Asjatundjad: Vananev ühiskond nõuab andmepõhist ennetust
Avaldatud: 29 aprill, 2025
Tea Tanilov ja Kaupo Koppel. Foto: Arenguseire Keskus Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov ja ekspert Kaupo Koppel kirjutavad arvamusartiklis, et riigil on inimeste kohta palju erinevaid andmeid ning neid saaks kasutada, et pakkuda paremaid avalikke teenuseid ja toetusi. Seda võimalust kasutatakse aga täna meie e-riigis väga vähe ning artiklis analüüsitakse, mis on selle põhjused ja kuidas saaks olukorda parandada ja olemasolevad andmed inimese heaks tööle panna.
Tea Danilov, Arenguseire Keskuse juhataja
Kaupo Koppel, Arenguseire Keskuse ekspert
Riigil on inimeste kohta palju andmeid, mille abil saaks pakkuda inimestele sobivamaid avalikke teenuseid, aga neid andmeid ei tohi kasutada, kui inimene pole selleks ise esmalt nõusolekut andnud. Kui inimesed saaksid hõlpsasti märku anda, milliseid nende andmeid ja kuidas riik võib kasutada, paraneks nii inimeste heaolu kui ka riigi rahakasutuse tõhusus.
Miks on see oluline?
Kuuleme sageli üleskutseid, et kasutagu riik kogutud andmeid paremini. Praegu aga ei tohi riik kasutada ühel eesmärgil kogutud andmeid teisel eesmärgil. Samal ajal küsivad eraettevõtted inimestelt igapäevaselt andmekasutuse nõusolekuid – seda eeskuju võiks ka riik järgida. Arenguseire Keskuse raport toob välja, et andmeanalüüsi abil saaks riik soovitada inimese tervise- või sotsiaalmajanduslikule olukorrale sobivaid teenuseid, mille leidmine jääks muidu inimese enda ülesandeks. Võime ette kujutada olukorda, kus inimene ei pea enam avalike teenuste ja toetuste süsteemis orienteeruma ega otsima, millele tal õigus on. Selle asemel soovitab süsteem talle automaatselt neid teenuseid ja toetusi, millele ta parasjagu kvalifitseerub. See vähendab bürokraatiat ja parandab teenustele juurdepääsu abi vajavate inimeste jaoks.
Vananev ühiskond nõuab andmepõhist ennetust
Üks peamisi põhjuseid, miks avalike teenuste ja toetuste täpsem sihtimine isikuandmeid kasutades on järjest tähtsam, on ühiskonna vananemine. Tervishoiusüsteem seisab silmitsi suure rahalise survega – Tervisekassa on sel aastal sunnitud kasutama üle 160 miljoni euro ulatuses reserve ning 2027. aastaks võib ta olla sunnitud tervishoiuteenuste pakkumist märgatavalt kärpima. Inimestele tähendab see hinnatõusu ja ravi kättesaadavuse vähenemist.
Andmepõhine ennetus võiks olla lahenduse üks osa. Näiteks saaks praegu vaid soo ja vanuse järgi sõeluuringutele kutsumise asemel kaasata otsustesse ka muid andmeid, mis viitavad kõrgemale vähiriskile. Täpsus paraneks ja ennetuse tulemuslikkus suureneks.
Hariduses võiks kasutada andmeanalüüsi tööriistu, et märgata paremini varakult õpilaste probleeme ja andeid. Sotsiaalvaldkonnas saaks varakult pakkuda ennetavat ümberõpet või karjäärinõustamist, et vähendada töökaotuse riski.
See kõik viib juba väikeste edusammude korral suure rahalise võiduni. Näiteks, kui parema ennetuse abil väheneksid südame-veresoonkonna haiguste kulud kuuendiku võrra, säästaks Eesti tervishoid 50 miljonit eurot aastas. Või kui andmepõhine ennetus vähendaks tööpuudust ühe protsendipunkti võrra, suureneks Eesti SKP ligi 800 miljoni eurot. Leidub ka hinnanguid[1], et kui õnnestuks vähendada keskhariduse õpingute katkestamist poole võrra, võidaks riik iga vanusekohordi kohta üle 50 miljoni euro.
Andmekasutuse piirangud ja võimalik lahendus
Andmepõhise ennetuse keskmes on riigi proaktiivne ehk teisene andmekasutus, mis eeldab, et riik analüüsib inimeseandmeid omal algatusel, lähtudes tema eeldatavast tahtest. Kuid praegu on see üldjuhul lubamatu – andmete töötlemiseks peab inimene ise esmalt esitama taotluse või nõusoleku. Alles seejärel tohib riik tema andmeid analüüsida, näiteks kontrollida, kas inimene kvalifitseerub mõnele teenusele või toetusele ning paremal juhul pakkuda ka muid sobivaid lahendusi.
Sündmusteenustega on tehtud esimene samm – lapse sünni, abiellumise või välismaalt Eestisse kolimise korral saab inimene teavituse talle kohalduvatest toetustest ja teenustest, mis vajavad vaid kinnitust, ilma et oleks vaja eraldi taotlusi esitada. Selle loogika võiks laiendada ennetusele, näiteks saaks inimene riigilt teavitusi teenuste kohta, mis aitavad tal vältida töötuks jäämist või suuremaid terviseprobleeme.
Proaktiivne andmekasutus kui senistest normidest lahknev riigipoolne sekkumine inimese autonoomiasse vajab aga põhjalikku ühiskondlikku arutelu. Riik, mis hindab inimeste olukorda ja vajadusi andmete alusel ning suhtleb nendega peamiselt digikanalite kaudu, võib ohustada põhiõigusi nagu autonoomia, andmekaitse ja eraelu puutumatus. Digisüsteemid võivad teha vigu ja väiksema digipädevusega inimesed võivad jääda teenustest ilma. Samuti võib riigi kätte koonduda andmemonopol, mis suurendab riski võimu koondumiseks tehnokraatide kätte.
Nõusolekute andmise süsteem – samm parema tasakaalu poole
Selleks, et inimesed saaksid olla oma andmeid puudutavates otsustes võrdne osapool, peab neil olema võimalus hõlpsasti näha ja mõista, milliseid nende andmeid riik kasutada soovib, mida see nende jaoks tähendab ning seejärel otsustada, kas nad sellega nõustuvad. Nii jääks kontroll andmete töötlemise ulatuse üle täielikult inimesele. Eestis on juba olemas tööriistad nagu andmejälgija ja ettevõtetele mõeldud nõusolekuteenus. Neid saaks kasutada ehituskividena terviklahenduse loomisel, mis võimaldaks inimesel näha, milliseid tema isikuandmeid riigi erinevad teenused kasutavad ning kuidas ta saab vajadusel nõusolekuid anda või tagasi võtta. Selline lahendus suurendaks inimeste andmekirjaoskust ning võimaldaks neil teenuste ja toetuste arengus kaasa rääkida, suurendades ühtlasi avalike teenuste tõhusust ja loodetavasti ka inimeste usaldust riigi vastu.
Mitu kärbest ühe hoobiga
Vähese andmekirjaoskusega on hädas kogu Euroopa: kuigi isikuandmed kuuluvad seaduslikult inimestele endile ning privaatsus on põhiõigus, ei süvene enamik inimesi sellesse, kellele ja mis tingimustel nad oma andmeid jagavad ning mida andmete saaja nendega teeb. Üks põhjus on mugavate ja lihtsate võimaluste puudumine, mis aitaks inimestel oma andmeid hallata ja näha, kes ja kuidas tema andmeid kasutab.
Riigile antavate nõusolekute süsteem võiks olla Eesti riigi samm selles suunas, et inimestel tekiks teadlik suhe oma andmetega ning arusaam sellest, millist väärtust need talle luua saavad. Nii edeneks ka Eesti digiriigi maine, tõhustuks haiguste ja sotsiaalprobleemide ennetus ning eelkõige paraneks inimeste elukvaliteet.
[1] Anspal, S., Kallaste, E., Kraut, L., Räis, M., Seppo, I. 2011 „Õpingute ebaõnnestumise kulud Eestis”
Viimased uudised
TOP 10
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
