ARVAMUS: Armastusest ja armastusdeklaratsioonidest
Avaldatud: 22 november, 2020
Ülla Vähk. Foto: erakogu Eesti naine Ülla Vähk kirjutab arvamusloos, kuidas vasakrinne nõuab homoabielude seadustamist ja koondub abielureferendumi vastu. Ta on sellel teemal juba aastaid kaasa mõelnud ja pani kirja oma mõtted.
Ülla Vähk
TÜ füüsikaharidus
ei ole kunagi kuulunud ühessegi parteisse
2 poja ema ja 5 lapselapse vanaema
Perekonnaseaduses kirja pandud abielu mõiste üle kinnitamiseks on koalitsioonil plaanis rahvahääletus. Samal ajal nõuavad rohelised, sotsid ja Eesti200 „abieluvõrdsuse“ seadustamist, mille all mõeldakse võrdset õigust abielluda kõigile armastust deklareerivatele inimestele sõltumata soost.
Noorsotsid: „Armastus peab olema vaba“. Isamaa liige Üllar Saaremäe: „Põhiseaduses ei saa ette kirjutada, kellesse sa tohid armuda, see peab jääma inimeste endi otsustada.” Tähendab, seadustes ei tohi olla kirjutatud, kellesse tohib armuda, aga sinna peab kirjutama, et armastus on vaba.
See näeb välja armastuse konverteeritavusena seadusteks a la kui armastan, tekib mul seaduslik õigus… Kas niisugune asi on ka juriidiliselt võimalik ja aktsepteeritav? Et siinkohal on jutt seaduslikust õigusest abielluda, siis vaadakem, mis on kirjas ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artiklis 16: „Täisealistel meestel ja naistel on igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal õigus abielluda ja luua perekond.”
Sellega kinnitab ÜRO inimõiguste deklaratsioon, et perekonna loovad mees ja naine ning abiellumine ei ole suvalisse koosellu astumine, see on perekonna loomise akt. Perekond ongi ainus inimkooslus, mis on võetud põhiseaduse kaitse alla kõigis riikides. Perekonda ja abielu on nii kõigi riikide põhiseadustes kui ÜRO inimõiguste deklaratsioonis reguleeritud ühtviisi, niivõrd kuivõrd ühiskonna kestmiseks vajab kaitset järeltulev põlvkond. Kaitstud on vanemate, ema ja isa ning laste kokkukuuluvust, mis tagab laste parimal viisil üleskasvatamise. Tuleb eriliselt rõhutada, et sellega ei võeta mitte kelleltki õigusi ära, samuti ei piirata mitte kellegi õigust armastada.
Abielu registreerimisel riigi silmis ei ole määrav isikute armastusdeklaratsioon, määrav on see, et tegemist on põhiseaduslikult kaitstava elupõhise perekonna loomise aktiga.
Abielu ei ole taandatav lihtsalt teatavaks kooselu legaliseerimiseks riigi silmis, nagu väidab Ahto Lobjakas ja nagu praegu nõuavad LGBT-aktivistid. LGBT-abielu ei ole aksioomiks kuulutatav ei armastusdeklaratsiooni tõttu ega ka mitte põhjusel, et tegemist on vääramatu maailmaajaloolise progressi ilminguga analoogiliselt sellele, et naised said valimisõiguse, nagu jällegi väidab Ahto Lobjakas. Teadmist vääramatu maailmaajaloolise progressi suunast on teatavasti alati väitnud valdavat marksistid.
Kõigil inimestel kui indiviididel on inimõigused. Eesti põhiseaduse paragrahvis 12 on 30 artiklit, millest absoluutne enamus algab sõnadega: „Igaühel on õigus..“, kuid inimpaari õigused põhiseaduses puuduvad. Mistahes grupipõhised organiseerumised, koostöö ja kooselud indiviidide vahel ei ole vabas ühiskonnas ei riiklikult reguleeritud ega riigi erilise kaitse alla võetud, sest selleks ei ole vajadust. Elu hoidev ja jätkav perekond (ning abielu) on selles osas erand, ta on ainus riiklikult kaitstav inimühendus.
Kui hetkel sooneutraalset abielu riigi kaitse all nõutakse põhjendusega, et armastus on vaba, siis armastus loomulikult ongi vaba. Nii vaba, et seda ei saagi riiklikult reguleerida, armastus ei ole juriidiliselt määratletav, s.o. seadustesse kirjutatav mõiste. Kusagil maailmas ei reguleerita seadustega armastust. Armastus on täielikult inimeste endi korraldatav, omaotsustuse ja -vastutuse valdkond. Kõige selle eest ei saagi riik vastutust võtta seaduste tasemel.
Riik võtab seadustega vastutuse ikkagi perekonna eest, järeltuleva põlve inimesteks kasvatamise eest. Ja just see on erakordselt oluline, sest see inimlik alusarmastus, mis on perekonnas vanemate looduslikku päritolu armastuse tõttu oma laste vastu (ema viis hälli heinamaale), tagab, et lapsed kasvavad inimesteks, kes saavad siit, kodust, armastuse tundmise, mõistmise ja oma edasises elus selle üle otsustamise ja vastutamise kogemuse ja võime. Sellist laste kasvatamist ei ole võimalik tagada uut tüüpi deklareeritud armastusega. .
Just selles osas on praeguses ühiskonnas krooniline puudujääk tekkinud, mis võib meile kalliks maksma minna. Eesotsas presidendiga on rünnatud erakordselt vastutustundetult perekonda kui väidetavat peamise kurjuse pesa ühiskonnas. Sellel on tagajärjed, inimesed tõesti kaotavad jalgealuse, kui neil lastena jääb olemata ja saamata kindel armastusel tuginev alus eluks. Ja nad ei suuda enam toimivaid perekondi luua. See ei ole asendatav retoorikaga uut tüüpi progressiivsest sooneutraalsest elust ja armastusest.
Siinkohal on oluline rõhutada, et vägivald kodus ja perekonnas hõlmab kogu olemasolevat tervikut, kogu meie elu. Niivõrd, kuivõrd iga kogutervik sisaldab kõiki oma tunnuseid ja nähtusi, sisaldab elu perekonnas ka kõiki inimese pahesid. Vägivalla esinemine perekonnas ei tähenda, et kogu meie elu, perekond kui selline on kurjus, millega tuleb kõrgel riiklikul tasandil otsustavalt võidelda. Tundub küll, et seda tehakse tänapäeva LGBT-ideoloogilises perekonna ümberdefineerimise hasardis esmakordselt ajaloos.
Kõik inimesed võivad armuda ja koos elada vastavalt soovile, see valik demokraatlikus riigis on vaba ja aktsepteeritud. Põhiseaduses on see kaitstud eraelu puutumatuse paragrahviga 26. Aga põhiseaduse paragrahviga 27 kaitstakse perekonda, kui vanemate, ema ja isa ning laste kooslust. Perekond on üldisem mõiste kui abielu, perekonda kaitstakse sõltumata abielu registreerimisest. Samuti kaitseb põhiseadus eranditult kõiki alusperekonnast tulenevaid poolikuid perekondi ja jätkuperekondi, kus kasvavad lapsed, üksikvanemad või vanavanemad lapsega (lastega), lähisugulased, kes kasvatavad lapsi.
Teemat jätkates on ülioluline, et me ei saa hakata lastele vanemaid deklareerima. Praegu Eestit survestav LGBT-ideoloogia on edasi liikumas nõudmise esitamisele, et LGBT-paaridele tuleb lapsed kindlustada lapsendamise võimaldamise teel. Samuti, kui ühel partneril on bioloogiline laps, siis nõutakse teise partneri lapse teiseks samasooliseks vanemaks nimetamist.
Aga see tähendab, et juba teistkordselt konverteerub samasooliste armastusdeklaratsioon (antud juhul lapse vastu) nende seaduslikuks õiguseks, s.o. õiguseks see laps saada. See on lapselt tema vääramatute inimõiguste võõrandamine ja lapse muutmine asjaõiguse objektiks.
Laps on kõigi vääramatute inimõigustega inimene, talt EI TOHI keegi ära võtta õigust ei vanemlikule alusarmastusele ega identiteedile s.o. pärilikkusele. Lapsel on vääramatu õigus kasvada armastusvõimeliseks inimeseks selles mõttes, et ta suudab täisealisena võtta oma elu ja armastuse korraldamise enda otsustusele ja vastutusele, nõudmata, et riik teeks seadusi tema armastuse tarbeks. See on see, millele vastutustundlik ühiskond peab keskenduma.
Just selles mõttes on praegune LGBT-ideoloogiline väidetav sotsiaalne kasvatustöö lasteaias ja koolis sooneutraalsete olendite kasvatamiseks erakordselt väär. Alates lasteaiast laste seksualiseerimine sisendusega, et inimene on inimesele seksiobjekt, sealjuures soost sõltumata, asub lapsi hingelise ja vaimse küpsuse eelikute asemel kohtlema seksieelikutena. See on niivõrd ebardlik ja väär, et on kvalifitseeritav inimkatsetena laste peal ja kuritegeliku manipuleerimisena oma tee alguses oleva elu vastu.
Kui me oma perekondi ja oma lapsi nii kohtleme, siis me kaotame oma inimnäo nii inimeste kui rahvana. Ja pärast seda loomulikult hääbume. Soomes, kus etapp-etapilt kehtestati kooseluseadus, homoabielu, homoabielu kiriklik õnnistamine, Helsingi toomkiriku ja homopride’i koostööpartnerlus, vihakõne eest karistamine piibli tsiteerimise tõttu, on sündivus kukkunud madalamale kunagistest katkuaegadest.
Suured rahvad võivad sooneutraalsuse ja LGBT pohmellist ükskord välja tulla ja edasi elada, meie väga väikesele rahvale võib see osutuda saatuslikuks.
Nii nagu Eesti Kirikute Nõukogu 2018.aasta otsuses seisab ja nagu eesti konservatiivsed erakonnad soovivad, tuleb meil oma põhiseaduse mõtet ja kirjasõna kaitsta, praegusel juhul täpsustada, kirjutades sisse, et abielu (mille sõlmimine on perekonna loomise akt) on ühe mehe ja ühe naise liit. Seejuures tuleb rõhutada peapiiskop Urmas Viilma ettepanekut pärast abielu põhiseadusliku kaitse tagamist võtta küsimuse alla ka teistsugustele kooseludele, sealhulgas LGBT-kooseludele, mis kaitset soovivad ja vajavad, kaitse pakkumine riikliku regulatsiooni kaudu.
Viimased uudised
Vaata siit elektri hinda tunni kaupa
TOP 10
Loading ...
Kuidas lisada Lõunaeestlase äpp
