Advokaat selgitab: kohtupraktika ei toeta ministeeriumi seisukohta kelmuse teel võetud laenu tühistamise osas
Avaldatud: 29 jaanuar, 2026Justiits- ja digiministeerium on avaldanud seisukoha, et kelmide poolt võetud laenude tühistamine on kelmuse ohvri jaoks lihtne ja otsekohene viis laenu tasumisest pääsemiseks.
Advokaadibüroo Hedman advokaat Märt Mürk tõi välja, et tegelikkuses on kelmide poolt võetud laenu tühistamisel mitmeid olulisi nüansse. „Kohtupraktika ei toeta paraku ministeeriumi seisukohta kelmuse teel võetud laenu tühistamise osas. Samuti tuleb meeles pidada, et isegi eduka tühistamise korral on tõenäoline, et laenu põhisumma tuleb ohvril siiski tagasi maksta,” rõhutas Mürk.
Ministeerium on oma seisukohas viidanud kahele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sättele (§ 94 lg-le 4 ja § 129 lg-le 1). Asjakohane on nendest eelkõige esimene ehk TsÜS § 94 lg 4, mis võimaldab pettuse teel tehtud tehingu tühistada, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:
-
Teine pool ehk laenuandja teadis või pidi teadma, et tehing on tehtud pettuse teel või
-
Teine pool ehk laenuandja ei teadnud, et tehing on tehtud pettuse teel, kuid lepingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik.
„Esimene võimalus ei tule tõenäoliselt argumendina kõne alla, kuna praktikas on peaaegu võimatu tõendada, et pank või muu laenuandja andis laenu teades, et tegemist on pettusega,” kommenteeris Mürk ning lisas, et üldjuhul ei ole laenuandjal võimalik pettust tuvastada, sest kelm sõlmib laenulepingu ohvri digitaalallkirja kuritarvitades. „Laenuandja vaates näib, justkui tehinguid teeks ohver ise. Kui laenuandja oleks teadnud, et tegemist on pettusega, ei oleks ta laenu tõenäoliselt andnud,” lisas ta.
Ministeerium on viidanud eelkõige teisele võimalusele, mis käsitleb olukorda, kus lepingu alusel on õiguse omandanud pettuse toimepannud isik.
Hedmani advokaat rõhutas aga, et siinkohas tuleb eelkõige vaadata kehtivat kohtupraktikat ning Riigikohus on selgitanud, et antud säte rakendub vaid juhul, kui pettur on lepingu alusel vahetult omandanud mõne õiguse (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-153-09, p 22).
„Selline olukord võib tekkida näiteks juhul, kui laenusumma kantakse lepingu alusel laenuandjalt otse kelmi kontole, ilma et see jõuaks vahepeal ohvri kontole,” selgitas Märt Mürk. Kuigi juriidiliselt on tõepoolest võimalik, et laenulepingu sõlmib üks isik ehk ohver, kuid laenu väljamakse tehakse teisele isikule ehk kelmile, siis praktikas ei tegutse kelmid siiski enamasti sellisel viisil, vaid laenatud summa kantakse esmalt ohvri kontole, kust kelm raha seejärel koheselt edasi kannab või sularahas välja võtab.
Ministeerium on leidnud, et juhul, kui saadud laenuraha on kelmuse ohvri kontolt kohe mujale edasi kantud, võib see anda aluse lepingu tühistamiseks. Hedmani advokaat rõhutas aga, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et sellisel argumendil ei saa lepingut tühistada ning on tõenäoline, et laenuandja ees jääb vastutavaks kelmuse ohver. Hedmani advokaat tõi näiteks Harju Maakohtu 22.11.2021 otsuse nr 2-21-6908, p 16, kus on öeldud: „See, kui kostja kandis ise laenusumma edasi kolmandatele isikutele, ei anna alust lepingu tühistamiseks TsÜS § 94 lg 4 alusel”.
“Eeltoodu tugineb kohtupraktikale, mis võib ajas muutuda ning ei ole välistatud, et mõnes tulevases vaidluses jõuab kohus erinevale seisukohale. Praeguse praktika pinnalt on aga vähetõenäoline, et ohvril õnnestuks taolises olukorras laenu tagasimaksmist vältida,” selgitas Mürk.
Lisaks tuleb advokaadi sõnul arvestada, et ministeeriumi seisukohas käsitletu puudutab üksnes laenulepingu tühistamist. „Mainimata on aga jäetud tühise lepingu tagajärjed. Kui laenusumma on jõudnud ohvri kontole, tuleb ohvril see summa üldjuhul tagastada isegi siis, kui laenuleping loetakse tühiseks. Oluline on mõista, et tehingu tühisuse korral on raha ohvri kontole kantud ilma õigusliku aluseta ning sellisel juhul tuleb laenu põhisumma tagastada,” ütles Mürk ning viitas TsÜS § 84 lg 1 öeldule. Küll aga on sellisel viisil võimalik tema sõnul vältida intressi tasumist.
Advokaat rõhutas, et kelmuse ohvritel on pigem keeruline juriidilist kaitset saada. Kui raha on jõudnud ohvri kontole, siis on suur tõenäosus, et see tuleb laenuandjale tagastada sõltumata sellest, kas laenuleping loetakse kehtivaks või mitte. „Ohvril tekib küll nõue kelmi vastu tekitatud kahju hüvitamiseks, kuid selle nõude maksmapanemine on praktikas tihtipeale võimatu. Parimaks kaitseks jääb endiselt oma paroolide salajas hoidmine ning nende kolmandatele isikutele mitte jagamine,” soovitas Märt Mürk.
Kahju tekkimisel soovitas advokaat pöörduda õigusnõustaja poole, et selgitada välja olukorra lahendamiseks parim võimalik viis. Näiteks juhul, kui laenuandja kandis raha otse kelmi kontole, võib olla võimalik võlast vabaneda ning muudel juhtudel võib kõne alla tulla nõude vähendamine intresside arvelt. Samas tuleb arvestada ka võimalusega, et laenust vabanemine ei pruugi olla võimalik ning halvemal juhul võib vaidlus laenuandjaga kahju veelgi suurendada. Seega on mõistlik enne otsuste langetamist pidada nõu asjatundjaga ja hinnata olukorra väljavaateid realistlikult.









