ARVAMUS: Lääs on Ukraina sõjaga seoses kõiges puusse pannud ja sel on laastavad tagajärjed
Avaldatud: 24 veebruar, 2026Ei pea olema eriline poliitika või sõjaline asjatundja, et aru saada, et Lääs, kaasa arvatud Eesti on Ukraina sõjaga seoses kõiges puusse pannud. Ja kahjuks on sel meile endile laastavad tagajärjed.
Kõigepealt, enne kui suur sissetung 4 aastat tagasi Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril algas, ei uskunud keegi, et Venemaa võiks seda teha. Ukrainlased ise olid kõige suuremad mitteuskujad. Sest nad ei suutnud uskuda, et venelased võivad oma saja tuhande mehega midagi ära teha. Neil oli vastas mitu korda suurem ukrainlaste armee. Enne seda oli Ukraina idaosas sõda käinud 8 aastat ja seal polnud venelased midagi saavutanud.
Ometi sissetung tuli. See oli esimene suurem tagasilöök, sest ukraina rahvas oli sõjaks täiesti ette valmistamata. Tekkis paanika. Keegi ei saanud aru, mis toimub. Riigi juhtkond eraldus oma punkrisse, rahvas jäeti venelaste trööbata.
Selle asemel, et Ukrainale appi minna ja venelased välja lüüa, oli Lääne esimene reaktsioon põgenemine. Välisesindajad põgenesid ummisjalu Ukrainast, koos nendega suur osa ukraina rahvast. Kuni selgus, et Ukrainat polegi võimalik ära vallutada kolme päevaga, nagu kardeti.
Edasi tuli jutt, et Venemaal on raketid otsas ja Vene majandus kukub kohe kokku. Sellest rääkis Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen. Ta rääkis kõnepuldist, kuidas venelastel on nii suur häda, et nad varastavad Ukrainast pesumasinaid, et saada sealt seest mikrokiipe, mida on vaja relvade tootmiseks.
Asja iroonia on see, et eurooplastel endil on kiibid otsas, mistõttu Saksamaal autotehased seisavad, ja maailma suurim kiibivalmistaja Hiina saadab neid Venemaale nii palju kui vaja.
Seda juttu, et Venemaal on raketid otsas ja majandus kukub kokku on räägitud juba neli aastat. Samas korraldab Venemaa ühe raketirünnaku teise järel ja majandus on palju paremas seisus kui Euroopa riikides. Miks sellist juttu siis räägitakse?
Põhjus on aimatav. See on hirm Venemaa ees. Kardetakse Ukrainale appi minna, seda juba neli aastat. Ja vaadatakse kõrvalt ühe riigi ja rahva hävingut.
Kui vastab tõele see, millest on rääkinud Ukraina presidendi büroo endine nõunik Oleksi Arestovõtš, siis on Ukrainal praegu moodustatud juba kolmas või neljas armee. Ühe armee suurus on miljon. Selle arvutuse põhjal on Ukraina kaotanud hukkunute ja raskelt haavatutena juba 3 miljonit sõdurit. Ja see number ainult kasvab. Sellest annab märku kiiresti kasvav lippude meri Ukraina kalmistutel. Ainuüksi 2023. aasta suures suvises vastupealetungis hukkus mõne nädalaga väidetavalt mitusada tuhat Ukraina sõdurit.
Pole ime, et Ukraina ei avalda ametlikke numbreid hukkunute kohta. Ukraina juhid on salatsemist põhjendanud asjaoluga, et rahvas pole nende numbrite avaldamiseks valmis.
Tegelike kaotuste varjamine ja jutt, et Venemaa kukub kohe kokku on võimaldanud Läänel mugavalt neli aastat ära tiksuda, ilma et peaks Ukraina päästmiseks midagi erilist ette võtma. Jutt on olnud ilus: Ukraina peab võitma, Venemaa peab kaotama, aitame selleks Ukrainat nii kaua kui vaja nii palju kui vaja. Samas ukrainlased räägivad, et tegelik abi on jäänud lubatule kordades alla ja tulnud lubatust palju hiljem. Saladus pole see, et Ukrainasse saadeti rämpsu, mida tuli enne kasutamist remontima hakata.
Lääs pole suutnud oma tohutute ressursside juures saata Ukrainasse abiväge, samas kui Põhja-Korea väed vabastasid mõne kuuga Venemaa Kurski oblasti. Kui uskuda, et NATO on kõikvõimas, peaks olema võimalik terve Ukraina vabastada mõne kuuga. Ometi seda millegipärast ei tehta.
Lääne liider USA, mis meelitas oma suurte lubadustega sõtta ka eurooplased, kästes relvad Ukrainasse ära saata, on nüüd ise alt ära hüpanud. Eelmisel 2025. aastal ei andnud USA peaaegu mitte midagi.
Põhjus on jällegi aimatav. Kuna USA oli oma Iraagi ja Afganistani sõdadest ise täielikult kurnatud ja seetõttu jäeti Afganistan 2021. aastal Talibani trööbata, siis on loomulik, et USA polnud kohe valmis uueks sõjaks Ukrainas. See, kellel olid raketid otsas on USA. Seetõttu ei suudetud piisavalt aidata Ukrainat ja asi läks sootuks käest ära, kui 2023. aasta sügisel Iisraeli rünnati. USA pidi tegema valiku ja see oli Iisrael. Ukraina jäeti täielikult venelaste trööbata, seda ka välismaalt. Ameeriklased on huvitatud ainult võidust ja nad näevad, et venelaste vastu nad võitu ei saavuta. Seda öeldi välja juba enne 2023. aasta lootusrikast vastupealetungi. Seetõttu on jänkid valmis venkudega diili tegema.
Miks see kõik on nii traagiline? Sest ilusa jutu ja suurte lubaduste taustal saatsid oma aastakümnete jooksul kogutud relvad Ukrainasse ära ka Euroopa riigid, kaasa arvatud väike Eesti. Nagu ütles kaitseministeeriumi endine kantsler Kusti Salm, oli see kalkuleeritud risk. Nüüd aga on selge, et USA on ainsana võimeline venelased peatama, aga nad hoopis loobusid Euroopa kaitsmisest. Sellega jäeti Euroopa venelaste meelevalda ja Eesti sõjalist juhtkonda uskudes on sissetung vaid aja küsimus.
LÕUNAEESTLANE









