ARVAMUS: Eesti helbib ebapopulaarse presidendi vilju
Avaldatud: 27 oktoober, 2021
Praegu, mil Eestis on koroonaga nakatumiste ja koroonasurmade tase taas maailma tipus ning vaktsineerituse tase üks madalamaid Euroopas, süüdistab üks osapool ühte ja teine teist. Otsitakse vigu, et kes mida valesti tegi.
Tegelikult ei teinud keegi midagi valesti, või kui, siis tehti see viga juba 5 aastat tagasi, kui sotside juht Eiki Nestor tõi Eestile torukübara sees Brüsselist presidendi – Kersti Kaljulaidi.
Kaljulaid oli nii ebapopulaarne, et presidendi institutsiooni reitinguid enam Eestis ei avaldatud. Paraku oli Kaljulaid see, kellest tehti suvise vaktsineerimise kampaania käilakuju, kes pidi meelitama inimesi „Õlga alla” panema. Pole ime, et vaktsineerituse tase eesmärgile suurelt alla jäi, kuigi Eesti eesmärk – 70 protsenti täisealistest pole paljudes riikides üldse mingi eesmärk. Portugalis on näiteks juba praeguseks vaktsineeritud 98 protsenti täisealistest.
Kaljulaid kujundas Eesti elu viimastel aastatel valdavalt kahjuks negatiivses võtmes. Pärast koroona tulekut oli ta mitu kuud vaid nagu kult rukkis, kuigi üldrahvaliku kriisi tingimustes oleks temalt oodanud rahvast ühendavat seisukohavõttu. Seda ei tulnud. Ilmselt ootas ta, kuni valitsus hakkab vigu tegema, et siis on hea tänitada ja parastada. Aga neid vigu ei tulnud. Eesti valitsus sai koroonaga üle ootuste hästi hakkama, paremini kui Põhjamaad, aga selle eest sai kiita hoopis Kaljulaid, kuna leiti, et naisjuhtidega riigid tulevad koroonaga paremini toime.
Kaljulaidi edu-oreool murdus niipea, kui ta valitsuse lõhki ajas. Pole saladus, et Kaljulaid oli valitsuse kukutamise peaminine initsiaator. Selle asemel, et avaldada toetust valitsusele raskel ajal, õõnestas ta Eesti poliitilist kapitali ning sussu-mussutas opositsiooni esindaja Kaja Kallasega. Koos kasutasid nad ära kasulikku idiooti Mailis Repsi, kelle abiga uus valitsus kokku klopsiti.
Pärast seda kujunes välja omapärane olukord, kus riigis, kus nii president kui peaminister olid naised, kerkis koroonaga nakatumiste tase maailma tippu. See oli aeg, mil Eesti haiglad ei suutnud enam kiirabisid vastu võtta. Sellega keerati käkk kõigile naisjuhtidele, sest pärast seda ei rääkinud enam keegi, et naisjuhid saavad koroonaga paremini hakkama.
Kaljulaidil polnud häbi vaktsineerimise kampaania etteotsa asuda, kuigi ta teadis hästi, et rahvas teda ei salli. Sellega, ehk edevusest tegi president karuteene tervele riigile. Kaljulaid sarnaneb nartsissistlile, keda iseloomustab haiglane tähelepanu vajadus. Euroopa arenenud maailmas selliseid isikuid riiki juhtima ei lasta, sest tulemus on enamasti katastroof. Inimesed tunnevad nartsissisti intuitiivselt ära ja ei usalda teda.
Eesti häda oli selles, et riigil puudus esindusisik, kes oleks suutnud rahvaga kõnelda, südamest südamesse. Selline isik peaks olema president, aga Kaljulaidist polnud asja. Mingil määral püüdsid seda vaakumi täita meedikud, aga nende võimetel on piirid.
Portugalis suhtles sealne president Marcelo Rebelo de Sousa rahvaga iganädalaselt, aasta alguse raskel koroona-ajal koguni igapäevaselt. Polnud kuulda, et ta oleks riigi ja rahva jaoks raskel ajal mööda maailma ringi aelenud või tegelenud valitsuse kukutamisega. Vastupidi, ta aitas põhjendada valitsuse otsuseid, elas kaasa valitsuse tegemistele, nii edusammudele kui tagasilöökidele. Ta aitas põhjendada inimestele vaktsineerimist ning seda, miks on vajalik lasta end vaktsineerida isegi siis, kui sellest pealtnäha kasu pole. Tänu presidendi selgitustööle ei pidanud Portugali valitsus kehtestama mingit sundvaktsineerimist ja isegi koroonapassi küsiti vaid moe pärast.
Tänu suurele vaktsineeritusele jäi Portugalis toimumata nakatumiste suur hüpe, mis on praegu Eestis. Portugalis ei tulnud maailma lõppu, kuigi praktiliselt kõik on vaktsineeritud. Aga selleks oli vaja inimest, kes rahvaga suhelda mõistab.
LÕUNAEESTLANE
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
