Akadeemik Aaviksoo: Pärimuslik arusaam metsast on keskkonnaaktivistide survel lagunemas

Juba mitmendat aastat käib Eestis metsasõda, leppimatu vastasseisuni paisunud võitlus metsade loodus- ja inimkeskse tulevikuvisiooni vahel. Selle keskseks trofeeks on kujunenud varasemalt keskkonnaministri käskkirjaga, nüüd juba valitsuse otsusega kehtestatav raiemahu piirmäär.

Keskkonnaminister Madis Kallase äsjane asjakohane ettepanek valitsusele ajendas seda teemat käsitlema saates „AK Nädal”. Selle kokkuvõttes on muuhulgas öeldud: „Kõrgkoolide arusaamad raiemahust on täiesti erinevad: kui Tartu Ülikooli hinnangul tuleks raiemahtusid kindlasti vähendada, siis Eesti Maaülikooli teaduri arvates võiks raiemahtusid suurendada isegi kuni kaks korda,” lisades, et keskkonnaminister näib siiski olevat Tartu Ülikooli poolel.

See kajastus ajendas kirjutama alljärgnevaid ääremärkusi.

Metsasõja eskaleerumine ülikoolide vastasseisuks on loodetavasti lihtsalt ajakirjanduslik praak, minu teada pole ülikoolid kunagi asjassepuutuvat seisukohta väljendanud, saates esinesid ikka professor ja teadur, kes väljendasid isikliku ekspertiisi loogikast tulenevaid arusaamu.

Samal ajal peegeldab see käsitlus laialt levinud ettekujutust, et on võimalik kindlaks teha ja seejärel kehtestada mingit abstraktset teaduslikku raiemahtu. Õiget, teaduslikku raiemahtu pole olemas, on erinevad huvid ja arusaamad, mis on mobiliseeritud poliitiliseks võitluseks raiemahu loosungi taha.

Metsa raiumine, nagu ka istutamine, harvendamine, väetamine, kuivendamine ning palju muud on lihtsalt metsade majandamiseks vajalikud tegevused, mida tuleb ette võtta lähtudes metsa sihtotstarbest ja parimast metsandusteadmisest. Viimast on Eestis põlvkondade vältel nii akadeemilisel kui ka praktilisel tasemel piisavalt kogunenud ja usun, et meie metsade tulevik selle puuduse taha ei jää. Muidugi vaid juhul, kui me neid inimesi ka kuulda võtame.

Tegelikuks murekohaks on meie üha vastandunuvaks muutuv arusaam metsade sihtotstarbest: mida me oma metsadelt ootame. Ajalooline, pärimuslik arusaam metsast, mis toidab, katab ja kaitseb, on keskkonnaaktivistide survel lagunemas ning maad võtab ettekujutus metsast, mida ühed ekspluateerivad ja teised kaitsevad. Selline mõtlemine ei tõota head.

Mida me siis metsadelt ootame? Täielist looduslikkust? Täiesti omapead jäetud küps mets lõpetab küll peatselt süsiniku sidumise, aga see-eest on meil paarisaja aasta pärast tõeline ürgmets. Neid võiks natuke olla.

Ökoloogilist tasakaalu? Siis vajame piirangutega, ent ökoloogilist lisaväärtust andvad metsaalasid, mis moodustavad juba päris suure osa meie metsadest. Tundub, et enne uutele aladele piirangute seadmist tasuks mõelda, kas olemasolevatel aladel on sihtotstarbe eest piisavalt hoolt kantud ja selleks tarvilist ressurssi eraldatud. Raiumist puudutavalt tuleks siingi lähtuda ikka sihtotstarbest, mitte mingist kvoodist.

Süsiniku sidumist? Siis tuleks hoolt kanda selle eest, et metsade juurdekasv oleks maksimaalne ja seotud süsinik ka metsast välja saaks. See siht langeb suuresti kokku klassikalise metsamajanduse huvidega. Siis võib aga juhtuda, et pikaajalise tootlikkuse huvides tuleb lühiajaliselt rohkemgi raiuda, kui aastane juurdekasv lubab. Kliima- ja majanduspoliitikast lähtudes peaks niisuguseid metsi palju olema.

KAH ehk kogukonnametsad? Neidki oleks vaja, aga just sel määral nagu kogukonnad neid omandada ja majandada soovivad. Sellesse lahtrisse mahuksid ka erametsad, kus omanik majanduskava alusel metsa elu, sh raieid korraldab.

Kokkuvõtteks. Arvan, et raiemahu ümber käiva poliitilise ja pseudoteadusliku vaidluse võiks lõpetada ja kvoodinumbrist üldse loobuda. Kui metsade sihtotstarve on selge, siis tasuks majandamise üksikotsused jätta asjatundjate kanda. Tulemusjuhtimine poliitilise administreerimise asemel võib esiti võimatuna näida, ent targal rakendamisel viib vähema tüliga kiiremini sihile.