurasse, Mérida linnakesse. Koht, kuhu tahame homme välja jõuda, üks väike kohake Extremadura pealinna Badajozi lähistel, asub siit ainult saja kilomeetri kaugusel. Nii et homme ainult tunnike sõitu ja oleme päral.

Nüüd oleme ka „külmapõrgust” välja pääsenud, sest siin on juba 21 kraadi ja sellest enam väga allapoole ei lähe. Inno on väga rõõmus ja isegi laulis autos, kui siia jõudsime 😀

Kui palju meil siis nüüdseks sõidetud on? Inno ütleb, et 4500 kilomeetrit. Järgmise korrani!

IRJA TÄHISMAA

Nõndaks, amigos! 😀 Inno on väga tublisti sõitnud ja oleme jõudnud Espagna’sse! Täpsemalt Katalooniasse!! Juhhei!!! Ilm on küll tiba jahedavõitu, täna ainult 14 kraadi.

Aga eile hommikul ärkasime siis Prantsuse Rivieras, täpsemalt ühes väikses armsas mereäärses linnakeses nimega Fréjus, kust me juba kella 11 paiku Hispaania poole startisime. Sooja oli seal 18 kraadi ja päike tegi tuju hoobilt heaks. Eesti tatti on veel natuke ninas, aga muidu läheb tervis üha paremaks. Nägu on ka päikest saanud ja paistab palju jumekam. Tarja Haloneni ma enam ei meenuta 😀

Inno on juba varemast ajast konnasööjate peale vihane (mäletate, eelmisel reisil võttis automaattankla tema kaardi pealt raha ära, aga bensiini ei andnud), aga eile läks ta lausa marru. Need teemaksud! Praktiliselt iga nuka taga tuli kaarti välgutada. Isegi vahetult enne Hispaania piiri rebiti tal 24 eurot taskust välja! Aga no ok, lõpuks me sellest prantsuse põrgust ikkagi pääsesime. „Konnasööjad!” siunas Inno Hispaania päikese poole sõites. „Ikka maksad neile selle sada eurot ära!” Nojah, Prantsusmaal on praegu rasked ajad, üks kollavestide meeleavaldus teise otsa, riik on pankrotis, eks kuidagi tuleb kassat täita. Kuna need meeleavaldused toimuvad enamasti nädalavahetuseti ja siis pannakse paljud teed kinni, sättisime oma sõidud sedasi, et jumala eest enne nädalavahetust Prantsusmaalt läbi saada. Sest kes teab, mis veel muidu. Prantslased on praegu väga vihased, ega keegi naljalt seal ei naeratanud.

Hispaanias on palju madalamad teemaksud, ainult kaks euri. Inno kohe palju rõõmsam. Tema on meist kahest kindlasti kokkuhoidlikum. Kui mina raiskaks kõik raha kohe igasugu lahedate asjade peale ära, siis tema hoiab kahe käega rahakotti kinni 😀 Roosi juba teab, kumma poole hoida 😀 Inno ettekujutus lapsega poodi minekust on talle üllatusmuna ostmine, mina ei suuda aga kunagi Roosile LOLi või Barbiet ostmata jätta, kui ta nii ilusti palub 🙂 Tänu Innole me aga siiski veel pankrotis pole. Väga hea, kui lapsevanemad teineteist tasakaalustavad 😀

Õhtul jõudsime sellisesse väiksesse Kataloonia linnakesse nagu Begur ja otsustasime jääda kaheks päevaks. Inno saab natuke puhata ja lapsed mängida. Täna hommikul oligi Roosil siin palju tegemist – ta avastas aias olevast väiksest aedikust kilpkonnad ja praktiliselt terve hommikupoolik oli sisustatud 😀 Varsti tuli majaperemees Roger neile ka hommikusööki tooma ja Roosil oli väga huvitav vaadata, kuidas kilpkonnad päikese käes hommikust sõid.

Pärast läksime linna peale jalutama. Inno lasi ühes kohalikus optikapoes oma päikeseprillid ära parandada ja oli väga üllatunud, kui sümpaatne vanahärra selle abi eest sentigi raha ei tahtnud. Seejärel jalutasime natuke linna peal ringi, imetlesime üht vana kirikut ja läksime tapast sööma. Päris suur taldrikutäis vürtsikaid kartuleid ehk patatas bravas maksis ainult neli eurot. Inno võttis endale kala tšipsidega ja ühe klaasi veini. Pärast tõi sõbralik restoranipidaja veel kummalegi lapsele ühe pulgakommi, mille üle oli eriti hea meel väiksel Juulikesel.

Siis jalutasime veel mänguväljakult läbi, aga kuna puhus küllaltki vile tuul, siis kaua seal ei passinud. Tahtsime ka poest läbi minna, aga võta näpust – see oli kinni. Õige – kella ühe ajal algab siin siesta! 😀 Läksime ka ise koju siestat pidama ja siin me nüüd siis olemegi. Sööme ja pikutame 😀

Homme sõidame edasi. Veel ei tea, kuhu välja jõuame, tee peal vaatame. Päikest ja soojust teilegi! 🙂

Bonne nuit, siin Prantsusmaa! Oleme läbinud nii Horvaatia kui Itaalia ning maandunud mõnusas rõduga apartment’is Cote d’Azur’il ehk Prantsuse Rivieras.

Eile kruiisisime siis Horvaatiast Itaaliasse, mööda sellistest kuulsatest linnadest nagu Veneetsia, Padua, Modena ja Verona. Inno mõtles esmalt sõita läbi Veneetsia, aga mulle meenus loetud artikkel National Geographicust, kus kirjutati, et turistide tulva all ägav Veneetsia kavatseb kehtestada turistidele sissesõidumaksu, ja loobusime sellest mõttest. Meile ei meeldi tungelda seal, kus palju inimesi. Armastame väikseid armsaid linnakesi, kus veel õhus vana aja hõngu. Kümme aastat tagasi, kui veel lapsi polnud, sai septembrikuus käidud Inno itaallasest sõbra Paulo 50. sünnipäeval Toscanas ja siis ööbisime just ühes sellises väikses armsas linnakeses asuvas maahotellis. Üks parimaid reisikogemusi mu elus. Sõime rannikulinnas Follonicas kaheksajalasalatit, pikutasime rannaliival ja sulistasime veel soojas Vahemere vees.

Nüüd kargas ka selline mõte, et läheks jälle Follonicasse. Aga kui ma olin öelnud Innole, kui palju sooja seal on – 13 kraadi – siis hakkas tema kohe nina krimpsutama. Nagu te teate, siis hakkab Inno jaoks elu 25 kraadist, enne on lihtsalt „elutsemine” 😀 Nii sai see plaan maha maetud ja otsustatud, et läheme edasi oma armsasse Extremadurasse Hispaanias, kus ka läinud kevadel puhatud sai. Seal on praegu lausa 25 kraadi sooja. See pani Innol juba kõrvad liikuma ning ta võttis kohe meie läinudaastase Airbnb perenaise Sofiaga ühendust. Selgus, et neil ongi 1. aprillist vaba. Panime endale seal nädalakese kinni.

Nüüd tuleb lihtsalt mõelda, mida teha vahepeal. Veneetsiasse me ei läinud. Verona oli korraks mõttes, see ju kuulus Shakespeare’i Romeo ja Julia linn. Aga ei leidnud me sealt soodsat öömaja – eks kõigil turistidel ole mõte Shakesepeare’i radadel seigelda – ja sõitsime edasi. Küll nägime imeilusat päikeseloojakut Verona kohal ja küllap nägid kunagi sellist päikeseloojakut ka Romeo ja Julia ning teised vanad veronlased. Mulle sellest piisas 🙂

Vahepeal tegime ka peatuse ühes tee-äärses cafeterias. Lapsed hakkasid pikast autos istumisest vigisema ja kõht läks ka heledaks. Valmistusime kõrgeteks hindadeks, aga saime väga positiivse üllatuse osalisteks, sest hiigelsuured praed, millele lisaks sai eelroa, magustoidu ja joogi, maksid ainult 15 eurot. Meie võtsime värskelt pressitud apelsinimahla ja lapsed mustikamahla ning mõlemad olid oivalised. Kõige lõpuks muidugi traditsioonilne espresso, mis maksis ainult 1 euro.

Öömajale jäime eile ühes väikses Itaalia linnakeses nimega Montichiari. Meie kolmetärnihotell asus ühe vana kiriku vahetus läheduses ja oli väga armas. Mulle meeldib, et lõunamaade hotellides ei koonerdadata patjade ja tekkidega – neid on ohtasti ja nad on ka pehmed. Juulike nurrus terve öö mõnusasti selle ülipehme teki peal 🙂 Kui Booking.com kaudu broneerida, siis leiab Põhja-Itaalias hõlpsasti kolme- või isegi neljatärnise hotelli 40-60 euro eest. Lõuna poole sõites, näiteks Toscanas, on aga juba palju krõbedamad hinnad – jäävad saja euro kanti.

Hinna sees oli ka hommikusöök ja kuigi see pidi ametlikult juba kella kümne ajal läbi olema, siis ütles lahkelt naeratav administraator meile, hilinejatele (lapsed said alles kella poole kümne ajal maast lahti), et milles küsimus, muidugi saab veel hommikust süüa 😀 See mulle Lõuna-Euroopa elulaadi juures nii väga meeldibki – ühelt poolt pead valmistuma selleks, et paljud asjad, mis peaksid olema korras, ei ole seda teps mitte (näiteks meie toa dušš oli rikkis), ja lubadus „viis minutit” tähendab vähemalt poolt tundi, aga samas ei sõida keegi ka sinul seljas, lastega pered saavad erikohtlemise osalisteks ning reegleid ei järgita piinliku täpsusega. Vahel ei järgita reegleid üldse 😀 Ja see ongi nii tore, mulle see saksa ordnung, mis Eestiski au sees, üldse ei meeldi.

Hommikusöök söödud, kimasime edasi Prantsusmaa poole, mööda maalilist maanteed, kus ühele poole jäi meri ja teisele poole mäed. Sõitsime mööda Monacost, Nizzast ja Cannes’ist. Teedel oli väga palju mootorrattureid, üksvahe terve rivi. Väga vahva oli autoaknast välja vaadata ja seda nii mõnusat sooja õhku ninasõõrmetesse tõmmata. Roosike tegi vahepeal väikse uinaku ja Juuli vehkis, nagu tal tavaks, rõõmsalt kätega. Inno võttis lauluviisi üles.

Ma ei saa aru, Innoga toimub alati mingi transformatsioon, kui ta Lõuna-Euroopasse jõuab – juuksed lähevad peas krussi ja näkku tekib sundimatu naeratus, tekib laulutuju. Nii ka nüüd. Horvaatias oli ta veel tiba turris, ilmselt sealsete kallite toidu ja mänguasjade hindade pärast, aga nüüd on ta nagu teine inimene. Tal on ikka vist Lõuna-Euroopa juured. Räägitakse, et kunagi ammu sattus Häädemeeste kandis üks Hispaania laev merehätta ning meremehed jäid sinnakanti elama ja võtsid endale eesti naised. Inno ema on ka sealtkandist pärit ja temal olid samuti tumedad juuksed nagu Innol. Ja Inno emapoolse suguvõsa mehed on kõik tumedat verd ja hästi karvased. Nagu hispaanlased. Inno ka – kui Eestis torkab ta silma, siis siin sulandub massi. Eriti Hispaanias – seal on iga teine vastutulev mees Inno. Eriti panin seda tähele Barcelonas – ilmselt on Inno esivanemad just sealtkandist pärit.

Nõndaks! Nüüd sätime end aga oma mõnusas väikses rannikuäärses linnakeses asuvas kolmetärnihotellikeses õhtust sööma. Ostsime kohalikust Lidlist mitu kotitäit süüa. Siin on ikka imehinnad, mitu korda odavamad kui Eestis. Nii et võtke endale teadmiseks – Prantsuse Rivieras, rikaste paradiisis, tuleb toidu eest maksta mitu korda vähem kui näiteks Võrus. Ja prantslased mässavad, aga eestlased ei mässa. Torisevad, aga maksavad. Ilmselt seepärast toiduainete hinnad Eestis ei odavnegi. Kuna eestlane nii leplikult maksab.

Homme siis juba edasi Kataloonia poole. Seal muutub Inno kohe eriti rõõmsaks ja ma ei jõua ära oodata 🙂

Sõidetud on ligi 3000 km. Täna oli siin 18 kraadi sooja, aga nüüd läheb iga päev soojemaks.

IRJA TÄHISMAA

Üks asi, mida Horvaatia puhul veel kindlasti mainima peab, on see, et kirglik suitsumees tunneb end siin suurepäraselt, sest tossutada on lubatud praktiliselt kõikjal. Nii harjumatu on leida hotellide, airbnb-de, kohvikute ja restoranide laudade pealt tuhatoose, aga siin on see reaalsus.

Alguses mõtlesin, et miks mul kohvikus silmad kipitama hakkasid, aga siis tundsin nii kõrval- kui tagumisest lauast levivat kirbet tubakalõhna ja sain aru: ahhhaaa! Kui suitsetajale on Horvaatia paradiis, siis astmaatikule nagu mina võib ta üsna tülikas olla, kogu aeg pead valvas olema, et kogemata sigaretisuitsu sisse ei hinga. Mul on see häda ka, et nägu läheb jube paiste, kui nikotiini sisse hingan, ja täna nägingi pärast ühes kohvikus käimist välja nagu Tarja Halonen 😀

Õnneks leidub ka siin mõni selline söögikoht, kus on eraldi suitsetamistuba, seesama meie lemmik meretoidurestoran Konoba Maretina näiteks. Seal oli spetsiaalne, sööjatest eemal asetsev suitsetamistuba, kus mehed tossutamas käisid. Nii sain ka mina rahulikult süüa.

Aga sooja oli siin täna suisa 23 kraadi. Hakkas õietiöelda juba natuke palav, pidime endal jakid-kampsunid seljast viskama ja Roosi kappas täitsa kleidi väel ringi. Metsa vahel jalutades sattusime sinilillede peale. Mul oli nii hea meel – kartsin juba, et jään selle reisi ajal sinililledest ilma. Aga nagu ei jäänud õitsvatest toomingatest ja kirsipuudest ilma, nii ei jäänud ilma ka sinililledest. Roosi korjas mulle neid terve kimbu ja tõeline maikuutunne tuli peale 🙂

Tervis läheb järjest paremaks. Natuke seda Eesti tatti hommikuti veel ninas on, aga köha on läinud ja kurk pole enam kähe. Need kaks sooja päeva tegid ka selle triki, et mõlemad lõhkised suunurgad paranesid ära.

Arutasime täna Innoga, et kes tahab kaheks nädalaks kiiresti soojale maale tulla, päikeseisu on  nii suur, et enam ei kannata välja, siis Horvaatia on väga hea variant, sest siin on sama soe nagu Põhja-Itaalias ja Põhja-Hispaanias, aga ei pea nii kaugele sõitma. Kui lapsi pole, siis sõidab siia ka ühe ööpäevaga ära, ilma puhkusi tegemata. Lastega on mõistlik vähemasti üks öö puhata – näiteks Poolas, kus on väga odavad öömajad ja üliodavad toidupoed.

Horvaatias leiab samuti odava öömaja, meie maksame näiteks selle kodumajutuse eest siin 20 eurot öö. Väljas söömas käimine on samuti odav – pere peale läheb 15-25 eurot. Ainult toidupoed on umbes sama kallid kui Eestis, või ehk veidi odavamad.

Nii et tasub kaaluda, kui päikesenälg liiga hakkab tegema 🙂 Meie põrutame homme Itaalia suunas!

Hei kõigile meie reisile kaasa elajatele! Täna oli siin Aadria mere ääres veel soojem kui eile – lausa 22 kraadi! Kuna päike käib kõrgel, siis tundub soojem kui Eesti 22 kraadi – umbes nagu 23-24 kraadi. Ja paistis see päike juba vara hommikust peale ning õhtul kella kuueni välja.

Eestis oled nii harjunud sellega, et päike tuleb, aga kaob siis jälle pilve taha ning ole siis käbe, et välja tormata ning päikesekiirtest mitte ilma jääda. Siin võib rahulikult ärgata ja hommikust süüa, enne kui õue lähed, sest tead – päike ei kao kuskile. Mitte hetkekski. Kui on päikeseline päev, siis on päike terve päeva olemas.

Meid lausa kiskus õue. Sõime hommikust, panime lapsed riidesse ja välja! Tegime pika jalutuskäigu ja läksime pärast seda jälle eile avastatud restorani sööma. Restorani nimi on Konoba Maretina ning kui keegi kunagi siiakanti satub, siis tasub ilmtingimata seda söögikohta külastada, sest toidud on ülimaitsvad, portsjonid suured ning hinnad imeodavad. Täna võtsime eelroogadeks kaheksajalasalati ja kalasupi ning põhiroogadeks kaks risottot – ühe krevettide ja teise mereandidega. Nii kui liuad lauda toodi, saime aru, et oleksime pidanud ikka ühe kahe peale võtma, sest üks portsjon oli lihtsalt niiii suur. Ma ei ole kusagil Eesti restoranides nii suuri portsjone näinud. Ja hind ainult kaheksa eurot. Kuskil poole odavam on restoranitoit siin kui Eestis. Kui Eestis maksab taldrikutäis suppi 4 eurot, siis siin kaks, põhiroogade hinnad on 5-10 eurot, aga selle raha eest saad ka juba väga suure liua. Inno palus edasi öelda, et ta võtab kõik sõnad Horvaatia köögi kohta tagasi, et siin ikka saab väga hästi vahemere  stiilis süüa 😀

Mina sõin, Inno sõi ja Roosi ka sõi, aga isegi kolme peale ei suutnud me neid kaht risottot ära hävitada. Lõime käega ja lasime ühe portsjoni endale kaasa pakkida.

Pärast käisime veel mänguväljakult läbi, kus Roosi endal isu täis hullas, ja siis lonkisime vaikselt kodu poole. Olin juba unustanud, kui mõnus on vaikselt jalutada. Eestis on talvel ju nii külm, et sibad endal hinge seest ja nii ei ole üldse mõnus jalutada. Siin võtad aga vabalt ja loivad laisalt, ümbrust nautides.

Kuna sellise soojaga eriti palju süüa ei taha, siis oleme kõik juba natuke alla võtnud ja ilmselt võtame veel. Ja väike päevitus on ka juba näkku tulnud 🙂

Homme oleme viimast päeva siin ja siis juba ciao, Itaalia!

IRJA TÄHISMAA

Täna oli küll fantastiliselt tore päev. Päike lõõskas terve päeva ja oli 21 kraadi sooja. Tegime pika jalutuskäigu ja see oli me esimene päikesepaisteline jalutuskäik viimasest oktoobrikuisest jalutuskäigust Võru Roosisaarest saati.

Ei suuda sõnades väljendada, kui mõnus tunne see oli, kui päike juukseid soojendas ja nahka paitas. Iga sammuga tundsin, kuidas keha ja hing tervenesid. Kui Lätis, Leedus, Poolas ja Ungaris oli veel tõbine tunne, ninas tatt ja hääl kähe, siis Horvaatias hakkas tasapisi paremaks minema. Mind Eestis kimbutanud astma kadus, liigesed valutavad üha vähem ja novembris läbi põetud bronhiidi tüsistusena tekkinud kõrvapõletik hakkab ka järgi andma.

Mis peamine – energiat on rohkem! Jaksan juba Juuli käru mäest üles lükata. Ja siin on päris kõrged mäed, annab ikka lükata 😀 Jalalihased on veel sest Zagrebi kuuekilomeetrisest matkast nati valusad, aga mitte enam nii väga. Kannatab juba täitsa käia. Innol tuleb alati päikesega elu sisse ja tema jaksas juba täitsa reipal sammul marssida. Pidin vahepeal hüüdma, et oota mind ka 😀

Vaatasin, et Võrus oli täna seitse kraadi ja päike paistis. No Juuliga me sellise ilmaga välja ei saaks, kuna tema kisub endal kindaid käest või nätsutab nad märjaks. Zagrebi 12 kraadi oli alles talle sobilik ja tänane 21 kraadi muidugi veel enam. Laps naeris ja rõõmustas praktiliselt terve jalutuskäigu aja. Hommikul dressid selga ja minek! Mütse, kindaid, jopesid pole siin vaja.

Homme tuleb 20 ja ülehomme taas 21, oleme need päevad siin ning jalutame kohe mõnuga. Täna käisime ka Lidlis ja ostsime endale süüa juurde ning pärast seda otsustasime proovida üht kohalikku restorani. Zagrebi kaubanduskeskuses olid ju ainult kiirsöögikohad. Leidsime üsna pea kaks teineteisest üle tee asuvat restorani ning otsustasime meretoidu restorani kasuks, mille nimi on Maritima Konoba.

See oli väga postiivne kogemus. Tegemist oli meeldiva taverna-tüüpi kohaga, kus sai tunda end mõnusalt ja vabalt. Valgeid linu laudadel polnud ja istuda sai pehmendusega kaetud puupinkidel. Kelnerid olid väga viisakad ja toidu hinnad ausad. Võtsime kaks kalasuppi (ühe hind 2 eurot), kaheksajalasalati (4 eurot), tursa püree (3,5 eurot), ühe vee, ühe õlle (2 eurot), ühe koola ja ühe espresso. Kokku läks ainult 17 eurot. Inno oli väga positiivselt üllatunud. Tuleb välja, et Horvaatias ikka saab väga hästi ja odavalt süüa. Sama suur supp Võrus maksab näiteks 4 eurot.

Ehk siis – kui tulete Horvaatiasse, siis öömaja saab odavalt ning ka restoranide hinnad on taskukohased. Seega on mõistlikum väljas söömas käia kui endale toitu poest osta, sest toidupoed on küllaltki kallid. Nädalaks tulles läheb öömaja eest kuskil 200 eurot, 30 eurot öö. Kodumajutused on väga korralikud ja horvaadid ise väga lahked. Eriti suure lahkuse osalisteks saavad muidugi lapsed.

Õhtul tegi Inno mulle veel Lidlist ostetud mereande, mis maksid ainult 2 eurot pakk, ja värsket sparglit, mis maksis 3 eurot. Kõrvale värske salat. Ülimaitsev!

Alguses oli meil plaan pühapäeval siit jalga lasta, aga kuna sooja on 20 kraadi, siis mõtlesime, et jääme üheks päevaks veel ja võtame kohe mõnuga päikest. Esmaspäeval tuleb 16 kraadi ja siis juba suund Itaaliale. Kas siis Firenzele või Genuale, veel täpselt ei tea.

Teile kõike head ja päikesepaistelist kevadet!

IRJA TÄHISMAA

Õhtust! Arvasite, et oleme Itaalias? Eksite, otsustasime siiski veel paariks päevaks Horvaatiasse jääda. Tubli autojuht on sõidust natuke väsinud ja ilm tõotab ka palju soojemaks minna, nii et pöörasime oma autonina hoopis Aadria mere suunas ja oleme Horvaatia suuruselt teises linnas Rijekas. Inno pani juba eile siin ühe Airbnb kolmeks päevaks kinni ja siin me nüüd olemegi. 

Tegemist on mõnusa äärelinnaga, kus pakutakse kodumajutust. Alguses oli ainult häda selle üles leidmisega ja Inno läks juba päris närvi. Helistas siis kohakese omanikule, kes oli väga üllatunud, sest oli näinud meid kaks korda nende majast mööda tuhisemas. Lõpuks leidsime majakese siiski üles ja mulje oli suurepärane – ümberringi õitsev aed ning aias ringi jooksmas erinevas suuruses koeri ja paar kassikest. Üks kass seadis end lausa meie sissekäigu ette pikutama ega teinud teist nägugi, kui asusime oma kotte sisse tassima. Pererahvas oli väga lahke ja oli meile ka lauakese katnud: värskeid maasikaid, banaane, apelsine ja mandariine, pudel veini ja suur valik maiustusi lastele. Olime väga rõõmsad. Hüppasime küll enne ka Lidlist läbi ja ostsime endale sealt palju süüa, aga ikka armas, kui sinu peale mõeldakse. Airbnb elamised on üldse šefimad kui Bookingu korterid, sest seal mõeldakse külalise peale rohkem. Tuleb ainult soovitud elamine päev varem kinni panna, samal päeval ei pruugi enam midagi saada, ja üldiselt tahab omanik, et jääksid mitmeks päevaks. Hind on ka taskukohane – 30 eurot öö.

Samas toiduainete hinnad on Horvaatias päris kallid. Isegi McDonalds on hirmkallis – täna läks kokku 25 eurot. Poola ja Ungari Mäksis läks sama toidu eest kümme euri vähem. Ja kui Poolas läheb Lidlis keskeltläbi 20 eurot, siis Ungaris sama kogus 30 ja Horvaatias 40. Põhimõtteliselt on Horvaatias Eesti hinnad, ainult väheke odavamad. Eestist kallimat maad meie Euroopast leidnud pole, isegi Prantsusmaal on madalamad toiduainete hinnad. Täna läks Lidlis veidi rohkem, sest meie Roosiga ostsime endale suvekleidid, mis mõlemad maksid 10 eurot. Aga ma ei saa ju siin oma Eesti kliimasse pasliku villase kleidiga ringi toimetada, homme tuleb juba 17 kraadi 🙂

Täna nägime ka lund! Kui Zagrebist üle mägede Rijeka poole kruiisisime, siis olid mäenõlvad üleni lumised. Täitsa külm oli seal – 7 kraadi! Aga päike siras ja sillerdas sellegipoolest. Ma ei saagi aru, kuhu on Eestist kadunud päikesepaistelised talved. Ma omast lapsepõlvest 70-80ndatel küll mäletan, et kui käisin isaga jaanuaris-veebruaris suusatamas või ise kelgutamas, siis oli nii palju päikesepaistelisi päevi. Nüüd on aga seljataga viis kuud sombust talve, kus päike end ainult mõnel päeval natuke näitas. See kurnas lõpuks nii ära, et märtsi keskpaigas oli tunne, et kui minema ei pääse, siis suren 😀 Inno räägib, et see kõik on tekkinud kliima soojenemisest ja Eestisse on lihtsalt saabunud Inglismaa ilm. Ehk siis hüvasti, talvine päike!

Aga ma ei mõtle praegu selle peale. Praegu hingan sügavalt välja ja naudin päikest. Ja õitsvaid toomingaid ja õuna- ning kirsipuid. Lilli! Ja muidugimõista soojust. Soojus on nii hea, inimese keha vajab seda. Hing veel enam. Kui teil vähegi võimalik, siis tulge ka siia sooja suve otsima – kasvõi nädalaks. Kõige soodsam on muidugi Poolas ja Tšehhis, aga ega Ungari ja Horvaatia ka ülemäära kallid ole. Horvaatias on öömajad väga soodsad. Toidu võib ise kaasa võtta.

Nõndaks. Tänaseks siis nii palju. Oleme läbinud 2000 kilomeetrit, Portugalini on jäänud 2500. Ehk siis pool maad praktiliselt tehtud! Homme ja laupäeval oleme veel siin ning pühapäeval stardime Itaalia poole. Nägudeni! 🙂

IRJA TÄHISMAA

Dobra vecer, siin Zagreb! Nagu teate, siis otsustasime jääda veel üheks päevaks Zagrebisse, oma armsasse apartment’i, et natuke suurest istumisest selga sirutada ja väike jalutuskäik teha.

Nüüd on see jalutuskäik siis tehtud ja puuuuhhhh, küll mu kannad löövad ikka tuld 😀 See pagana Inno ütles, et McDonalds ja Lidl on siinsamas lähedal, aga kui me nende poole liikuma hakkasime, siis… Ohsaissand, kus tuli ikka marssida ja kõiksugu rägastikke läbida.

Me pole varem Horvaatias käinud ja ausalt öeldes polnud vähimatki ettekujutust, kuidas siin üldse jalutada on võimalik. Tuleb välja, et päris kontimurdev ettevõtmine, sest kõnniteed katkevad ühel hetkel ära ja sul on vastas massiivne tee-ehitus. Kust on võimatu läbi pääseda. Kui ei taha just mööda tuhisevate autode vahelt läbi pugedes eluga riskida. Ühelt kõrrepõllult me Juuli käru kuidagi läbi vedasime, aga siis oli vastas sõidutee, mille ääres ei olnud kõnnitee ribagi. Mõtlesime juba, et kõmbime koju tagasi, aga Roosi hakkas karjuma, et tema tahab koolat ja kanasalatit. Inno tšekkis siis oma telefoni ja üritas selgusele jõuda, kas ja kuidas sinna McDonalds’isse ikkagi pääseks. Ja avastas, et selleks tuleks kõrge künka servalt alla ronida. Aga katsu sa ronida Juuli käruga, eks ole. Libised ja murrad veel kaela.

Õnneks leidus siiski üks kallak, mis polnud nii järsk, ja sealt me siis kuidagi alla kooberdasime. Aga McDonalds’isse oli ikka ilmvõimatu pääseda. Otsustasime siis, et läheme hoopis lähedal asuvasse kaubanduskeskusesse ja sööme midagi. Enne seda lipsasime läbi kohalikust Plodine poest. Ostsime kaks kotitäit süüa ja läks 40 eurot. Hinnad on Horvaatias umbes samad mis Eestis, nii et erilist võitu polnud. Poolas ja Ungaris läheb sama kogus umbes 20 euri. Aga öömajad on Horvaatias see-eest jälle odavad.

Arena Centar’i kaubanduskeskuses hakkasime esimese asjana otsima söögikohta. Inno juba limpsas keelt, lootuses, et saab süüa vahemere stiilis. Nagu Hispaanias või Portugalis. Aga võta näpust – ainult välismaa kettide söögikohad olid seal. McDonalds, Burger King, Subway, KFC, mõned hiinakad. Ei jälgegi värskest kalast. Läksime siis Subway’sse, kuna seal oli kõige lühem järts, Mc’is jälle kõige pikem. Mina võtsin omale ühe vürtsika kanasalati ja Inno ühe wrap’i. Inno oli päris pettunud. Tal oli alguses plaan Horvaatiasse pikemaks jääda, aga kuna siin on põhimõtteliselt vene köök, siis on uus plaan ikkagi Portugali välja sõita ja lõpuks ometi normaalseid vahemere toite süüa. Nati külm on ka – 12 kraadi. Hommikul oli päris jahe ja puhus vile tuul, aga kui õhtul kodu poole tagasi jalutasime, siis oli juba mõnus soe. Kohalikud tulid ka alles õhtul välja jalutama.

Muidu on Zagrebis imeilus. Toomingad õitsevad ja õhk on nende uimastavat lõhna täis. Oleksime ajas justkui maikuusse hüpanud. Kõikjal on tunda värske rohu lõhna, õitsevad võililled ja karikakrad. Õunapuud! Ma juba kartsin, et jään Eesti kevadest ilma, aga sain selle Horvaatias ikka kätte. Tunnen, kuidas iga päevaga läheb ka tervis paremaks. Eestis istusin ju praktiliselt viis kuud toas ja põdesin erinevaid viirusi. See oli meil täna esimene pikk jalutuskäik pärast viimast oktoobrikuist jalutust Roosisaarel.

Juuli on ka ülirahul. Tema ei saanud ju talvel üldse välja. Nüüd vehkis terve jalutuskäigu rõõmsalt kätega. Ja Roosi muidugi nautis kaubanduskeskuse mänguväljakul hullamist.

Homme sõidame siis edasi. Veel ei teagi, kuhu täpselt, aga Inno sihib Itaaliat. Näis. Zagrebis on homme 12 kraadi. Homseni!

IRJA TÄHISMAA

Jälgin, kuidas Reformierakond ja sotsid koalitsioonikõnelejaid kividega loobivad ning vägisi tuleb pähe mõte, et need kaks on vist küll nõus kasvõi Putini enda appi kutsuma, et ise Eestimaa kuberneriks saada.

Selle kõige juures on huvitav, et need kaks erakonda nimetavad end liberaalideks. Reformierakond peaks justkui olema paremliberaalne ja sotsid vasakliberaalne partei. Kui aga nende tegevust lähemalt vaadata, siis tekivad mul nende nõndanimetatud liberaalsuse osas tõsised kahtlused. Mida on näiteks liberaalsusega pistmist sotside aetaval alkoholipoliitikal? Tõelist liberaali ei huvita, kui palju teine inimene joob, ta ei ürita seda kuidagi piirata nagu nüüd sotsid Ossinovski juhtimisel tegid.

Reformierakond oli tõesti kunagi liberaalne partei, aga muutus 2007. aastal, Pronksiöö aegu tundmatuseni. Tollane liider Ansip, kel oli Tartu aegadest tudengite meeleavalduse koertega laiali ajamise kogemus, kasutas samu meetodeid Tallinnas. Pärast seda muutus Reformierakond marurahvuslikuks – hakkas rääkima patriotismist ja teisi rahvusi alla suruma. Reformierakonna valitsuse ajal pandi ridamisi kinni vene koole ja lasti lahti vene rahvusest õpetajaid. Kehtestati sissesõidukeelde inimestele, kes julgesid arvata teistmoodi. Liberaalsusest oli jäänud järele ainult unistus.

Nüüd on need kaks „liberaali” käeulatuses olnud võimust ilma jäämise pärast maruvihased ja üritavad kõikide vahenditega koalitsioonikõnelusi nurjata. Isegi Guy Verhofstadt kutsuti appi, et too Rattale mõistuse pähe paneks. Koos organiseeritakse peaministrile protestikirjade kirjutamist, üritades jätta muljet, et neid kirjutavad tavalised, riigiasjade pärast „mures” kodanikud. Marina Kaljurand kutsus isegi rahvast sündiva valitsuse vastu mässama.

Mässama. Mässama mille vastu? Demokraatlikele valimistele järgnenud koalitsioonikõneluste vastu? Sellisel juhul kutsub Marina Kaljurand mässama Eesti riigi vastu ning sillutab teed anarhiale, kus sisuliselt igaühel on võimalik Eestis võim haarata. Kas seda sotsid ja Reformierakond tahavadki? Et riigis tekiks kaos ning igaühel, kes tahab, oleks võimalik siin jõuga oma maailmavaade kehtestada? Sest uskuge, tahtjaid jätkub ja praegu hõõruvad nad Eesti sündmusi vaadates rõõmuga käsi.

Liberaalsust, vaba ühiskonda ei saa kehtestada, vaba ühiskond sünnib teineteist austades ja teineteisega arvestades. Üksteise erinevustega leppides. Demokraatias. Vastasel korral avaneb Pandora laegas, kust lendavad välja palju ebameeldivamad tegelased, totalitarism ja tsensuur nende seas.

Ehk siis jah – seda kardetud totalitarismi ei pruugi üldse tuua konservatiivid. Selle võivad tuua needsamad nn liberaalid, kes praegu konservatiivide pihta kive pilluvad ning kõikide vahenditega demokraatlikke koalitsioonikõnelusi nurjata püüavad. Viha võimust ilma jäämise pärast on neis praegu igatahes nii suur, et näib varjutavat kõik muu. Ja see on Eestile kõige suurem julgeolekuoht.

Ansip on oma koerad jälle puurist lahti lasknud, ainult et nüüd ei haugu nad ainult tänaval, vaid ka sotsiaalmeedias. „Kes korra näksata saab, see enam tänavale ei tule,” kiitles Ansip toona.

Ma südamest loodan, et koalitsioonikõnelejad ei lase end nende koerte haukumisest hirmutada. Lihtsalt liiga palju on kaalul. Vaba ühiskond on kaalul ja teist Eestit meil ei ole. Päriselt.

IRJA TÄHISMAA

 

Dobra vecer! Siin Horvaatia! Oleme oma kaamerate ja mikrofonidega jõudnud Zagrebisse! Meeleolu on suurepärane, sest täna saime jälle näha päikest. Kui Ungaris oli taevas pilvine, siis Horvaatiasse jõudes tuli jälle päike välja. Oli tunne, nagu oleks hüpanud hopsti maikusse, sest puud olid samuti õide puhkenud. Esimesed õitsvad kirsi- ja õunapuud, mida oleme oma reisi ajal siiamaani näinud.

Asusime oma Miskolci apartment’ist teele kella 12 ajal. Eile õhtul sai jälle palju nalja. Kui mäletate, siis  meiega korterit jaganud naisel oli kaasas väike yorkshire’i terjer. Roosi jooksis eile õhtul suure õhinaga kööki, aga seal oli just sel hetkel naine koos oma koerakesega ning väike terjer hakkas Roosi peale ägedasti haukuma. Roosi ehmus selle peale nii hirmsasti, et jooksis padavai Inno selja taha. Ma siis seletasin Roosile, et see pole ju üldse suur kutsa, vaid beebi nagu tema. „Mina ei ole kutsa!” teatas Roosi seepeale sõjakalt.

Täna hommikul võtsime suuna Budapestile ja plaan oli käia ka kuulsa Balatoni järve ääres. Inno on varem Budapestis käinud, aga mina ei ole ja seetõttu vaatasin huviga aknast välja, kui linnast läbi sõitsime. Budapest on fantastiliselt ilus linn – sama romantiline nagu Praha ja Lissabon. Midagi on neis kolmes ühist. Hästi palju vana on alles – tekib tunne, nagu aeg oleks seisma jäänud kuskile eelmise sajandi esimesse poolde. Samas on hästi palju uut ja igasugu ärisid läbisegi, aga vana ja uue vahel ei ole vastuolu, kõik klapib kuidagi hästi kokku. Nagu Prahas ja Lissaboniski. Inimesed Budapesti tänavatel jalutasid rahulikult, kiirustamata. Oli näha jalgrattalaenutusi ning isegi mõned välikohvikud olid lahti. Parkides õitsesid lilled ja kõikjal haljendas rohi.

Balatoni äärde otsustasime siiski mitte sõita, sest ilm tundus selleks natuke liiga külm. Küll sõitsime järvest mööda ja see oli tõesti hingematvalt kaunis. Aga palju suurem kui Tamula 😀

Üks asi, millega peab Ungaris arvestama – maanteeäärsetes söögikohtades on WCd tasulised. Isegi lapsed ei pääse tasuta sisse. Samas Horvaatias ei küsi keegi WCs käimise eest raha. Kui võrrelda, siis Horvaatia on kindlasti lastesõbralikum kui Ungari. Ungaris küsitakse alati võimalusel laste eest lisaraha, aga Horvaatias mitte. Meie tänase öömaja, Booking.com’ist broneeritud apartment’i peremees ei teinud teist nägugi, kui kuulis, et meil ka kaks last kaasas.

Ahjaa – seda ka, et Horvaatia piiril kontrolliti meil dokumente – nii enda kui auto omi. Horvaatia nimelt liitus Euroopa Liiduga juba 2013. aastal, aga Schengeni ruumis ikka veel pole. Seega tuleb Horvaatiasse sisenedes dokumendid ette näidata. Pääsesime ilusti läbi.

Ja seda ka, et Horvaatias on teemaksud. Ungaris on halvas seisus teed, aga teemaksu pole, Horvaatias teed väga head, aga kehtib teemaks. Meil tuli Zagrebisse sisse sõites tasuda kuus eurot, mis polegi teab mis summa, kui arvestada, et Prantsusmaal maksime konnasööjatele teemaksu sada eurot.

Tänaseks oleme teel olnud viis päeva. Alustasime oma teekonda 15. märtsil ja esimese öö veetsime Leedus Visaginases, siis teise öö Poolas Bialystokis, kolmanda öö jälle Poolas Rzeszowis, neljanda Ungaris Miskolcis ning nüüd oleme Horvaatias Zagrebis. Zagrebi öömaja on senistest igasuguse kahtluseta kõige etem. Vannitoaga apartment maksis Booking’ust broneerides 30 eurot (võrdluseks – Ungaris tuli jagatud vannitoaga toa eest välja käia 45) ja on väga mugav. Voodi suur ja pehme ning lastel palju ruumi müttamiseks.

Inno on aga nüüdseks juba viis päeva kestnud sõitlemisest natuke väsinud, nii et jääme siia veel üheks päevaks ankrusse 🙂 Täna on Zagrebis 10 kraadi, aga homme juba 13 ja paistab päike. Mõtlesime ühe väiksde jalutuskäigu ette võtta. Homseni!

IRJA TÄHISMAA

 

Szervusz! Kell on Ungari aja järgi pool üheksa ja oleme end lõpuks sisse seadnud Miskolc’i linnakese öömajas. Ungari on uskumatult kallis, see on täielik üllatus.

Kui Poolas sai kolmetärnihotelli peretoa neljakümne euro eest, siis siin Ungaris tuleb jagatud vannitoaga toa eest välja käia 66 eurot, kui lapsed ka kaasas. Innol õnnestus siiski toa hind 45 euro peale kaubelda. Aga ikka kallim kui Poola hotell. Mõtlesime korra ka hotelli peale, aga kolmetärnihotelli peretoa hind olnuks lausa 100 eurot. Nii et nüüd oleme siis selles jagatud vannitoaga korteris. Õnneks on meie tuba siiski suht mugav ja teist tuba kasutav naisterahvas, kel kaasas väike yorkshire’i terjer, tundub ka täitsa ok olevat.

Nii et näed nüüd. Mõtlesime, et väldime rahaahneid konnasööjaid ja tuleme Ungari kaudu. Aga tuleb välja, et madjarid on täpselt sama rahaahned kui prantslased! 😀

Aga Prezydenckie hotell Rzeszovis oli väga mõnus. Kolmetärnihotelli peretuba KOOS HOMMIKUSÖÖGIGA neljale inimesele maksis ainult 39 eurot. Ja hommikusöök hotelli restoranis oli superluks nagu Poolas ikka. Teenindajad olid väga sõbralikud ja muudkui naeratasid lastele. Pärast käisime veel Poola Biedronka (Lepatriinu) keti poes ja ostsime endale tee peale kaasa head-paremat süüa. Roosi kauples endale välja Frozeni Anna nuku, mida ei olnud kahju osta, sest see maksis natuke alla kümne euro. Võrus maksab sama nukk 20 eurot. Juuli sai endale veel paari Lee Cooperi dresse.

Ilm oli terve päeva pilvine ja mingit päikest polnud. Ei Poolas ega ka Slovakkias, kui Tatratest mööda sõitsime. Tibas halli vihma ja mägedes oli isegi näha üksikuid lumelaike. Sooja ainult seitse kraadi. Ajas isegi aevastama – põhimõtteliselt sama kliima, mis Eestis. Inimestel olid jälle mütsid peas. Inno muudkui haigutas, aga õnneks oli täna lühike sõit – ainult neli tundi.

Vaatasin tuju tõstmiseks, mis Portugalis ilm. Ohoo – Lissabonis 19, Portos 16. Väga mõnus! Aga juba Horvaatias Zagrebis, kuhu homme jõuame, on soojem – 13 kraadi.

Teed olid Inno sõnul Slovakkias väga head, nagu ka Poolas, aga Ungaris sama kehvad nagu Lätis.

Üldiselt võib tänast päeva siiski kordaläinuks nimetada. Kui hotellid on Ungaris kallid, siis toidupoed jälle megaodavad, võiks isegi öelda, et odavamad kui Poolas. Käisime kohalikus Lidlis ja saime mitu kotitäit toitu ainult 20 euro eest. Eestis maksaks sama kogus toitu kolm korda rohkem, kuskil 60 eurot.

Lidlis oli müügil ka Ungari guljašši ja seda me nüüd sööma asumegi. Roosi rõõmustas suure kastitäie maasikate üle, mis maksis neli eurot.

Tänaseks läbitud 1600 kilomeetrit. Miskolcis on täna sooja 11, homme 13, aga laupäeval juba 19 kraadi. Homme oleme Horvaatias. Püsige lainel! 🙂

IRJA TÄHISMAA

Hei! Täna tuleb teile jälle dobry wieczór öelda, sest oleme ikka veel Poolas. Sedapuhku küll juba Lõuna-Poolas Rzeszówis.

Inno rõõmustas täna kõige rohkem selle üle, et uus tee Bialystokist Varssavini oli valmis saanud. Hullu teed oli ainult Leedust Bialystokini, pärast seda oli juba väga mõnus kruiisida.

Päike paistis terve päeva ja autos istudes oli tunne nagu suvitajal. Pidime endal lausa joped-mantlid seljast heitma ja auto soojenduse välja lülitama. Rohi haljendas ja linnud laulsid ning oli tunne nagu oleksime ajas maikuusse või vähemasti aprilli lõppu hüpanud. Auto aknast inimesi vaadates võis tähele panna, et mitte kellelgi polnud enam mütsi peas ning mõned noored kandsid isegi juba lühikesi pükse. Vanad inimesed istusid oma kodude ees pingikesel ja nautisid päikesepaistet. Tänavatele olid ilmunud ka kevadekuulutajad – mootorratturid.

Täna sõitsime viis tundi, natuke vähem kui eile. Öömajale Rzeszowisse jõudsime umbes kella kuue ajal. Oli plaan ka poodi jõuda, aga linna sisse sõites olid kõikide poodide aknad pimedad. Isegi Lidl polnud lahti, Poola poodidest rääkimata. Tuli välja, et pühapäeval on Poolas praktiliselt kõik poed kinni. Õnneks oli meil viimatisest poeskäigust veel palju süüa järel, nii et täna teeme oma hotellitoas pikniku.

Bensukad ja McDonalds olid siiski lahti. Saime kütust võtta (kui meie eelmist reisi mäletate, siis olime seal igaveses hädas konnasööjatega – Prantsusmaal nimelt on pühade ajal ka bensukad kinni) ja omale süüa osta. Inno ütles nüüd teenindajale inglise keelt hästi püüdlikult hääldades, et soovib Fish Maci. „Filet-o-fish.” Õnneks sai see teenindaja soovist aru ning Inno sai lõpuks ometi Poolas Fish Maci süüa.

Roosi sai täna ka väikese ehmatuse osaliseks. Nimelt lendas meie autosse kärbes ja Roosi, kes pole tükk aega kärbest näinud, hakkas selle peale nii suure häälega kisama, et Inno pidi auto kinni pidama. Suure hädaga sai see teine kevadekuulutaja siis auto seest kinni püütud ja välja aidatud ja saime sõitu jätkata.

Tänaseks on läbitud kuskil 1200 kilomeetrit. Rzeszowis oli täna 16 kraadi, homme tuleb aga juba 17. Homme õhtuks jõuame Orbanimaale ehk Ungarisse. Püsige lainel! 🙂

IRJA TÄHISMAA

Dobry wieczór, kallid lõunaeestlased! Oleme Poolas, Bialystoki linnas! Oleme just lõpetanud ligemale kuuetunnise autosõidu ja oleme oma toredas öömajas, kus on 24 tundi ööpäevas lahti olev grill. Tellisime endale kaks suurt grillitud lõhet. Ühe hind? Viis eurot. Uskumatu, kas pole? Seda koos salatiga. Võrus maksab juba supp üksi 4 eurot, lõhele ei julge mõeldagi. 

Nõndaks! Aga kuis siis päev läks? Hakkasime täna varem sõitma, juba kella poole kaheteistkümne ajal oma Leedu Airbnbst Visaginases. Leedus on ikka veel talv, aga lund on kõvasti vähem kui Võrus. Põhja-Leedus on päris palju laike metsa all, Lõuna-Leedus vähem. Päikest polnud üldse, küll aga kallas terve päeva tihedat vihma, mis raskendas tublisti nähtavust. Eriti Kaunase ligidal. Aga Inno oli tubli – kannatas nii saju kui ka meie kõigi vigisemised vapralt ära.

Leedu-Poola piiril juhtus veel selline huvitav asi, et meid peeti kinni ja piirivalve kontrollis meie auto dokumente. Inno juba kartis, et seepärast, et ta viimasel reisil kiirust ületas, aga vist ikka polnud selle pärast, sest mehed ei teinud kiiruseületamisest mingit juttu.

Poola võttis meid vastu särava päikesepaistega. Tõesõna – kui tahate päikest, siis tasub Leedust kiiresti läbi sõita, sest Baltimaades on veel talv, aga Poolas juba kevad. Poolas hüppasime ka ajas tund aega tagasi. Kui Leedus oli veel kell neli, siis Poolas – hoplaa, kolm! Ja lumelaike polnud üldse. Inno rõõmustas väga, sest vihkab talve ja lund. Minagi tundsin, kuidas meeleolu hoobilt tõusis. „Päike!” rõõmustas ka väike nelja-aastane Roosi. Seitsmeaastane Angelmani sündroomiga Juulike väljendas oma rõõmu kätega vehkides.

Enne Bialystokisse öömajale minekut hüppasime veel läbi ühest kohalikust poekesest, mis reklaamis end madalate hindadega. Nõzkie tsenõ või kuidas see Poola keeli oligi. Ja tõesti olid madalad hinnad! Saime Juulile Lee Cooper’i jaki seitsme euroga ja Roosi sai omale uue LOL nuku 10 euroga. Eestis maksavad LOLi nukud 25-20 eurot. Nii et poole odavam.

Ahjaa, nalja sai ka! Ma ei saa siiamaani naeru pidama. Inno tellis endale Suwalki McDonalds’is Fish Maci ja asus seda õhinal sööma. Aga kui karbi sisse vaatas, siis oli hoopis täitsa tavaline hamburger. Aga karbi peale oli kirjutatud Wies Mac (tõlkes: Küla Mac). Mis tähendab tavalist liha hamburgerit sinepiga. Aga ilmselt sai siis umbkeelne teenindaja aru, et klient soovis Wies Maci 😀 Kuna Inno liha ei söö, siis jäi see Wies Mac söömata. Aga olge siis Poolas ettevaatlikud, eks, kui Fish Maci tellite!

Tänaseks on meil siis läbitud juba ligi 1000 kilomeetrit. Bialystokis on täna kuus, aga homme juba 12 kraadi. Ja Kesk-Euroopasse on jõudmas mõnus soojalaine, millest meil on lootust osa saada. Palavad tervitused teile kõigile! Homme seikleme veel Poolas.

IRJA TÄHISMAA

Nonii, sõbrad! Lõunaeestlase reisipäevik alustab jälle! Kui mäletate, siis läinud kevadel läks Lõunaeestlane Eurovisioonile, aga ei jõudnud sinna, khm, segastel asjaoludel pärale. Ka see kevad ei möödu reisita. Nüüd on meil plaan põrutada Horvaatiasse ning hea õnne korral ka kaugemale. Ütlen ausalt, see hall taevas ja päikesepuudus ajasid hulluks.

Täna panime Võrust leekima kella kahe ajal, pärast seda, kui olime pool elamist autosse tassinud. Lastega reisides on millegipärast alati nii, et pead kaasa vedama pool elamist. Või vähemasti arvad, et pead. Mina arvan, et peab. Inno ei tea, aga ma poetasin autosse ka ühe suure raamatukoti. Temal on nimelt imelik arvamus, et võtame seljakoti ja lähme. Täiesti arusaamatu minu jaoks.

Et lapsi (seitsmeaastast Juulikest ja neljast Roosit) mitte üleliia ära väsitada, siis panime oma esimese öömaja, Airbnb korteri, kinni Võrust neljatunnise autosõidu kaugusele jäävas Visaginase linnas Leedus (see on ligi 20 tuhande elanikuga linn, mis ehitati kunagi Ignalina tuumaelektrijaama töötajate jaoks). Kella poole seitsme ajal olime päral. Inno Nüvi-seade nimelt juhatas meid millegipärast mööda auklikke metsavaheteid ja see võttis natuke kauem aega. Enne öömajale minekut hüppasime läbi kohalikust Maximast, kust ostsime kaks kotitäit süüa ja Roosile mõned mänguasjad. Täielikult üllatasid sealsed mänguasjade hinnad. Kui Võru Maximas tuleb nuku eest välja käia vähemalt kümme eurot, siis Visaginase Maximast sai Roosi kaks nukku natuke alla kuue euro eest. Müstika.

Nüüd sööme ja puhkame. Homme ootab meid Poola ja juba eelmisest reisist tuttav Bialystok. Sinna on kuus tundi sõita, aga ootamas mõnus öömaja, kus on 24 tundi lahti olev grill. Kus suure taldriku grillitud lõhet saab kätte vaid viie euro eest.

Oleme läbinud kuskil 400 kilomeetrit. Visaginases on täna kaheksa kraadi sooja ja lund praktiliselt näha pole. Ainult mõned üksikud laigud metsa all.

Nägudeni!

IRJA TÄHISMAA

 

 

Viimasena Lõunaeestlase viiele küsimusele vastanud Urmas Ott, kes on Vabaerakonna kandidaat Kagu-Eestis, leiab, et riik peaks tegema kõik selleks, et vanematel oleks võimalik saada nii palju lapsi kui nad soovivad ning et nad saaksid nende üleskasvatamisega ka majanduslikult hakkama.

Mida oleks Teie arvates vaja teha selleks, et lastevanemate elu Eestis kergemaks teha? 

Urmas Ott: Vabaerakond on seisukohal, et Eesti ühiskonna ja rahva elujõu aluseks on toimetulev ja õnnelik perekond. Ka ühe vanemaga pere, kus kasvab lapsi, on selline. Kooselu vorme ja perekonna mudeleid on palju ning nad kõik on ühiskonnale sama olulised. Elu on ennekõike armastus ja usaldus, mida ükski riik ega partei ei paku. Ja ei tohikski.

Perede, majapidamiste ja leibkondade elu kergemaks tegemine hakkab pihta heast majandusest ning ettevõtluse ja töökohtade loomise võimaldamisest. Vabaerakond usub, et selleks tuleb luua veelgi vabam majanduskeskkond, alandada tööjõu maksukoormust ning arendada teenusmajandust. Samuti tarka majandust. Väljaspool Tallinna muutub aina olulisemaks regionaaltasandi riigihaldus ehk universaalsete avalike teenuste kättesaadavus kõikides maakondades. Samuti oleme seisukohal, et Euroopa Liidu toetuseid tuleb suunata senisest enam just piirkondadesse ettevõtluse soodustamiseks.

Kui rääkida kitsamalt perepoliitikast, siis Vabaerakond keskendub siin peamiselt kolmele valdkonnale: (1) kuidas paremini ühildada töö- ja pereelu, (2) kuidas soodustada iibepoliitika osana lasterikkust ja (3) kuidas soodustada lastega perede toimetulekut laste kasvatamise ajal.

Tagame näiteks igale lapsele kodulähedase tasuta lasteaiakoha. Igale lapsele peab olema riigi poolt tagatud tasuta alusharidus ning lasteaiatoit, sarnaselt üldharidusele. Ükski laps ei tohi sellest ilma jääda lapsevanemate maksevõimetuse tõttu.

Viime sisse muudatused, et väikelaste vanemad ja samuti puudega või haige pereliikme hooldajad saaksid paindlikumalt ja vähema bürokraatiaga tegutseda iseendale tööandjana või väikeettevõtjana. Tagame neile sotsiaalsed garantiid ka ebaregulaarse töökoormusega töötades, et soodustada tööhõivet ning töö- ja pereelu paremini ühildada.

Ühtlasi laiendame töölepinguseaduse raames ettenähtud soodustused (täiendava lapsepuhkuse, puudega lapse vanema lisapuhkuse, hooldajapuhkuse võimaluse) ka n-ö paindlike töövormidega töötavatele lapsevanematele ja omastehooldajatele.

Kas lastetoetused peaks tõusma? Kui jah, siis millised ning kui palju?

Urmas Ott: Vabaerakond soovib laiendada perepoliitika meetmeid eelolevatel aastatel enam laste sünnitamiselt laste kasvatamisele. Eestis on juba loodud maailma heldeim vanemahüvitiste süsteem ja meie lapsetoetused kuuluvad Euroopa kõrgeimate hulka. Vabaerakond tahab aga anda peredele laste kasvatamiseks juurde vajalikku tuge ning paindlikke ja kvaliteetseid teenused lapse kogu üleskasvamise perioodi vältel. Anname peredele kindluse, et nad tulevad toime ka siis, kui kõik ei lähe plaanitult, näiteks kaotab mõni pereliige tervise, töö vms.

Taastame näiteks abikaasade ühise tuludeklaratsiooni, võimaldame igale lapsele vähemalt ühe tasuta huviringi ja spordiringi kuni kooliea lõpuni, laiendame puudega vanema toetuse maksmise mõlemale vanemale, kui nad on puudega (praegu saab puudega vanema toetust vaid üks puudega vanem perekonna valikul), tõstame üksikvanema toetuse lapsetoetuse tasemele, suurendame puuetega laste toetusi arvestusega, et need kataks perede lisakulutused, parandame lapsevanematele vanemlike oskuste ja paarisuhte koolituste ja nõustamise kättesaadavust, soodustame vanemliku hooleta jäänud laste üleskasvamist või vajadusel ka ajutist viibimist perekondades, täiendame lapse- ja peretoetuste süsteemi nii, et lasterikas pere ei kaotaks rahaliselt, kui vanem(ad) laps(ed) jätkavad täisealiseks saanuna õppimist kutse- või kõrghariduses perekonna ülalpeetavatena.

Kas lasteaed peaks olema kohustuslik? Kui jah, siis mitmendast eluaastast ning miks? 

Urmas Ott: Vabaerakond ei toeta lasteaias käimise muutmist kohustuslikuks. Pooldame alternatiivina võimalust, et lasteaias mittekäiv laps saaks kasutada osalist toetust (1/3 lasteaias ühe lapse kohta kehtestatud tasumäärast) ka eralastehoiu või palgatud lapsehoidja eest tasumiseks. Paindlikum lastehoiuteenuste korraldus annab lapsevanematele ühiskonna- ja tööelus osalemiseks paremad võimalused.

Kas vanemahüvitise maksmise perioodi tuleks pikendada, näiteks lapse kolmeaastaseks saamiseni? Ja mida arvate isapuhkusest – kas vanematel peaks olema õigus ise otsustada, kes on lapsega kodus, või peaks isa igal juhul lapsega mingi aeg kodus olema? 

Urmas Ott: Vanemahüvitise maksmise perioodi me ei pikenda, kuid me toetame vanemate õigust ise otsustada, kumb vanem jääb lapsega koju. Tagame ka üksikvanemale õiguse kasutada seaduses teisele vanemale ettenähtud vanemahüvitist.

Mida tuleks teha selleks, et iive suureneks?

Urmas Ott: Vabaerakonna eesmärk on tagada rahvastiku kasv Eestis meie perede elatustaseme paranemise, mitte sisserände suurendamise abil. Perepoliitikas peame kõige tähtsamaks, et igal perel oleks võimalik saada nii palju lapsi, kui vanemad soovivad. Loome tingimused selleks, et kaoks vahe soovitud ja tegelikult sündivate laste arvu vahel. Ükski laps ei tohi jääda sündimata pere majanduslike olude piiratuse tõttu. Tõstame lastega perede majanduslikku kindlustatust ja kindlustunnet, et laste üleskasvatamisega saadaks hakkama.

 

 

Isamaa Kagu-Eesti nimekirjas kandideeriv Kaitseliidu Võru malevkonna ülem Toomas Piirmann, kelle päevatööks on olla rahandusministeeriumi Võru talituse juhataja, leiab, et riik saaks lastevanemate elu kergendamiseks mõndagi ette võtta – näiteks võiksid olla tasuta laste huvialaringid ning vajaduspõhine transport marsruudil kool-huvialaring-kodu.

Mida oleks Teie arvates vaja teha selleks, et lastevanemate elu Eestis kergemaks teha?

Toomas Piirmann: Huvialaringides osalemine peaks olema tasuta, samuti tuleks toetada vahendite ja varustuse soetamist. Tasuta peaks olema ka vajaduspõhine transport laste teekonnal koolist huvialaringi (näiteks trenni, muusikakooli vms) ja huvialaringist koju. Ja lastevanemaid võiks rohkem koolipäeva kaasata.

Kas lastetoetused peaks tõusma? Kui jah, siis millised ning kui palju?

Toomas Piirmann: Lastetoetusi peaks tõstma. Milline see lõppsumma võiks olema, kas kõik peaks automaatselt saama jne, vajab veel arutelu. Kindlasti peaks olema kiirelt kättesaadav elatise mittemaksmise korral riigipoolne toetus.

Kas lasteaed peaks olema kohustuslik? Kui jah, siis mitmendast eluaastast ning miks?

Toomas Piirmann: Kohustuslikust ei toeta, niigi oleme ülereglementeeritud…

Kas vanemahüvitise maksmise perioodi tuleks pikendada, näiteks lapse kolmeaastaseks saamiseni? Ja mida arvate isapuhkusest – kas vanematel peaks olema õigus ise otsustada, kes on lapsega kodus, või peaks isa igal juhul lapsega mingi aeg kodus olema?

Toomas Piirmann: Kolm aastat tundub mõistlik. Nagu eelmises punktis arvasin, siis ei poolda kohustuslikku – kui seda tõesti kriitiliselt vaja pole – isapuhkust.

Mida tuleks teha selleks, et iive suureneks?

Toomas Piirmann: Miljoni küsimus. Esmalt peaksime avalikult küsima endilt, kui palju peaks eestlasi olema – kas alla miljoni sobib või veel vähem või hoopis pigem kaks miljonit või rahuldab meid vaikne väljasuremine? Ootaks enne debatti sel teemal ja alles siis mõtleks lahenduste peale.

Riigikogus oli täna lõpphääletusel raske ja keskmise puudega laste toetuse kahekordistamise ja sügava puudega laste toetuse kolmekordistamise seaduse eelnõu ning võime edastada rõõmusõnumi – see seadus võeti 72 poolthäälega vastu! Kohal oli aga 86 Riigikogu saadikut, nii et 16 saadikut demonstreeris oma ükskõiksust puuetega laste suhtes nende toetuste tõusu poolt mitte hääletades. 

Kagu-Eesti saadikutest oli kohal sotsiaaldemokraat Kalvi Kõva, kes jättis lihtsalt nahaalselt hääletamata. Ilmselt järgides oma erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski eeskuju, kes näitas samuti toetuste tõusu poolt hääletamata jättes puuetega lastele keskmist näppu. Sealjuures on hämmastav, et sotsid ISE räägivad kogu aeg, kui palju nad puuetega lastest hoolivad.

Keskerakonna ridadest jättis puuetega lapsed pika ninaga ka neil valimistel Kagu-Eestist riigikokku pürgiv Heimar Lenk, kes oli kohal, aga ei hääletanud.

Reformierakonnast jättis toetuste tõusu poolt hääletamata varem Kagu-Eestist riigikokku valitud Valdo Randpere.

Oli ka neid, kes ei pidanud puuetega lapsi nii oluliseks, et nende pärast täna Riigikogu saali kohale tulla. Puuduvad Kagu-Eesti saadikud olid järgmised: Inara Luigas (sotsid), Anneli Ott (Keskerakond) ja Arno Sild (EKRE).

Rõõmustav on, et Kagu-Eesti EKRE esinumber Uno Kaskpeit oli kohal ja hääletas eelnõu poolt, nagu ka tema erakonnakaaslased Mart ja Martin Helme. Samuti olid kohal oma häält andmas Kagu-Eesti Isamaa esinumber Priit Sibul ja Reformierakonna Kagu-Eesti esinumber Hanno Pevkur. Poolt olid ka Liina Kersna (Reformierakond), Oudekki Loone (Keskerakond), Meelis Mälberg (Reformierakond) ja Toomas Paur (Keskerakond).

Eks siit saab igaüks oma järeldused teha, aga fakt on see, et oma riigist hoolib see, kes hoolib ka selle riigi kõige nõrgematest. Mina soovitan valida EKRE, Isamaa või Reformi poolt ning kindlasti mitte hääletada sotside poolt, sest kui juba ERAKONNA ESIMEES jätab nii olulises küsimuses ülbelt hääletamata, kuigi on kohal, siis see näitab paremini kui miski muu, kuidas sotsid tegelikult abivajajatesse suhtuvad. Kalvi Kõvale aga häbi ja ma imestan, kuidas ta nüüd omakandi puuetega inimestele otsa vaatab.

IRJA TÄHISMAA

Kolmandas küsimuste voorus keskendusime tervishoiule ja otse loomulikult uurisime ka, mida arvavad Kagu-Eestist Riigikokku pürgijad eutanaasiast. Esimesena jõudis vastata Isamaa esinumber Priit Sibul, kelle arvates on inimelu väärtus.

1. Kas eutanaasia peaks Teie arvates olema Eestis lubatud? Kui jah, siis millistel tingimustel (aktiivne või passiivne eutanaasia voi mõlemad) Kas peaks lubama ka erasuremiskliinikuid nagu Dignitas Šveitsis?

Priit Sibul: Inimelu on väärtus, mille eest tuleb alati võidelda. Võidelda tuleb ka valudega ja valu vastu ning selleks on vaja tasemel valuravivõimalusi. Terminoloogias tuleb olla väga täpne ning siingi püütakse kõik asjad panna ühte patta ning nimetada eutanaasiaks. Eutanaasia ehk abistaja poolt läbi viidud elu lõpetamine (seadustatud tapmine) ja abistatud enesetapp, kus inimesele luuakse teadlikult võimalused oma elu lõpetamsiseks, ei tohi olla lubatud. Teema, mille üle võib arutada, on inimelu kunstlik pikendamine – mis tingimustel on see vajalik ja millal saab seda mitte teha. Ka täna on
arstide konsiiliumil võimalik otsustada elu kunstlik pikendamine lõpetada.

2. Kas abort peaks olema Eestis lubatud? Kui jah, siis millistel tingimustel (kui kaua, millistel puhkudel), ja kes peaks abordi eest tasuma (kas riik voi aborditegija ise)? Ja kas abort on Teie hinnangul tapmine voi mitte? Palun põhjendage oma vastust – miks on tapmine/miks ei ole tapmine?

Priit Sibul: Mulle meeldiks elada Eestis, kus aborte ei tehta, ja selle ideaali poole tuleb meil liikuda. Alustada tuleks sellest, et abort ei peaks olema raviteenuste nimekirjas, mille eest kõik solidaarselt tasuvad. Esimene samm peaks olema see, et selles ei pea kõik maksumaksjad osalema.
Abort on sündimata inimese tapmine ja siin ei ole ega saagi olla küsimus mingist ajalisest määrangust, sest tegu on põhimõtteliselt sama. Seda, kuhu inimkond oma progressiivsusega võib jõuda, nägime möödunud nädalal, kui New Yorgi kohus otsustas, et lapsi võib aborteerida kuni sünni hetkeni.
Ainüksi see näide on piisav tõendus selle küsimuse absurdusest. Samamoodi on juba täna selge, et kui keegi soovib seadustada eutanaasia mingitel konkreetsetel põhjustel või juhtumitel, siis see piir aja jooksul oluliselt nihkub ja seetõttu ei saa seda lubada.

3. Kas hambaravi peaks olema Eestis tasuta? Miks, miks mitte? Kui jah,
siis kellele?

Priit Sibul: Hambaravi tasutakse täna maksumaksjate poolt solidaarselt koolilastel ja beebit ootavatel emadel ning nii peaks see ka jääma. Ka täna ei kasuta kahjuks kõik neid võimalusi. Ja küsimus ei ole ju mitte ainult hambaaukude parandamises, vaid ennekõike hambahaiguste põhjuste väljaselgitamises ning nende kõrvaldamises. Sellega tegeletakse täna väga vähe ja põhjused võivad olla siin nii inimese tarbimis- kui toitumisharjumused ning vajadus neid muuta.

4. Kas vaktsineerimine peaks olema kohustuslik? Miks ja miks mitte?
Millised sanktsioonid voiks tabada keeldujaid?

Priit Sibul: Mida vähem on riigi poolt konkreetseid keelde ja käske, seda mõistlikum ühiskond on. Inimesed peavad mõistma ja mõtestama tagajärgedega seonduvat ja seda nii vaktsineerimise kui vaktsineerimata jätmise korral. Iga inimene on erandlik olevus ning me kunagi ei suuda absoluutselt kõiki ja kõike ette näha, sest oleme inimesed.

5. Kas geid ja lesbid võiksid saada õiguse abielluda voi mitte? Miks? Kas kooseluseaduse rakendusaktid tuleks vastu võtta või mitte, miks?

Priit Sibul: Täiskasvanud inimesed elagu nagu tahavad. Kahe inimese kooseluks ei ole vaja õiguslikku regulatsiooni. Aga abielu on ja peab jääma vaid mehe ja naise vahelise armastuse ja kooselu registreerimise aktiks. Abielu on vaja lastel, kes perre sünnivad. Eestis kehtiv kooseluseadus on mõistlik tühistada.

Järgmisena Lõunaeestlase küsimustele vastanud EKRE Kagu-Eesti esinumber Uno Kaskpeit ütles, et EKRE langetab kindlasti aktsiise kütusele, alkoholile ja elektrile.

NATOle lootmisest üksi jääb väheks, Eestil on oluline arendada ka oma kaitsevõimet ja tõsta kaitsekulutused nelja aastaga 2,6 protsendini SKT-st, märkis Kaskpeit.

Meie küsimused olid järgmised: 

1. Millised maksud peaksid kindlasti langema?
2. Millised maksud peaksid kindlasti tõusma?
3. Kui suur peaks Teie arvates olema õiglane pension?
4. Kas Eesti peaks Teie arvates riigikaitsele kulutama rohkem või vähem, miks? Kui palju peaks kaitsekulutusi tõstma/langetama?
5. Kuidas kavatsete tagada selle, et Eestisse ei tuleks kriminaalse mineviku ja mõtetega pagulased, kes hakkavad siin naisi ja lapsi vägistama?

Uno Kaskpeiti vastus oli järgmine: „Kindlasti langetame aktsiise kütusele, alkoholile ja elektrile, et viia piirikaubandus eeskätt Läti ja muude riikide tasemest allapoole. Teiseks langetame esmatarbekaupade, ravimite ja haigete hooldustarvikute käibemaksu oluliselt ehk 5 protsendipunkti võrra 15 protsendile. Nii jääb keskmisele Eesti perele meie arvestuste kohaselt aastas ligi 1000 eurot rohkem kätte. Võimalus on kaaluda tulumaksu reguleerimist nii, et need, kes kasvatavad lapsi ja panustavad otseselt meie iibesse ja tulevikku, maksaksid tulumaksu vähem ning teised rohkem.

Meie valimisprogramm näeb ette pensionide kahekordistamise. Meil on selleks ka konkreetne plaan, kus on näidatud selleks saadavad vahendid.

Eesti peab kindlasti oma kaitsekulusid suurendama, sest siiani on võimul olnud seltskond rääkinud ainult mingist „NATO vihmavarjust”, kuid ühel hetkel võib see vihmavari muutuda auklikuks. NATO on hea ja vajalik, kuid siinjuures ei tohi unustada, kus me paikneme. Me peame arendama oma kaitsevõimekust. Meie programmis on ette nähtud, et tõstame kaitsekulutused nelja aastaga 2,6 protsendini SKT-st. Küsime meie tähtsaimalt liitlaselt Ameerika Ühendriikidelt saabuvaks valitsemisperioodiks sõjalist abi kuni ühe miljardi USA dollari ulatuses.

Suurendame ka ajateenistuse mahtu 4500 kutsealuseni aastas. Alustame koheselt olulisemate võimelünkade (keskmaa õhutõrje, miiniveeskamise ja rannakaitse võimekuse ning soomusmanöövri võimekuse – tankide – puudumise) likvideerimist. Taastame sõjaväestatud piirivalve eraldi ametina koos kriisi- ja sõjaaja ülesannete taastamisega ning nende täitmiseks vajalike reservüksuste loomisega. Piirivalve taastamine on kindlasti üks tähtis komponent, et hoida ära Eestisse mittevajaliku seltskonna saabumine. Samuti mõistame hukka kõiksugu nn multikulti ja võõramaalaste sissetoomise programmide ja kampaaniate kultiveerimise Eesti haridussüsteemis ja kultuuris ning soovitame vastavate fondide ja MTÜ-de sulgemist, kes kultiveerivad rahvastiku väljavahetamise programme.”

Samadele küsimustele vastasid ka Marika Parv (Vabaerakond), Igor Taro (Eesti200), Priit Sibul (Isamaa) ja Tarmo Tamm (Keskerakond). Vastamata jätsid Hanno Pevkur (Reformierakond), Kalvi Kõva (SDE), Rainer Kuuba (Elurikkuse Erakond) ja Inga Raitar (Rohelised).

 

Järgmisena Lõunaeestlase viiele küsimusele vastanud Priit Sibul ütles, et Isamaa kehtestas pagulastele sisserände kvoodid ja on valitsuses olles alati seisnud vastu survele suurendada sisserände piirarvu. Maksudest peaks tema hinnangul kindlasti langema alkoholiaktsiis. 

Järgnevad meie küsimused ja Priit Sibula vastused.

1. Millised maksud peaksid kindlasti langema?

Priit Sibul: Maksude puhul on oluline, et suudaksime olla konkurentsis. Täna on kõige suurem probleem alkoholi aktsiisiga, mida tuleb langetada nõnda palju, et lõunapiiril täna ekstiseeriv piirikaubandus kaotada. Loodetavasti aitab see uuesti taastada ka aktiivsema tegevuse Eesti põhjapiiril ning põhjanaabrid hakkavad siin uuesti rohkem käima ja ka teisi teenuseid (toitlustus, juuksuri- ja iluteenused, majutus, teater jne) tarbima.

2. Millised maksud peaksid kindlasti tõusma?

Priit Sibul: Minu arvates ei peaks ühtegi uut maksu kehtestama ega maksumäära tõstma.

3. Kui suur peaks Teie arvates olema õiglane pension?

Priit Sibul: Inimesed peavad hakkama tulevikus järjest rohkem ise tuleviku eest hoolt kandma. Selleks tuleb II pensionisammas muuta vabatahtlikuks, et inimesed saaksid vabaduse otsustada, mil viisil on nende jaoks parim võimalus valmistuda ajaks, kui töövõime on vähenenud. Õige on jätkata pensioni esimese samba indekseerimisega, mis arvestab ka elukallidust ning hoiab pensionid tasemel, mis tagab pensionisüsteemi jätkusuutlikuse ning inimestele äraelamiseks vajalikud vahendid.

4. Kas Eesti peaks Teie arvates riigikaitsele kulutama rohkem või vähem, miks? Kui palju peaks kaitsekulutusi tõstma/langetama?

Prit Sibul: Eesti kaitsmine on meie enda asi, mitte kellelgi teisel ei ole vaja seda riiki kaitsta. Meie tänased riigikaitsekulud on 2,16 protsenti SKT-st. Isamaa ettepanek on riigikulud tulevikus kasvatada 2,5 protsendini selleks, et tugevdada meie kaitsevõimet ja Kaitseliitu. Ka Kaitseliidu kulud on minu meelest mõistlik siduda riigikaitsekuludega, ehk kui need kasvavad, siis peaks automaatselt tulud kasvama ka Kaitseliidul, hetkel see nõnda ei ole. On oluline, et meie mehed ja naised oleks motiveeritud ning neile oleks tagatud kaasaegne ja vajalik varustus ning õpe.

5. Kuidas kavatsete tagada selle, et Eestisse ei tuleks kriminaalse mineviku ja mõtetega pagulased, kes hakkavad siin naisi ja lapsi vägistama?

Priit Sibul: Isamaa erakond kehtestas pagulastele sisserände kvoodid. Oleme valitsuses olles seisnud vastu survele suurendada riigi sisserände piirarvu, mis tänavuseks aastaks on 1315 inimest. Samuti oleme vastu kodakondsusseaduse muutmisele ning kodakondsuse andmisele lihtsustatud korras.

Samadele küsimustele on juba vastanud Marika Parv Vabaerakonnast, Igor Taro Eesti 200st ning Tarmo Tamm Keskerakonnast. 

Järgmisena Lõunaeestlase viiele küsimusele vastanud maaeluminister Tarmo Tamm, kes kandideerib Kagu-Eesti ringkonnas Keskerakonna esinumbrina, ütles, et Keskerakonna sooviks on tagada pensionäridele aastaks 2023 keskmine pension 700 eurot kuus. Ta mõistab neid, kes pagulaste ees hirmu tunnevad, aga leiab, et see hirm ei ole põhjendatud.

Järgnevad Lõunaeestlase küsimused ja Tarmo Tamme vastused.

1.Millised maksud peaksid kindlasti langema?

Tarmo Tamm: Toetame õiglase ja lihtsa euroopaliku astmelise tulumaksusüsteemi kehtestamist. Elektriaktsiisi langetame minimaalsele Euroopa Liidus lubatud määrale. Vähendame vajadusel kütuseaktsiisi, et kütusehinnad oleks naaberriikidega konkurentsivõimelisel tasemel.

2. Millised maksud peaksid kindlasti tõusma?

Tarmo Tamm: Makse ei ole vaja tõsta.

3. Kui suur peaks Teie arvates olema õiglane pension?

Tarmo Tamm: Tõstame keskmist vanaduspensioni 2020. aastal erakorraliselt 100 euro võrra. Ainult erakorraline pensionite tõstmine tagab aastaks 2023 keskmise pensioni 700 eurot kuus. Samuti hoiame keskmise pensioni tulumaksuvabana. Rakendame pensionäridele täiendava 250-eurose tulumaksuvabastuse, tõstes seeläbi vanaduspensionäride maksuvaba tulu 750 euroni.

4. Kas Eesti peaks Teie arvates riigikaitsele kulutama rohkem või vähem, miks? Kui palju peaks kaitsekulutusi tõstma/langetama?

Tarmo Tamm: Kaitsekulutused peavad oelma vähemalt 2 protsenti SKP-st.

5. Kuidas kavatsete tagada selle, et Eestisse ei tuleks kriminaalse mineviku ja mõtetega pagulased, kes hakkavad siin naisi ja lapsi vägistama?

Tarmo Tamm: Pagulasi keda vastu võetakse kontrollitakse väga põhjalikult. Tänasel päeval on meile lubatud 209 ametlikku pagulast, aga pooled nendest on riigist lahkunud. Hirm pagulaste ees on mõistetav, aga hirmutamisega on mindud liiale.

Samadele küsimustele on juba vastanud Marika Parv Vabaerakonnast ja Igor Taro Eesti 200st. 

EKRE üks juhtfiguure, erakonna esimehe Mart Helme abikaasa Monika Helme on pärit Misso vallast Võrumaalt. Ja see pole ainus vähem teada fakt Monika Helme kohta – ta on nimelt olnud tervelt 13 aastat oma haigete lähedaste hooldaja ning teab seetõttu täpselt, millises olukorras on praegu Eesti omastehooldajaid ning sotsiaalsüsteem.

Ühel hetkel tuli Monikal hooldada väikeses korteris kaht vanainimest ning kasvatada samal ajal kaht pisikest last. EKRE omastehooldajatele miinimumpalga tagamise idee on välja kasvanud justnimelt Monika enda rängast kogemusest. See on tõeliselt inspireeriv lugu ühest väga kangest ja suure südamega Eesti naisest.

Järgneb intervjuu Monika Helmega.

Monika, mainisid, et oled Võru juurtega. Räägi, palun, lähemalt, kust täpselt pärit oled, millega Su ema-isa tegelesid ja millised mälestused on Sul seoses Võrumaaga. Kas satud ka nüüd vahel siiapoole, elab Sul siin veel ka nüüd sugulasi? 

Monika Helme: Jah, olen sündinud ja kasvanud Võrumaal, Missos. Mu vanemad on põlised võrumaalased – ema sündis Meremäel ja isa Vastseliina lähedal Petruse külas. Mu vanemad olid Misso koolis õpetajad ning ma ise elasin, kasvasin ja käisin koolis samuti seal. Mul on selle kohaga väga head mälestused – kõigist neist inimestest, kaunist loodusest ja õpetajatest. Näen oma lapsepõlveradasid siiamaani unes. Kahjuks võeti mu lapsepõlvekodu meilt omandireformi käigus. Seetõttu pidid mu vanemad sealt ära kolima ja minu juurde elama asuma ning ka ma ise ei suuda enam sinnakanti väga minna. Millest on kohutavalt kahju, sest see kant on mul südames surmani.

Mu sugulased – tädi ja tema lapsed on samuti veel Võrumaal, korra aastas olen viimastel aastatel sealkandis käies ikka tädi juurest läbi astunud.

Võibolla tulevikus muutuvad mu käigud Võrumaale sagedasemaks, sest mu isa lahkus igaviku radadele aasta tagasi (ema juba mõned aastad varem ) ja jättis mulle oma isatalu Petrusel. Oleme otsustanud, et mu kõige vanem poeg, kes on juba 30-aastane ja õppinud arstiks, seadnud oma elu sisse Tartus (mis ka ju ikkagi Lõuna-Eesti), saab selle vanavanemate põlistalu endale ning hakkab seal toimetama. Mul endal on ju elu läinud nii, et ühtepidi elan Tallinnas juba 33 aastat ja sellest paralleelselt Läänemaal 23. Ja minust ei oleks igapäevaselt oma vanavanaisa maadel tegutsejat ja selle kõige eest hoolitsejat. Kuid on tore, kui sul on lapsed, kes asjad üle võtavad, elu edasi viivad, ning mul on kohutavalt hea meel, et mu esivanemate tehtu ei lähe võõrastesse kätesse, vaid seal jätkub elu. Sellised asjad nagu perekond ja suguvõsa… kui üldse midagi siin elus on, mis on tähtis ja kõige sügavamas mõttes oluline, siis just need. Sest neis peituvad inimese juured ja juurtest kasvab välja kõik ülejäänu. Rahvus, kodutunne, riik.

Tean, et oled samuti olnud lähedase hooldaja. Nüüd on EKRE käinud välja lubaduse tagada sügava puudega inimese hooldajale miinimumpalk. Räägi, palun, mis on hooldaja töös kõige raskem, mida on hooldajale kõige rohkem vaja ning miks on lähedase hoolitsus parem kui professionaalse hooldaja hoolitsus. Mida saaks riik veel ära teha, et hooldaja koormat kergendada? 

Monika Helme: Jah, olen olnud 13 aastat oma elust omaksehooldaja. Mu ema põdes juba noorest east  sclerosis multiplexi. Kui mu vanemad nende kodust välja tõsteti, siis kolisid nad minu juurde. Ema tuli Tallinna meie korterisse ja isa läks Läänemaale meie Suure-Lähtru mõisa.  Ema vajas juba igapäevahoolt ning siis vormistasingi end ametlikult hooldajaks. Raha selle eest praktiliselt ei saanud, õnneks aga kaasnes sellega haigekassakaart. Ja tööle minna omaksehooldaja ei tohtinud. Kui emale oli määratud veel raske puue, siis põhimõtteliselt oleks saanud hooldamise kõrvalt näiteks poole kohaga tööl käia ju küll, kuid seadused ei võimaldanud.

Kasvatasin samal ajal ka juba väikest last ning üks vanainimene ja laps olid päris korralik koormus. Siis aga juhtus nii, et meil tuli enda juurde võtta ka mu abikaasa mõlemad vanemad. Mardi ema oli jäänud pimedaks, see oli tal aasta–aastalt süvenenud, ning 2003. aasta sügisel, kui ta oma Pärnu kodus hakkas pliidi alla käsikaudu tuld tegema ja tuli põrandale kukkus, saime telefonikõne – kas sul oleks meile talveks nurgakest, me ei saa enam üksi hakkama. Elasime siis kolmetoalises korteris viiekesi – mina, Mart, kaks last ja minu ema. Mis teha – läksin ja ostsin kaks madratsit, kolisime koos pisema lapsega elutuppa madratsitele, oma magamistoa andsime Mardi vanematele, minu ema koos mu suurema pojaga olid kolmandas toas. Ja tõime Mardi vanemad Pärnust ära.

Mardi isa põdes juba siis kopsuvähki, ta tervis oli väga kehv ning kaks nädalat pärast meie juurde kolimist ta suri… Siis oli selge, et Pärnusse tagasi ei lähe Mardi ema enam kunagi, vaid jääbki meie juurde. Pimeda vanainimese hooldamine oli juba tõsine teema. Pidin ennast ka tema hooldajaks vormistama, kui elu juba kord nii oli läinud. Talle määrati sügav puue. Umbes aasta pärast sündis meile ka kolmas laps perre ning siis olin ma ühtäkki kahe väikese lapse ning kahe hooldatavaga igapäevaselt rakkes.

Mingil hetkel kukkus mu ema ja murdis reiekaelaluu. Haiglas hoiti teda pärast operatsiooni viis päeva, siis kirjutati välja. Küsisin, et mismoodi ma temaga nüüd hakkama peaksin saama, ta on ju liikumisvõimetu. Kehitati õlgu ja öeldi umbes nii, et meie ei tea midagi, viige ta siit, kuhu tahate. See oli sissejuhatus hooldushaigla temaatikasse minu elus. Kuu aega sai ta olla haigekassa poolt toetatuna järelhoolduses, aga juba umbes poole pealt palus ta mind iga päev jumalakeeli, et tütreke – vii mind siit koju. Ta oli paigutatud hooldushaigla kõige kaugema koridori palatisse, kus praktiliselt keegi ei käinud, kutsunginupp ei töötanud ning ta oli hädas ja kogu aeg üksi.

Lõpuks sain ta suure palumise peale registreerimislaua juurde palatisse ümber paigutatud ning olukord leevenes. Aga ikkagi – kui kuu aega oli möödas, siis öeldi, et koht tuleb vabastada. Isegi raha eest ei olnud enam võimalik seal edasi olla, sest hädaliste järjekord ootas ukse taga. Sellest kõigest võiks kirjutada terve raamatu, kuid ma arvan, et kõik eesti inimesed, kes on omastehooldusega kokku puutunud, võivad rääkida väga värvikaid lugusid sellest, kuidas jah – kirjade järgi on kõik ilus, teenused olemas, aga tegelikkusega kokku puutudes selgub, et ilusa jutu taga on olukord, kus sind on oma muredega üksi jäetud, sest raha ei ole, kohti ei ole, teenusele ei saa, hooldusvahendid on kallid ja omaosalus kõrge.

Jumala abiga saime me aga kõikides olukordades hakkama, kuid mul ei lähe kunagi meelest üks jutuajamine, mida kogemata kuulsin pealt Invaru poes järjekorras istudes, et osta sealt isikliku abivahendi kaardiga (nüüd juba isale) mõned eurod odavamat mähkmepakki. Kaks prouat istusid mu kõrval, üks oli liikumisraamiga ning koos sõbrannaga tulnud vaatama, et ehk saaks üürida taskukohase hinnaga ratastooli. Ta rääkis vaikselt, endal pisarad silmis, kuidas teda mitte kellelegi vaja ei ole. Eluaeg on tehtud tööd, aga pension on väike ja tervis läbi, et tema ei taha, et nüüd mingid võõrad inimesed hakkavad teda tooliga lükkama, potitama, toitma… et tema on mõelnud, et võtaks kõik rohud ükskord korraga sisse ja lõpetaks kogu selle vaeva ära. Ka mulle endale tulid seda kuulates pisarad silma ja ma mõtlesin, et kui julm on meie ühiskond, kus ametnikud ja bürokraadid rõõmsalt raporteerivad, kuidas me pole kunagi nii hästi elanud, kuidas seesama Invaru pood on täis läikivaid ja keerulisi imevidinaid, millega kergendada puuetega inimeste olukorda ja omastehooldajate tööd, aga ometi ei jõua kogu see heldus abivajajateni. Kuidas läikpaberile trükitud buklettidest võime vaadata rõõmsaid ja õnnelikke vanureid, naeratavaid põetajaid kätt hoidmas, aga tegelikkus on reaalsusest sama kaugel nagu Maa Kuust.

Nüüd, enne valimisi on omastehoolduse teemal lahti läinud tõsine debatt, mille üle on mul ainult hea meel. Räägitakse teenusmajadest, kuhu vanur kolib, kui ta oma kodus enam end turvaliselt ei tunne. Tore. Aga see on kallis ning ikkagi ei tea seda, et kui inimene jääb voodihaigeks, siis mis saab temast edasi. Riigipoolne vanadekodude võrgustik on praeguses seisus lihtsalt kalli raha eest vanurite ühishooldusele võtmine, mis on tegelikkuses ebainimlik ega vasta absoluutselt inimeste vajadustele ja humaansele kohtlemisele. Ja sealjuures pole vahet, kes selle eest lõpuks maksab.

Koduhoolduse ja asendushoolduse võimaldamine suuremas mahus on seotud tohutu bürokraatiaga ning ikkagi ei taga lõpuni seda, et nii vanainimesed kui puuetega inimesed üldse saaksid seda, mida nad tegelikkuses vajavad. Minu kogemus just vanainimestega ütleb seda, et kõige parem on neile variant, et nad elavad oma kodus ning lähedased, kes praeguse perekonnaseaduse järgi nagunii on kohustatud oma lähedaste eest hoolitsema, võiksid seda teha ning riik maksaks neile selle eest miinimumpalka. See läheks riigile lõppkokkuvõttes ka odavamaks kui palgata töövõtjatena hooldajaid vanadekodudesse või koduhooldusspetsialiste. Alles siis, kui lähedaste teadmised ja oskused muutuvad hooldatava tervisliku seisundi tõttu ebapiisavateks, peaks riiklik ja pideva meditsiinilise sekkumise võimalusega teenus kõigile kättesaadav olema. See võimalus peaks olema tagatud ka lühemaks ajaks kõigile soovijatele, sest omastehooldaja vajab aegajalt kas puhkust või tekivad muud elulised ootamatud vajadused oma lähedane korraks turvalisse keskkonda paigutada. Eesmärk on ju lõppkokkuvõttes ikkagi see, et loodud oleks võrgustik, mis tagaks meie inimestele inimväärse olemise.

Millised EKRE poolt tõstatatud teemad on Sulle kõige südamelähedasemad? Mille eest ise Riigikogus kõige kirglikumalt seista kavatsed? 

Monika Helme: Laiemas plaanis muidugi meie suveräänsus, mis on vähenenud juba kriitilise piirini ja mille lõplik loovutamine toimub Euroopa Komisjoni poolt loodavas Euroopa föderatsioonis. Rahvusriikide hävingut kuulutav Guy Verhofstadti „Rahvustejärgse Euroopa Manifest” on õõvatekitav lugemine, sest seal nõutakse sõnavabaduse piiramist kõiges, mis võiks takistada ühtse Euroopa Riigi loomist, ning juba ennetavaid repressioone isikutele ja poliitilistele jõududele, mis tegutsevad rahvusriikide säilimise nimel. Samuti kavatsen ma kõigis oma sõnades ja tegudes seista Eesti Vabariigi Põhiseaduse kaitsel, eriti selles osas, mis ütleb, et Eesti riik on loodud eesti rahva, keele ja kultuuri säilimiseks üle aegade. Sellest lähtudes peavad olema tehtud kõik meie seadused ja vastu võetud kõik otsused. Loomulikult seisan ka selle eest, et rahvale saaks tagasi antud tema õigus kaasa rääkida otsuste tegemisel, ehk siis tuleb taastada rahvaalgatusõigus, presidendi otsevalimised ning muuta valimisseadust nii, et Riigikokku saaksid vaid need inimesed, kellel on tõeline rahva mandaat.

Mõned feministid on püüdnud väita, et naised on Eestis halvemas olukorras kui mehed. Mis Sina arvad – kas naiste õiguste kaitseks tuleks midagi ette võtta ning kui jah, siis mida?

Monika Helme: Kui Eesti Vabariik loodi, oli meie naistel kohe olemas ka valimisõigus. Eestis on naine olnud läbi ajaloo mitte allasurutud ega õigusteta, vaid vastupidi – naise seisund on olnud oluline ja tähtis. Näiteks juba Muinas-Eestis oli olemas pärimisõigus ka naisliini pidi ning naine oli see, kelle vööl olid majapidamise võtmed, ning naise käes oli tihti ka pere rahakott.

Samal ajal Euroopas oli naine palju rohkem õigusteta ja allasurutud ning kui võõramaised vallutajad saabusid meie maale ning tapeti maha meie vanemad, meie rahvuslikud liidrid, siis abiellusid vallutajad tihti nende leskedega, sest õigused varale ja maale olid Eestis jäänud naistele. Naisõiguslust on alati meile imporditud koos võõraste vallutajatega, ka nõukogudeaegne naise „vabastamine” kodanlikest ahelatest ning nõukogude naise kasvatamine oli tegelikult lahtisest uksest tanksaabastega sisse murdmine. Sama toimub 21. sajandi Eestis, kus naiste õiguste nõudmise sildi all otsapidi naisi hoopis orjastatakse – eesmärk on suunata kõik naised tööle, ehitama helget tulevikku, et sundida neid teenima globaalseid korporatsioone ja panustama majanduskasvu. Mingid muud valikud ei ole tänapäeval aktsepteeritavad, seda karistatakse haigekassakaardist ning pensionist ilmajätmisega.

Meile on aastaid valetatud, nagu meil oleks naiste ja meeste töötasu osas suur palgalõhe. Kuid juba 2008. aasta statistikaameti võrdlusandmete järgi on kõigil laiemalt levinumatel töökohtadel – juhtidest kuni lihttööliseni – naiste tunnitasu kõrgem kui meestel samas ametis. Hämamiseks räägitakse mingist keskmisest palgast, kus olevat mingi lõhe. Tegelikkuses statistiliselt aga sellist asja üldse eksisteeri juba vähemalt kümme aastat. Ja kõik ülejäänud probleemid, millele võitlevad naisõiguslased rõhuvad, ei ole mitte diagnoos, vaid sümptomid. Põhjused on hoopis mujal ja neid ei saa lahendada meeste allasurumise ja vihkamisega.

Me peame ühiskonnas looma vastastikuse lugupidamise õhkkonna, me peame peredele looma turvalise keskkonna ning abivõrgustiku, me peame ühiskonnas nii kiiresti kui võimalik vähendama üleüldist stressitaset, mis muudab inimesed enesekeskseks ja egoistlikuks, võitlevaks ja vägivaldseks. Mis muudab nad pimedaks oma tegelike vajaduste suhtes ja kergelt manipuleeritavaks ideoloogiliste aferistide poolt.

Samal ajal, kui meie põhivajadused naiste ja meestena on rahuldamata, püütakse meile indoktrineerida kõikvõimalikke hälbeid ja hedonismi. Normaalsete, jätkusuutlike ning turvaliste peresuhete soovi surutakse meis maha ja traditsiooniliste pereväärtuste eest seisjaid häbimärgistatakse… Mina isiklikult arvan, et kui naised saaksid olla naised ja mehed mehed – sellisena nagu nad on, kui riik ei püüaks peresuhteid ümber defineerida, sundides inimestele peale võõraid „progressiivseid” ideoloogiaid, kui inimesed saaksid rahus elada nii nagu nad on kogu aeg elanud – , siis tasapisi läheks stressitase ühiskonnas alla, väheneks vägivald, kaoks vihkamine… Meie kõigi ühine eesmärk peaks olema vastastikuse lugupidamise kasv, mitte süüdistamine. Ja riiklik regulatsioon nii sensitiivsetes teemades, nagu naiste ja meeste vahekorrad, vastutus ja kohustused, peaks olema minimaalne. Väärikaks saab vaid kasvada. Ja väärikas naine ja väärikas mees on ühe stabiilse ja turvalise riigi kõige kindlamad alustalad.

EKRE toetus tõuseb mühinal, praegu on teil Riigikogus seitse, aga pärast valimisi ilmselt juba 20-25 kohta. Millega Sina sellist tohutut toetuse tõusu seletad? Ajakirjandus annab küll teie pihta kõikidest torudest tuld, aga sel ei paista olevat mingit efekti. Millega te südamed võitnud olete?

Monika Helme: Ennustamine on tänamatu tegevus, seetõttu ei hakka Riigkogu kohti enne 3ndat märtsi jagama. Aga toetus on meil tõesti tasapisi kogu aeg tõusnud ning ma arvan, et põhiline põhjus on see, et me oleme kogu aeg rääkinud ühte ja sama juttu, seisnud kindlalt oma väärtuste eest. Hoolimata kõikvõimalikest meievastastest rünnakutest.

Andsin just intervjuu ühele suurele nädalalehele, vestlesime pikalt ning lõpuks tunnistas ajakirjanik, et jah – te räägite ju kõiges seda juttu, mida rahvas kuulda tahab. Ma ütlesin talle, et me ei räägi seda selle pärast, et rahvas tahab seda kuulda, vaid selle pärast, et me ise ka mõtleme ja tahame teha kõike seda, millest räägime. Ja mul on ainult üks küsimus – miks siis teised poliitilised jõud räägivad seda, mida rahvas kuulda ei taha? Miks nad teevad seda, mida rahvas ei taha? Võtame kasvõi needsamad kaks suurt asja – kooseluseadus ja rändelepe. Nii selgelt oli ju näha, mis on neis küsimustes rahva mõte ja soov. Aga ei – ikka tehakse risti vastupidi. Miks???

Kõik suuremad lõhed ühiskonnas jooksevadki ju mööda neid jooni, kus rahvas on mingis küsimuses suures osas ühte meelt, aga poliitikud jonnakalt teevad teisiti. Kes neil keelab teha seda, mida rahvas tahab? Ma ütlen, kes – võõramaised ideoloogid, peremehed, kellele on oma riik ja rahvas isiklike hüvede eest maha müüdud. Nad kuulavad pigem oma globaalseid peremehi, kui oma rahvast. Ja lõhestavad sellega ühiskonda, on seda juba aastaid teinud.

EKRE on ainuke, kes mõtleb suurema osaga rahvast teatud küsimustes ühtemoodi ning ei ole kellegi poolt juhitav või mõjutatav. Meie eesmärk on see globalistlike ideoloogiate poolt juhitud võrgustik katki rebida ning üles ehitada struktuur, mis lähtuks tähtsaimate otsuste tegemisel kõiges eesti rahvuslikest huvidest. Me peame jääma peremeesteks omal maal, me peame ise saama otsustada nii enda majanduse, kaitse kui haridusküsimuste üle, ja loomulikult peame tänapäeva globaalses maailmas võtma immigratsiooni oma kontrolli alla, sest vastasel korral me lahustume kiiresti olematusse. Tsiteerin lõpetuseks Ivan Makarovit, kes ütles – Eestil ilma eestlasteta puudub igasugune mõte. Ja ma jagan seda seisukohta 100 protsenti.

Järgmiseks esitasime Kagu-Eestist Riigikokku pürgivate parteide esindajatele küsimused maksude, pensioni, kaitsekulutuste ja pagulaste kohta. Ühena esimestest jõudis vastata Vabaerakonna teine number  Marika Parv, kelle üks huvitavamaid mõtteid on pensionituru liberaliseerimine – nimelt leiab ta, et tuleks maha võtta piirang, et koguda ja investeerida tohib vaid Eesti pensionifondidesse ning Eesti elanik võiks tulevikus otsustada mistahes Euroopa Liidu erapensionifondi kasuks. 

Järgnevad Lõunaeestlase küsimused ja Marika Parve vastused:

1. Millised maksud peaksid kindlasti langema?

Marika Parv:  Alandada on vaja kütuse aktsiisimäärasid tasemele, mis tooks aktsiisid Lätist tagasi Eestisse. See võimaldaks hajaasustusaladel elavatel inimestel säästa autosõidukulusid, et kätte saada vajalikud teenused, olgu selleks siis kool, huviringid, arstiabi, kauplus vms. Ka tööl käimine. Energia on ka sisend tootmisele, seetõttu käsitleme energiaaktsiiside alandamist kui majanduse elavdamise ja töökohtade loomise meedet.

Eesti majanduse üks struktuurse reformi vajadus on samuti seotud maksudega – rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks peaksime me oluliselt alandame tööjõumakse. Seetõttu alandab Vabaerakond palgatuludelt arvestatavat tulumaksu 20 protsendilt 12 protsendile ja kogutud tulumaks suunatakse kõik kohalike omavalitsuste eelarvetesse. Keskmisele palgasaajale jääb sellega järgmise nelja aasta jooksul igal aastal 800-900 eurot rohkem kätte.

2. Millised maksud peaksid kindlasti tõusma?

Marika Parv: On aeg hakata maksustama ettevõtluse sisendite asemel ettevõtlusega loodud tulemit ehk rikkaks saamise asemel rikas olemist.

3. Kui suur peaks Teie arvates olema õiglane pension?

Marika Parv: Kõik erakonnad pakuvad pensionäridele küll 100, küll 200 eurot kuus juurde, kuid keegi ei räägi sellest, kust see raha tuleb. Kui see tuleb üldisest majanduskasvust, palkade tõusust ja sotsiaalmaksulaekumiste kasvust, siis on sama lollikindel lubada kevadise lume sulamist või päikese tõusmist idast.

Vabaerakond leiab, et pension ei ole maksustatav tulu, vaid riiklik elutöö hüvitis. Euroopa sotsiaalhartat aluseks võttes peaks pension moodustama vähemalt 60 protsenti keskmisest palgast. Vabaerakond suunab seetõttu II samba sissemaksetest 4-protsendilise „riikliku“ osa esimesse sambasse ja tõstab sellega kohe keskmist pensioni ca 130 euro võrra kuus ehk 1600 euro võrra aastas.

II sammas on oma ebamõistlikkust viimase kahe aastakümnega tõestanud, seetõttu ühendame me II ja III samba vabatahtlikuks pensionisambaks ja seni II sambasse suunatud vahendid jäävad ka uude vabatahtlikku pensionisambasse alles.

Oluline on ka Eesti pensioniturgu liberaliseerida, näiteks tuleks maha võtta piirang, et koguda/investeerida tohib vaid Eesti pensionifondidesse. Kui ikka Soome ja Rootsi erapensionifondides on tootlus kaks või isegi kolm korda kõrgem, siis tuleb ka Eesti inimestel lasta oma raha investeerida just nendesse fondidesse. Printsiibis tuleks liberaliseerida kogu EL-i erapensionifondide turg ja Eesti elanik võiks tulevikus otsustada mistahes EL-i erapensionifondi kasuks.

4. Kas Eesti peaks Teie arvates riigikaitsele kulutama rohkem või vähem, miks? Kui palju peaks kaitsekulutusi tõstma/langetama?

Marika Parv: Vabaerakonna kaitsepoliitika tugineb laiapõhisele riigikaitsele. Arvestades suhtelist ebakindlust rahvusvahelistes suhetes, leiame, et kaitsekulusid võiks tõsta kuni 2,5 protsendini SKT-st. Olulist tugevdamist vajab õhutõrje ja selle võimekuse tõstmine.

NATO tänane kurss on võetud, et kohustused on liitlaste ees tagatud, kui iga riik kulutab 2 protsenti oma riigikaitsele. NATO kui terviku julgeolekut ei tõsta aga eriti see, kui Saksamaa ja Prantsusmaa tõstavad oma riiklike kulutusi 2 protsendini. Meie hinnangul oleks rohkem Eesti huvides, kui kohustused NATO-s muutuksid kaheosaliseks. Üks osa oleks siseriikliku julgeoleku ja turvalisuse tagamine, teine osa oleks aga riikide ülese kollektiivkaitse suurendamine. Ka Eesti õhuturbe, merepiiri ja raketikilbi tagamise probleemid suudaks lahendada just NATO kollektiivkaitsega, kui NATO asuks tõsisemalt kaitsma oma liitlaste piire ja rohkem potentsiaalseid konfliktipiirkondi.

Vabaerakonna panus riigikaitsesse on ka selge tahe suunata Euroopa Liidu tõukefondid maapiirkondadesse (väljaspoole Tallinna, nii maakonnakeskustesse kui väikealevitesse), mis hoiaksid riigipiiri lähedased alad asustatuna. Maapiirkondade tühjaksvalgumine sisaldab olulist julgeolekuriski, seetõttu me loome suuremad eeldused ja motiivid inimestele elada hajaasustusaladel.

5. Kuidas kavatsete tagada selle, et Eestisse ei tuleks kriminaalse mineviku ja mõtetega pagulased, kes hakkavad siin naisi ja lapsi vägistama?

Marika Parv: Eesti peab jätkama konservatiivset pagulaspoliitikat. Kõikide asüülitaotlejate taust tuleb põhjalikult läbi uurida, nii nagu on seda senini tehtud. Piirikaitset tuleb tõhustada ja ajutise piiri kontrolljoon tuleb välja ehitada, kuid oleme kaugel sellest, milliseid summasid kavandatakse selleks kulutada.

Ka rõhuasetus sõnadel „ajutise piiri kontrolljoon“ on siinkohal õige, kuna Vabaerakond Riigikogus vedelevale piirilepingu projektile oma allkirja ei anna, sest sellega on reedetud eestlaste huvid. Kagu-Eesti ainus praktiline kasu on nn Saatse saapa lahendus, kuid see tuleks Petserimaa eestlaste huvide ja õiguste reetmise hinnaga. Neid reetmisi on veelgi, alates mereterritooriumi loovutamisest ning lõpetades Narva elektrijaamade jaotusvee tagamisega. See teema vajab suuremat poliitilist tarkust ja kannatust.

Täna Lõunaeestlase puuetega inimesi puudutavatele küsimustele vastanud Keskerakonna Kagu-Eesti teine number Anneli Ott ütles, et Soome näide, kus puudega inimesele vajalikud abivahendid on rentimisel või ostu korral tasuta, on igati sümpaatne ning ka Eesti peaks kindlasti sellel poole kiiresti püüdlema. „Usun, et elementaarsed hügieenivahendid, sealhulgas mähkmed, peaksid kindlasti teatud koguses tasuta olema,” tõdes ta. Hooldajatoetus võiks Keskerakonna nägemuses tõusta 100 euroni kuus, samuti tõstaksid nad puuetega laste toetuseid. 

Lõunaeestlase küsimused olid järgmised: 

1. Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega lapse riiklik toetus? (praegu on see mõlemal 80,55 eurot).
2. Kas peate õiglaseks olukorda, et raske ja sügava puudega lapse toetus on praegu täpselt sama, kuigi hoolduskoormus on erinev?
3. Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega täiskasvanu hooldaja riiklik toetus/palk? (praegu on 20 ja 40 eurot) 4. Kui suur võiks Teie hinnangul olla puudega inimese omaosaluse protsent abivahendi rentimisel/ostul? Hetkel on see 10  protsenti. Kas olete nõus toetama ideed, et omaosalus võiks olla 0 protsenti nagu see on Soomes, kus näiteks mähkmed on uriinipidamatusega inimestele tasuta ning abivahendid on tasuta laenuks (tasuta kasutamiseks, kuni neid vaja läheb).
5. Miks ühiskond peaks Teie arvates puuetega inimesi aitama? Kas seepärast, et nad on nõrgad ja see on kaastunde küsimus, või seepärast, et riik on kohustatud looma puuetega inimestele teistega võrdsed võimalused, sest see on inimõiguste küsimus? Palun põhjendage oma vastust.

Anneli Oti vastus oli järgmine: „Puuetega ja erivajadustega inimesi puudutavate poliitikate kujundamine peab toimuma koostöös esindusorganisatsioonide, kohalike omavalitsuste ja kogukondadega. Praegu on puudega inimesi Eesti ligikaudu 157 000, kes kõik oma vajadustelt väga erinevad, kuid suuremat tähelepanu väärivad nad kõik.

On küpse riigi ning empaatiliste inimeste tunnuseks võime näha ja aidata abivajajat. Kindlasti on Eesti riik tänaseks jõudnud sellisele arengutasemele, kus saame järjest enam avatult ning mõistvalt neil teemadel arutleda. Olen kindel, et järk-järgult ja järjest kiiremini jõuame ka paremate teenuste ning vajadusi arvestavate toetusteni. Praegu on riik suunanud fookuse just vajalike teenuste kättesaadavuse parandamisele ning seeläbi viimastel aastatel pööranud järjest enam näo erivajadustega inimeste poole – paranenud on erihoolekande, abivahendite, rehabilitatsiooni ning mitmete teiste teenuste rahastus ja kättesaadavus.

Soome näide, et puudega inimesele vajalikud abivahendid on rentimisel või ostu korral tasuta, on igati sümpaatne ning kindlasti peaksime sellel poole kiiresti püüdlema. Usun, et elementaarsed hügieenivahendid, sealhulgas mähkmed, peaksid kindlasti teatud koguses tasuta olema. Eesti Keskerakonna sotsiaalpoliitika on alati lähtunud põhimõttest, et riik kohustub tagama inimväärse elu kõigile. Kõrgeim eesmärk peab oleme kõikide inimeste hoidmine alates nende sünnimomendist kuni vanaduspõlve lõpuni.

Sotsiaalse turvalisuse peatükk Keskerakonna valimisprogrammis näeb näiteks ette hooldajatoetuse tõstmise 100 euroni kuus, rehabilitatsiooni ning taastusravi võimaluste suurendamist, invaabivahendite kättesaadavuse parandamist ning puuetega laste toetuste tõstmist.

Kuna teatud grupid ühiskonnas ei ole võimelised oma õigust realiseerima ilma riigi või kohaliku omavalitsuse abita, tuleb tagada võrdsed võimalused näiteks hooldajatoetuse osas, vaatamata sellest, millise võimekusega omavalitsuses inimene elab. Need toetused on omavalitsuste lõikes hetkel väga erinevad.

Riigi toel peame ühtlustama omavalitsustes pakutavaid teenuseid ning samuti makstavate toetuste määrasid. Hooldajatoetuse määra arvestamine peab arvestama nii pakutavate teenuste võimalusi kui ka vajalikku hooldust kodus. Arvan, et siin on kindla summa kehtestamise kõrval efektiivsem just riigi poolt vajaduspõhise miinimummäära kehtestamine, et tagada paindlikum süsteem ning erinevaid vajadusi arvestav töötasu.

See, et ühiskond peab puudega inimesi aitama, on minu arvates eelkõige inimlikkuse küsimus, ning võrdse kohtlemise põhimõte on kantud ideest, et kõik inimesed on oma õigustelt võrdsed. Õigus seaduse võrdsele kaitsele kuulub inimese põhiõiguste hulka ning see on kirjas ka Eesti Vabariigi põhiseaduses. Eesti seadused ja rahvusvahelised inimõiguslepped määravad põhiseadusele lisaks kindlaks tunnused või omadused, millega seoses ei tohi inimest panna ebasoodsamasse olukorda. Mõned nendest tunnustest on sellised, mida inimene muuta ei saa, nagu sugu, rahvuslik päritolu või puue. Seepärast oleme kohustatud looma puuetega inimestele teistega võrdsed võimalused ning usun, et meie ühiskond on selleks järjest enam valmis.”

Täna Lõunaeestlase puuetega inimesi puudutavatele küsimustele vastanud Eesti200 Kagu-Eesti esinumber  Igor Taro teistest parteidest erinevalt puuetega inimestele ja omastehooldajatele lisaraha ei luba. Eesti200 nimelt leiab, et abivajajate eest võiksid hoolitseda professionaalsed hooldajad, et omastehooldajad saaksid tööle minna ning endale ise raha teenida. Samas lubavad nad vähendada hooldajate bürokraatiaga tegelemisele kuluvat aega ning tuua esmakordselt parlamenti liikumispuudega ratastoolis naise.

Küsimused olid järgmised:

1. Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega lapse riiklik toetus? (praegu on see mõlemal 80,55 eurot).

2. Kas peate õiglaseks olukorda, et raske ja sügava puudega lapse toetus on praegu täpselt sama, kuigi hoolduskoormus on erinev?

3. Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega täiskasvanu hooldaja riiklik toetus/palk? (praegu on 20 ja 40 eurot)

4. Kui suur võiks Teie hinnangul olla puudega inimese omaosaluse protsent abivahendi rentimisel/ostul? Hetkel on see 10 protsenti. Kas olete nõus toetama ideed, et omaosalus võiks olla 0 protsenti nagu see on Soomes, kus näiteks mähkmed on uriinipidamatusega inimestele tasuta ning abivahendid on tasuta laenuks (tasuta kasutamiseks, kuni neid vaja läheb).

5. Miks ühiskond peaks Teie arvates puuetega inimesi aitama? Kas seepärast, et nad on nõrgad ja see on kaastunde küsimus, või seepärast, et riik on kohustatud looma puuetega inimestele teistega võrdsed võimalused, sest see on inimõiguste küsimus? Palun põhjendage oma vastust.

Igor Taro vastus oli järgmine:

„Küsimused on hetkel üles ehitatud klassikalise lubaduste ja ülepakkumise loogikast lähtuvalt. Võiksin nimetada meeldivalt suure summa ja öelda, et selle raha „peab riik igal juhul leidma”, kuid ma ei sooviks juba eos kedagi petta. Meil on iga nelja aasta tagant mõni erakond lubanud pensioni kahekordistamist nelja aastaga – on see kunagi teoks saanud? Seetõttu ma ei kirjuta täna ühtki ebarealistlikku ilusat numbrit, vaid püüan selgitada mõned põhimõtted, millest lähtuvalt Eesti 200 kavatseb riiki selles valdkonnas juhtida.

 

Täna Lõunaeestlase puuetega inimesi puudutanud küsimustele vastanud Liina Kersna leiab, et on häbiväärne, et puuetega laste toetused ei ole tõusnud 13 aastat, samas kui lausalised lastetoetused on tõusnud viimastel aastatel jõuliselt. Kersna hinnangul võiks sügava puudega lapse toetus kolmekordistuda ning keskmise ja raske puudega lapse toetus kahekordistuda. 

Küsimused olid järgmised: 

1. Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega lapse riiklik toetus? (praegu on see mõlemal 80,55 eurot).
2. Kas peate õiglaseks olukorda, et raske ja sügava puudega lapse toetus on praegu täpselt sama, kuigi hoolduskoormus on erinev?
3. Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega täiskasvanu hooldaja riiklik toetus/palk? (praegu on 20 ja 40 eurot) 4. Kui suur võiks Teie hinnangul olla puudega inimese omaosaluse protsent abivahendi rentimisel/ostul? Hetkel on see 10 protsenti. Kas olete nõus toetama ideed, et omaosalus võiks olla 0 protsenti nagu see on Soomes, kus näiteks mähkmed on uriinipidamatusega inimestele tasuta ning abivahendid on tasuta laenuks (tasuta kasutamiseks, kuni neid vaja läheb).
5. Miks ühiskond peaks Teie arvates puuetega inimesi aitama? Kas seepärast, et nad on nõrgad ja see on kaastunde küsimus, või seepärast, et riik on kohustatud looma puuetega inimestele teistega võrdsed võimalused, sest see on inimõiguste küsimus? Palun põhjendage oma vastust.

Liina Kersna vastus oli järgmine:

„Ilmselgelt on puuetega laste toetused häbiväärselt väikesed. Ajal, mil lausalised lastetoetused on tõusnud viimastel aastatel jõuliselt, ei ole puuetega laste toetust tõstetud 13 aastat. Saan aru, et ministeeriumi eesmärk on olnud arendada eelisjärjekorras teenuseid.

Täna on olukord, kus puuetega laste toetusteks kulub riigil 11 miljonit eurot ja teenusteks (rehabilitatsiooni teenus, abivahendid, lapsehoid, transport, tugiteenus) 20 miljonit eurot. Puuetega laste vanemate seas tehtud uuringud ütlevad, et raske puudega lapse vajadus toetuseks oleks keskmiselt 120 eurot (hetkel on toetus 80) ja sügava puudega lapse toetuseks oleks vajadus keskmiselt ligi 200 eurot (hetkel 80). Kui tõsta sügava puudega laste toetus (sügava puudega lapsi on meil veidi üle 800) kolmekordseks ehk 241 euroni, nõuaks see riigilt lisaks 2,34 miljonit eurot. Selle raha peaks riik kindlasti leidma. Kui kahekordistada keskmise ja raske puudega laste toetus ning kolmekordistada sügava puudega laste toetus, läheks see maksma 11 miljonit eurot. See on suur raha, kuid 11 miljardilise riigieelarve juures on raha olemasolu või mitte olemasolu alati prioriteetide küsimus. Mina eelistan maksumaksja raha kasutamist võimalikult võrdsete võimaluste loomiseks, et iga inimene saaks ennast teostada vastavalt võimetele.”

Lisaks Liina Kersnale on tänaseks Lõunaeestlase puuetega inimeste kohta käivatele küsimustele vastanud Vabaeraerakonna Kagu-Eesti esinumber Kaul Nurm, EKRE Kagu-Eesti esinumber Uno Kaskpeit, Roheliste Kagu-Eesti esinumber Inga Raitar ja Keskerakonna teine number Anneli Ott (vastused ilmuvad homme). Küsimused saatsime veel ka Ivari Padarile SDEst, Priit Sibulale IRList, Igor Tarole Eesti200st ja Elurikkuse Erakonnale. 

 

Täna Lõunaeestlase puuetega inimeste heaolu parandavatele küsimusele vastanud kirjanik Inga Raitar ütles, et kõik kodanikud, kelle töö on hoolitsemine teise Eesti kodaniku, olgu siis endaga mitte toime tuleva lapse, liikumatu lähedase vms eest, vajavad selle tegevuse eest ühesugust kodanikupalka, mis võiks tema hinnangul olla juba praegu 300 eurot kuus. 

Järgneb intervjuu Inga Raitariga.

Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega lapse riiklik toetus? (praegu on see mõlemal 80,55 eurot)?

Inga Raitar: Eestimaa Rohelised näevad pikemas perspektiivis suurema osa seniste sotsiaaltoetuste asendamist kodanikupalgaga, mille esimese faasina käivitame 2000 inimest hõlmava kodanikupalga pilootprogrammi, kes saavad kaheaastase testaja vältel 300 eurot kuus. Pilootprogrammi fookuses on just majanduslikult vähimkaitstud inimesed, kelle alla kuuluvad ka puuetega inimesed ning nende hooldajad. Rohelised soovivad käivitada kodanikupalga pilotprojekti just neid kodanikke silmas pidades, kes täidavad oma kodanikukohust riigi eest olukordades, mis takistab nende tööleminekut – lisaks puuetega laste vanematele voodihaige või sügava liikumispuudega omakse hooldajad, viie ja enama lapse emad jne. Samas ei kaota me sellega kõiki sotsiaaltoetusi – Rohelistele on oluline, et kõige haavatavamad grupid meie ühiskonnas oleksid kaitstud. See on riigi kohus ning nagu ka meie programmis kirjas on, soovime me kahekordistada puuetega inimeste toetusi – 64 miljonit eurot, mis eraldati puuetega inimeste toetuseks aastal 2016, ei ole kindlasti piisav, et täna puuetega inimestele piisavat sotsiaalmajanduslikku kaitset pakkuda.

Kas peate õiglaseks olukorda, et raske ja sügava puudega lapse toetus on praegu täpselt sama, kuigi hoolduskoormus on erinev? 

Inga Raitar: Sügava puudega lapsed, kuna nende hooldamine on aeganõudvam ning koormavam, vajavad loomulikult suuremat toetust kui raske puudega lapsed. Kodanikupalga puhul kaob ära vajadus tabeldamiste ja eristamiste osas, mis vaid suurendavad ametnike-ümberjagajate hulka. Kõik kodanikud, kelle töö on hoolitsemine teise Eesti kodaniku, olgu siis endaga mitte toime tuleva lapse, liikumatu lähedase vms eest, vajavad selle tegevuse eest ühesugust kodanikupalka. Samal ajal peaks vähendama erinevate ametkondade hulka, mis praegu sellesama raha erinevate määruste, regulatsioonide jms eristuste täitmise kontrollile kulutab.

Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega täiskasvanu hooldaja riiklik toetus/palk? (praegu on 20 ja 40 eurot)

Inga Raitar: Fakt on see, et hooldajate palgad ja toetused on tänases Eestis häbiväärselt väikesed. Samas ei kavatse Rohelised kindlasti langeda populistlike valimislubaduste lõksu, kus ilma reaalse katteta kõigile rahamägesid lubatakse. Hooldajate majandusliku kindluse saavutamise meetmena näeme me, nagu ka eelnevalt öeldud, kodanikupalka, mis tänaste riigieelarveliste vahenditega ning maksusüsteemi muutmata saaks juba praegu olla 300 eurot kuus.

Kui suur võiks Teie hinnangul olla puudega inimese omaosaluse protsent abivahendi rentimisel/ostul? Hetkel on see 10  protsenti. Kas olete nõus toetama ideed, et omaosalus võiks olla 0 protsenti nagu see on Soomes, kus näiteks mähkmed on uriinipidamatusega inimestele tasuta ning abivahendid on tasuta laenuks (tasuta kasutamiseks, kuni neid vaja läheb)?

Inga Raitar: Tegelikult tuleb ümber vaadata kogu praegune Haigekassa süsteem, mis on liiga suurhaiglakeskne. Patsiendikeskse süsteemi puhul saab konkreetsete abivahendite konkreetsed vajadused vaadata läbi süsteemi kui terviku patsiendikesksemaks muutmisest lähtuvalt.

Miks ühiskond peaks Teie arvates puuetega inimesi aitama? Kas seepärast, et nad on nõrgad ja see on kaastunde küsimus, või seepärast, et riik on kohustatud looma puuetega inimestele teistega võrdsed võimalused, sest see on inimõiguste küsimus? Palun põhjendage oma vastust. 

Kõik Eestis sündinud – sh puuetega inimesed – on Eesti Vabariigi kodanikud. Riigil on vastutus oma kodanike ees. Neid, kes mistahes põhjusel end ise aidata ei saa, peab riik aitama.

Lõunaeestlane saatis samad küsimused ka Liina Kersnale Reformierakonnast, Ivari Padarile SDEst, Priit Sibulale Isamaast, Anneli Otile Keskerakonnast, Uno Kaskpeitile EKREst, Igor Tarole Eesti200st ning Elurikkuse Erakonnale. Peale Inga Raitari on oma vastused ära saatnud Uno Kaskpeit ja Kaul Nurm. 

Lõunaeestlane saatis mõned päevad tagasi kõikide Kagu-Eestist Riigikokku pürgivate erakondade esindajatele küsimused selle kohta, kuidas nad kavatsevad parandada siiamaani poliitikute poolt kõige enam ignoreeritud puuetega inimeste heaolu.

Esimesena jõudis vastata Vabaerakonna esimees Kaul Nurm, täna saabus vastus EKRE Kagu-Eesti esinumbrilt Uno Kaskpeit’ilt, kes lubas, et EKRE tõstab sügava puudega inimese hooldaja ning puuduva töövõimega inimese toetuse vähemalt miinimumpalgani. Ühtlasi lubab EKRE, et vabastab ravimid ning puuetega inimeste abivahendid käibemaksust.

Küsimused olid järgmised:

1. Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega lapse riiklik toetus? (praegu on see mõlemal 80,55 eurot).
2. Kas peate õiglaseks olukorda, et raske ja sügava puudega lapse toetus on praegu täpselt sama, kuigi hoolduskoormus on erinev?
3. Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega täiskasvanu hooldaja riiklik toetus/palk? (praegu on 20 ja 40 eurot)
4. Kui suur võiks Teie hinnangul olla puudega inimese omaosaluse protsent abivahendi rentimisel/ostul? Hetkel on see 10 protsenti. Kas olete nõus toetama ideed, et omaosalus võiks olla 0 protsentii nagu see on Soomes, kus näiteks mähkmed on uriinipidamatusega inimestele tasuta ning abivahendid on tasuta laenuks (tasuta kasutamiseks, kuni neid vaja läheb).
5. Miks ühiskond peaks Teie arvates puuetega inimesi aitama? Kas seepärast, et nad on nõrgad ja see on kaastunde küsimus, või seepärast, et riik on kohustatud looma puuetega inimestele teistega võrdsed võimalused, sest see on inimõiguste küsimus? Palun põhjendage oma vastust.

Uno Kaskpeiti vastus oli järgmine:

Meie lubadused on, et tõstame sügava puudega inimeste hooldamise eest makstava hooldajatoetuse miinimumpalgani ja sama käib ka puudega laste kohta.

Suurendame puuduva töövõimega inimeste toetust vähemalt miinimumpalgani.

Lõpetame korduvate taotluste esitamise nõude puude tõestamiseks.

Arendame puuetega laste ja noorte kogemusõppe võimalusi. Vaimupuudega noortele loome võimaluse ametiõppeks.

Tagame hooldekodu koha kättesaadavuse või omastehooldaja toetuse kõigile, kes seda vajavad.

Vabastame ravimid ja erivajadusega inimeste abivahendid käibemaksust.

Vabastame lapsed eriarsti visiiditasust ja voodipäevatasust.

Riik on kohustatud aitama oma inimesi, kes ei ole võimelised ise toime tulema oma puudest tulenevate probleemide tõttu. Ma ei leia, et siin oleks tegemist nii väga inimõigustega. Teie poolt on pakutud head ja õilsad ettepanekud ning tulevikus valitsusse pääsedes tuleb need kõik üle vaadata.

 

 

Lõunaeestlane saatis kõigi Kagu-Eestist Riigikokku pürgivate parteide esindajatele küsimused selle kohta, kuidas neil on kavas parandada poliitikute poolt siiamaani kõige rohkem ignoreeritud puuetega inimeste heaolu.

Esimesena vastanud Vabaerakonna esimees Kaul Nurm leiab, et puuetega laste toetused võiksid tõusta kaks kuni kolm korda ning et puuetega inimestele eluks vajalike abivahendite omaosaluse protsent võiks langeda praeguselt kümnelt protsendilt viiele, mähkmed ja muud meditsiinitarvikud võiks aga olla tasuta.

Järgnevad Lõunaeestlase küsimused ja Kaul Nurme vastused.

Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega lapse riiklik toetus? (praegu on see mõlemal 80, 55 eurot)?

Kaul Nurm: Toetus peaks olema kindlasti suurem. Vabaerakond on pakkunud, et sügava puudega lapse puhul võiks ajale jalgu jäänud summa korrutada kolmega, raske puudega lapse puhul kahega. Selle toetuse mõte on ju võimaldada peredel katta puudega lapse eest hoolitsemisel tekkivad lisakulutused, et pere saaks hoida oma harjumuspärast elukvaliteeti, kasvatada ka teisi lapsi ja tunda elust rõõmu. Umbes selliseid summasid nimetasid puuetega laste vanemad lisakulutustena ka eelmisel aastal läbiviidud küsitluses. Muidugi tuleb toetuseid vaadata käsikäes muude sotsiaalteenustega, mida riik ja omavalitsused puudega last kasvatavatele peredele pakuvad. Toetus üksi ei ole piisav tugi.

Kas peate õiglaseks olukorda, et raske ja sügava puudega lapse toetus on praegu täpselt sama, kuigi hoolduskoormus on erinev? 

Kaul Nurm: Eelmises küsimuses pisut sellele juba vastasin, aga tegelikult on asjad elus keerulisemad, kui need kaks puude raskusastet. Sügava puudega lapsi on Eestis umbes 700, raske puudega lapsi ligi 7000. Pole kahtlust, et sügava puudega lapsed vajavad keerulist hoolt, aga ka raske puudega laste hulgas võib olla neid, kelle abistamine on töömahukas ja kulukas – puuded on ju erinevad. Seega võib-olla oleks üldse õigem luua uus toetuste süsteem, mis võtaks täpsemini arvesse kulutusi, mida pere peab tegema.

Kui suur võiks Teie hinnangul olla raske ja sügava puudega täiskasvanu hooldaja riiklik toetus/palk? (praegu on 20 ja 40 eurot)

Kaul Nurm: Parandan Teid, hooldajatoetuse puhul ei ole tegu riikliku toetusega, vaid seda määravad kohalikud omavalitsused oma kehtestetud korra järgi. Seetõttu on need väga erinevad, ulatudes 0 eurost kuni miinimumpalgani. See viimane on küll pigem erand, aga paar sellist valda Eestis on, kus omakseid hooldavaid lähedasi toetatakse juhtumipõhiselt. Vabaerakonna seisukoht on, et hooldajatoetusele on vaja kehtestada üleriigilised ühtsed põhimõtted. Kui hooldatavale ei suudeta tagada vajalikke sotsiaalteenuseid sellisel määral, et keegi lähedastest peab loobuma tööl käimisest ja jääma koduseks hooldajaks, peab hooldajatoetus võimaldama miinimumsissetuleku koos tervise- ja pensionikindlustusega. Kui töötamine on takistatud osaliselt, peaks olema võimalik küsida osalist hooldajatoetust. Siiski peaks hooldajana koduseks jäämine olema viimane võimalus – või siis ajutine lahendus. Sotsiaalsüsteem peaks olema nii tugev ja hästi korraldatud, et ka hooldust vajava pereliikme kõrval saaksid inimesed jätkata oma elu elamist ega peaks pühenduma pikkadesk aastateks üksnes hooldamisele.

Kui suur võiks Teie hinnangul olla puudega inimese omaosaluse protsent abivahendi rentimisel/ostul? Hetkel on see 10  protsenti. Kas olete nõus toetama ideed, et omaosalus võiks olla 0 protsenti nagu see on Soomes, kus näiteks mähkmed on uriinipidamatusega inimestele tasuta ning abivahendid on tasuta laenuks (tasuta kasutamiseks, kuni neid vaja läheb). 

Kaul Nurm: Mähkmete ja meditsiiniseadmete tarvikute puhul peaks omaosalus olema tõesti 0. Muude abivahendite puhul pooldaksin siiski väikest omaosalust, näiteks 5-protsendilist, mis annaks aimu, et asjadel on hind. Põhjendatud juhtudel saaks taotleda omaosaluse kustutamist, nagu see ka praegu on. Abivahendisüsteemis tuleks aga kindlasti ümber vaadata rentimise kohustus, kui tegu on pikaajalise kasutusega ja vahendi kasutaja sooviks selle kulude vähendamiseks välja osta.

Miks ühiskond peaks Teie arvates puuetega inimesi aitama? Kas seepärast, et nad on nõrgad ja see on kaastunde küsimus, või seepärast, et riik on kohustatud looma puuetega inimestele teistega võrdsed võimalused, sest see on inimõiguste küsimus? Palun põhjendage oma vastust. 

Kaul Nurm: Mul on heameel Teile vastata, sest just selle küsimusega me väga põhjalikult tegelesime, kui kirjutasime koos Tiina Kangroga Vabaerakonnale sotsiaalprogrammi. Vastus on, et sotsiaalpoliitika ei ole nõrgemate aitamine või neile väikeste kingituste tegemine, nagu sellest asjast Eestis tihti valesti aru saadakse. Sotsiaalpoliitika on inimõiguste tagamise instrument – selle eesmärgiks on tagada kõikidele inimestele “võrdsed võimalused” oma eluga hakkama saamiseks. Sotsiaalpoliitika tegeleb inimestega, kellel on toimetulekuga seoses objektiivseid takistusi: puuded, terviseprobleemid, kõrge vanus, väikelapsed jm. Riik peab looma instrumendid, mida kasutades inimesed saavad need takistused ületada ja elada teiste ühiskonnaliikmetega võrreldavalt ja võrdväärselt. See ongi sotsiaalpoliitika eesmärk ja sisu. Oma erakonnas just sellest ka lähtume.

Lõunaeestlane saatis samad küsimused ka Liina Kersnale Reformierakonnast, Ivari Padarile SDEst, Priit Sibulale Isamaast, Anneli Otile Keskerakonnast, Uno Kaskpeitile EKREst, Igor Tarole Eesti200st ning Elurikkuse Erakonnale. Avaldame need saabumise järjekorras.