ARVAMUS: Trump tahab odavamat diislit. Putin tahab Ukrainat. Kes peab järele andma?

Pilt: Valge Maja

Donald Trump kuulutab välja energiavaherahu, millest Ukraina ei tea ja mida Venemaa ei kinnita. Samal ajal jätkavad Vene droonid ja raketid Ukraina linnade ning energiataristu ründamist. Washington survestab Kiievit, Euroopas seavad mitmed mõjukad erakonnad kahtluse alla senise Venemaa-poliitika. Kas Kremlil on üldse põhjust sõda lõpetada, kui ta usub, et aeg töötab tema kasuks?

Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi viimaste päevade käitumist on raske lahutada 3. novembri vahevalimistest. Kõrged kütusehinnad on muutunud Ameerika sisepoliitiliseks probleemiks ning vabariiklased peavad kaitsma oma enamust Kongressis.

Trump vajab tulemusi, mida valijatele näidata. Venemaa diislikütuse impordi lubamine sobib sellesse pilti, kuigi selle tegelik mõju Ameerika kütusehindadele võib jääda tagasihoidlikuks.

Kuid sellel otsusel on ka välispoliitiline mõõde.

Washington püüab leevendada Venemaa kütusekaubanduse piiranguid ajal, mil Moskva peab Ukraina vastu agressioonisõda. Ühtlasi nõuab Trump Ukrainalt rünnakute lõpetamist Venemaa naftatöötlemistehastele, mille kahjustamine mõjutab Venemaa majandust ja sõjapidamiseks vajalikke ressursse.

USA administratsioon võib põhjendada sellist poliitikat sooviga tuua Venemaa läbirääkimistele. Seni pole aga selge, milliseid tegelikke järeleandmisi oleks Moskva selle eest valmis tegema.

Vaherahu, mida polnud veel kokku lepitud
11. oktoobril teatas Trump, et Venemaa ja Ukraina on nõustunud energiataristu vastastikuse ründamise peatamisega. Kiievile tuli teade üllatusena. Zelenskõi kinnitas valmisolekut vastastikuseks vaherahuks, kuid ütles, et Ukraina ei olnud sellisest kokkuleppest teadlik. Ka Kreml ei kinnitanud vaherahu jõustumist.

Venemaa tegevus rääkis samal ajal teist keelt.

Ööl vastu 12. oktoobrit ründas Venemaa Ukrainat 121 drooni ja ühe juhitava raketiga. Ukraina õhuväe andmetel olid 76 drooni reaktiivmootoriga. Õhutõrje hävitas või surus maha 89 drooni, kuid tabamusi registreeriti 15 paigas.

12. oktoobril tabas Vene droon Kiievis 25-korruselist elumaja. Hukkus kaks inimest ja vähemalt üheksa said vigastada. Harkivi piirkonnas said pihta energiataristu objektid, sealhulgas soojuselektrijaam. Põssotšõni piirkonnas hukkus kolm inimest, nende seas 16-aastane nooruk. Zelenski teatel ründas Venemaa samal päeval vähemalt kuut Ukraina energiaobjekti. Kannatada said ka gaasirajatised ja elamud.

Rünnakud ei lõppenud õhtuga. 12. oktoobri hilisõhtul raputasid Kiievit uued raketiplahvatused ning 13. oktoobri varahommikuks oli teatatud vähemalt 11 vigastatust Harkivi raketirünnakus.

Seega ei olnud küsimus üksnes selles, kas Trumpi väljakuulutatud energiavaherahu tingimused olid kokku lepitud. Küsimus oli selles, et Venemaa jätkas rünnakuid ka pärast selle väljakuulutamist.

Talve lähenedes tähendab energiataristu hävitamine enamat kui majanduslikku kahju. See ohustab kodude kütmist, haiglate tööd, veevarustust ja miljonite inimeste igapäevast toimetulekut.

Trump kuulutas välja vaherahu. Venemaa jätkas pommitamist.

Surve alla sattus ka Ukraina president
Trump ei piirdunud nõudmisega lõpetada rünnakud Venemaa naftatöötlemistehastele.

Ta kutsus ukrainlasi üles Zelenskit presidendina välja vahetama, põhjendades seda vajadusega jõuda sõja lõpetamise kokkuleppeni.

See muudab kogu vaidluse olemust.

Venemaa juhtkond on aastaid seadnud kahtluse alla Ukraina poliitilise juhtkonna legitiimsuse ning nõudnud Ukrainalt ulatuslikke järeleandmisi. Nüüd avaldab ka Ameerika president avalikult survet Ukraina riigipea väljavahetamiseks.

Trumpi ja Kremli eesmärke ei saa sellest automaatselt samastada. Kuid nende avalduste kattuvus Ukraina juhtkonna küsimuses väärib tähelepanu.

Veel tõsisemad on Kyiv Independenti teated, mille kohaselt ähvardasid USA esindajad Ukraina kõrgeid ametnikke luureandmete jagamise ja PURL-relvahankemehhanismi peatamisega, kui Ukraina jätkab Venemaa energiataristu ründamist.

Need väited tuginevad anonüümsetele Ukraina ametnikele ning kõiki üksikasju pole sõltumatult kinnitatud.

Kui sellist survet tõepoolest kasutatakse, tekib põhimõtteline küsimus: miks peab rünnaku alla sattunud riik kartma oma kaitsevõime nõrgestamist ajal, mil agressor jätkab tema linnade pommitamist?

Vastastikune energiavaherahu võiks olla mõistlik samm. Kuid selle eelduseks peab olema mõlema poole selge ja kontrollitav kohustus.

Ühepoolne surve Ukrainale ei ole vastastikune kokkulepe.

Kreml jälgib ka Euroopa valimisi
Venemaa juhtkonna arvestuses on oluline veel üks asjaolu, mis kipub Ameerika poliitika kõrval tagaplaanile jääma.

Euroopa poliitiline maastik muutub.

Saksamaal on Alternatiiv Saksamaale (AfD) kujunenud mõjukaks poliitiliseks jõuks. Erakond on nõudnud Venemaa-vastaste sanktsioonide lõpetamist ning suhete normaliseerimist Moskvaga.

Prantsusmaal on Rahvuslik Liit olnud aastaid üks suuremaid poliitilisi jõude. Erakonna varasemad sidemed Venemaaga on hästi dokumenteeritud, ehkki selle praeguseid seisukohti ei saa automaatselt samastada Kremli kõigi nõudmistega.

Ungaris on Viktor Orbáni valitsus olnud Euroopa Liidu Venemaa-poliitikas sageli eriarvamusel, kritiseerinud sanktsioone ning takistanud või viivitanud mõningaid Ukraina abistamise otsuseid. Slovakkias on Robert Fico valitsus samuti seadnud kahtluse alla senise sõjalise abi poliitika.

Need jõud pole ühesugused ning nende toetajate motiivid on erinevad. Kõigi nende nimetamine Kremli juhituks oleks põhjendamatu.

Kuid nende seisukohtadel on ühine võimalik tagajärg: Euroopa ühise Venemaa-poliitika kujundamine võib muutuda keerulisemaks.

Moskva ei pea saavutama kogu Euroopa poliitilist pööret.

Piisab sellest, kui järjest rohkemates riikides muutuvad vaieldavaks sanktsioonid, pikaajaline relvaabi või Ukraina julgeolekugarantiid. Euroopa Liidu otsustusreeglid annavad mõnes küsimuses üksikutele valitsustele märkimisväärse mõju.

Kremli jaoks võib see tähendada põhjust oodata.

Kui Moskva usub, et Euroopa valimised toovad aja jooksul võimule rohkem valitsusi, kes soovivad Ukrainale antavat abi vähendada või suhteid Venemaaga normaliseerida, võib sõja jätkamine näida talle strateegiliselt kasulik.

See ei tähenda, et selline areng oleks vältimatu. Euroopa riikide toetus Ukrainale on endiselt märkimisväärne.

Kuid Moskva jaoks võib oluline olla juba võimalus, et lääneriikide üksmeel aja jooksul nõrgeneb.

Mis siis, kui Kreml ei arvesta sõja hinda nii, nagu meie eeldame?
Lääneriikide Venemaa-poliitika üheks eelduseks on olnud arusaam, et piisavalt suured sõjalised kaotused ja majanduslik surve sunnivad Kremli lõpuks oma eesmärke ümber hindama.

Senine sõda annab põhjust selle eelduse üle tõsiselt järele mõelda.

Venemaa on kandnud erakordselt suuri inimkaotusi. Ukraina kaugmaarünnakud on jõudnud sügavale Venemaa territooriumile, tabades naftatöötlemistehaseid, tööstusettevõtteid ja muud sõjapidamiseks olulist taristut.

Ometi pole Kreml andnud veenvat märki, et oleks valmis loobuma oma põhilistest nõudmistest Ukraina suhtes.

Vastupidi, Venemaa jätkab Ukraina linnade ja energiataristu ründamist, kasutades sõjalist jõudu ka tsiviilelanikkonnale surve avaldamiseks.

See ei tähenda, et sõja hind oleks Moskvale tähtsusetu. Küll aga võib see tähendada, et meie ettekujutus vastuvõetamatust hinnast erineb märkimisväärselt Kremli omast.

Venemaa autoritaarses võimusüsteemis ei muutu tuhandete sõdurite hukkumine automaatselt poliitiliseks kriisiks. Ka majanduslike raskuste eest ei pea riigijuht vastutama vabadel valimistel samal viisil nagu demokraatliku riigi valitsus.

Venemaa ajaloos on korduvalt esinenud võimukorraldust, kus riigi suurust ja valitseja eesmärke on peetud olulisemaks üksikisiku elust. Selle kujunemisele on kaasa aidanud eri ajastute institutsioonid ja poliitilised traditsioonid, kuid tänapäeva Kremli otsused ei ole ajaloo paratamatu tagajärg.

Need on praeguse juhtkonna valikud.

Just seepärast ei pruugi sõja lõpetamiseks piisata sellest, et Venemaa kaotused kasvavad. Otsustavaks võib saada alles olukord, kus Kreml ei usu enam, et sõja jätkamine aitab tema poliitilisi eesmärke saavutada või võimul püsimist kindlustada.

Siin muutub eriti oluliseks lääneriikide poliitiline järjekindlus.

Kui Putin näeb, et Ameerika president survestab Ukrainat, samal ajal kui Euroopas tugevnevad poliitilised jõud, kes soovivad Venemaaga suhteid normaliseerida ja Ukrainale antavat abi vähendada, võib ta pidada ajafaktorit enda liitlaseks.

Sellisel juhul ei pruugi ka kasvavad sõjalised kaotused veenda Kremlit rahu otsima.

Moskva võib loota, et enne murdub lääneriikide poliitiline tahe.

Mis võiks sõja tegelikult lõpetada?
Kreml ei pruugi oma eesmärkidest loobuda üksnes seetõttu, et sõda on kallis. Sõja lõpetamise võimalus suureneks siis, kui Moskva jõuaks järeldusele, et edasine sõjategevus ei too enam piisavalt sõjalist ega poliitilist kasu.

See eeldaks Ukraina kaitsevõime säilimist, Venemaa sõjapidamise majandusliku hinna suurenemist ning lääneriikide pikaajalist ja usaldusväärset toetust Ukrainale.

Samal ajal peab olemas olema diplomaatiline väljapääs, mis ei jätaks Ukrainat järgmise agressiooni ees kaitsetuks.

Kuid siin tuleb eristada kahte asja: relvarahu ja Venemaa sõjaeesmärkidest loobumist.

Putin võib ühel päeval nõustuda lahingute peatamisega, soovides samal ajal oma nõudmisi hiljem uuesti jõuga läbi suruda.

Seetõttu ei näitaks Kremli tegelikku kursimuutust üksnes relvarahuteade, vaid valmisolek aktsepteerida Ukraina suveräänsust ja julgeolekut tagavaid tingimusi.

Seni pole avalikkuse ees piisavalt tõendeid, et Kreml oleks sellise muutuse läbi teinud.

Kelle kasuks töötab aeg?
Trumpi viimaste otsuste võimalikku mõju tuleb hinnata just sellest vaatenurgast.

Kui Washington leevendab majanduslikku survet Venemaale, ähvardab piirata Ukraina kaitseabi ja seab kahtluse alla Ukraina presidendi jätkamise, võib Kreml järeldada, et lääneriikide surve ei tugevne, vaid nõrgeneb.

Kui sellele lisandub lootus Euroopa poliitilise üksmeele murenemiseks, võib Moskva pidada sõja jätkamist endiselt kasulikuks.

Trumpi motiivid võivad olla mitmesugused: soov alandada kütusehindu enne valimisi, saavutada diplomaatiline läbimurre või tuua Venemaa läbirääkimistele.

Tema kavatsuste üle võib vaielda. Otsuste tagajärgi saab aga hinnata.

Sõja lõpetamise võimalus suureneb siis, kui Kremlil kaob usk, et sõja jätkamine toob talle rohkem kasu kui rahu. Praegu on küsimus selles, kas Washingtoni sammud ja Euroopa poliitilised muutused seda usku nõrgendavad või hoopis kinnitavad.

Sest Putini jaoks ei pruugi määrav olla küsimus, kui palju Venemaa veel kaotab.

Määrav võib olla hoopis see, kas ta usub, et Ukraina ja tema liitlased peavad kauem vastu kui Kreml ise.

TOOMAS PIIRMANN