Sama puudujääk, erinev hind: miks Venemaa ja Eesti eelarvet ei saa võrrelda üksnes protsentides

Arvamuslugu, mis tulenes meitel kohati ringlevatest halvustavatest kommentaaridest, et riigieelarve puudujäägi protsent on mõlemal riigil suht sarnane ning selle ümber kujundatud fooniga…

Venemaa rahandusminister Anton Siluanov tunnistas Moskva finantsfoorumil, et riik on pidanud eelarve tasakaalustamiseks osa kulutusi edasi lükkama. Põhjus on lihtne: kaitse ja rinde vajadused on Venemaa eelarve absoluutsed prioriteedid.

„Kõige tähtsamad on meil praegu kaitseülesanded ja rinde vajadused,” ütles Siluanov.

Tema sõnul kujuneb Venemaa tänavune eelarvepuudujääk kavandatust suuremaks, kuid peaks jääma kolme protsendi piiresse sisemajanduse koguproduktist (SKP). Puudujäägi katmiseks kavatseb valitsus kasutada kontodele kogunenud raha ning laenata võlakirjaturult.

Esmapilgul võib selline puudujääginumber tunduda üsna tavapärane. Ka Eesti riigieelarve on puudujäägis ning kaitsekulutuste kasv avaldab meiegi riigi rahandusele märkimisväärset survet.

Siit tekib ahvatlus panna kahe riigi puudujäägiprotsendid kõrvuti ja teha järeldus, et majanduslik olukord on sarnane. Tegelikult ei anna selline võrdlus kaugeltki täielikku pilti.

Eelarvepuudujääk näitab, kui palju ületavad riigi kulud tema tulusid. See ei näita aga seda, milleks raha kulutatakse, millist väärtust ühiskond selle eest saab ega seda, millised on kulutuste pikaajalised tagajärjed.

Just siin peitub Venemaa ja Eesti eelarve võrdlemise üks olulisemaid erinevusi.

Kui sõda neelab ligi kaks viiendikku eelarvest

Venemaa 2026. aasta föderaaleelarvesse kavandati riigikaitseks ligikaudu 12,9 triljonit rubla. Riikliku julgeoleku ja õiguskaitse kuludeks nähti ette veel ligikaudu 3,9 triljonit rubla. Pean täpsustuseks märkima, et täpsete Venemaa eealrve numbrite tuvastamisega on siiski pisu keeruline ja erinevad allikad pakuvad neid erinevate suurustega aga suurusjärgud on enam-vähem sarnased ja rubla kurss on 100 rubla eest 1 euro.

Kokku tähendab see umbes 16,8 triljonit rubla ehk 38 protsenti föderaaleelarve algselt kavandatud kuludest. Teisisõnu läheb ligi kaks viiendikku Venemaa föderaaleelarvest riigikaitsele, julgeolekule ja õiguskaitsele.

Võrdluseks kavandati haridusele ja tervishoiule kokku ligikaudu 3,6 triljonit rubla ehk veidi üle kaheksa protsendi föderaaleelarvest.

Siin tuleb teha oluline täpsustus: Venemaal rahastatakse haridust ja tervishoidu märkimisväärses ulatuses ka piirkondlikest eelarvetest ja muudest avaliku sektori vahenditest. Seega ei näita föderaaleelarve osakaal kogu riigi haridus- ja tervishoiukulutusi.

Samuti ei saa kogu riigikaitse- ja sisejulgeolekukulu automaatselt pidada sõjakuluks. Iga riik vajab toimivat politseid, piirivalvet, päästesüsteemi ja kaitseväge. Need on ühiskonna normaalse toimimise ja elanike turvalisuse tagamiseks vajalikud.

Kuid Venemaa puhul on määrav nende kulutuste erakordselt suur osakaal ning asjaolu, et riik peab samal ajal ulatuslikku sõda Ukrainas.

Pealegi ei kajastu kõik sõjalised kulutused ametlikul riigikaitse eelarvereal. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi SIPRI hinnangul ulatuvad Venemaa 2026. aastaks kavandatud sõjalised kogukulutused ligikaudu 14,9 triljoni rublani ehk 6,3 protsendini SKP-st.

Sõjaliste kogukulutuste hinnangut ei saa lihtsalt sisejulgeoleku eelarvereale juurde liita, sest arvestustes võib esineda kattuvusi. Küll aga näitavad need arvud, kui suure osa Venemaa majanduslikest ressurssidest sõjaline tegevus nõuab.

Sõjamajandus võib kasvatada SKP-d, kuid mitte tingimata heaolu

Majanduslikult on oluline mõista, et sõjalised kulutused ei kao statistikas kuhugi.

Kui riik tellib rakette, tanke ja laskemoona, saavad tehased tellimusi, töötajad palka ning ettevõtted tulu. Tootmine suurendab SKP-d ja võib lühiajaliselt toetada majanduskasvu.

Kuid SKP mõõdab majanduses loodud toodangu ja teenuste väärtust, mitte seda, kas toodang parandab inimeste heaolu või suurendab riigi pikaajalist jõukust.

Sõjas ära kasutatud laskemoon ja hävitatud sõjatehnika on selle erinevuse eriti selged näited.

Raketi tootmine kajastub majandusstatistikas toodanguna. Kui rakett välja tulistatakse ja hävib, on selle valmistamiseks kulutatud tööjõud, materjalid ja energia ära kasutatud. Riigile ei jää sellest alles tootlikku vara, mis aitaks tulevikus täiendavat tulu teenida.

See ei tähenda, et kogu sõjaline tootmine oleks majanduslikult väärtusetu. Osa tootmisvõimsusest, tehnoloogiast ja oskustest võib leida hiljem kasutust ka tsiviilmajanduses. Samuti võib riigikaitse pakkuda ühiskonnale julgeolekualast väärtust, mida SKP ei mõõda.

Kuid sõjapidamises häviva varustuse ja püsivat majanduslikku väärtust loova investeeringu vahel on oluline erinevus.

Kui riik laenab raha näiteks transporditaristu arendamiseks, võib selle tulemusel paraneda ühenduvus, väheneda ettevõtete kulud ning suureneda tulevane majandustegevus. Haridusse tehtud investeering võib omakorda suurendada inimeste oskusi ja tootlikkust.

Need tulemused ei ole automaatsed ega garanteeritud. Ka avalik investeering võib osutuda ebaõnnestunuks.

Ent sõjategevuses ära kasutatud laskemoona puhul on olukord teistsugune: selle rahastamiseks võetud võlg jääb alles ka siis, kui laskemoon on ammu ära kulutatud.

Venemaa sõjakulutused kasvavad ka tsiviilmajanduse arvelt

Venemaa sõjaliste kulutuste ulatust näitab seegi, et Saksamaa Rahvusvaheliste ja Julgeoleku-uuringute Instituudi teaduri Janis Kluge arvutuste järgi ulatusid riigi tegelikud sõjaga seotud kulutused tänavu esimese kuue kuuga juba 10,687 triljoni rublani.

Võrreldes eelmise aasta sama perioodiga olid kulutused armeele ja relvatootmisele kasvanud 30 protsenti. Võrreldes 2024. aasta esimese poolaastaga oli kasv 65 protsenti ning sõjaeelse 2021. aastaga võrreldes enam kui viiekordne.

Alates 2022. aasta algusest on Venemaa kulutanud armeele kokku üle 57 triljoni rubla.

Sellises mahus sõjalised kulutused ei mõjuta üksnes riigieelarvet, vaid kogu majanduse toimimist.

Sõjatööstus konkureerib teiste majandusharudega tööjõu, materjalide, tootmisvõimsuste ja rahastuse pärast. Kui üha suurem osa ressurssidest suunatakse relvastuse tootmisse, jääb neid vähemaks muude kaupade ja teenuste tootmiseks.

Samal ajal suurendab sõjaliste tellimuste kasv survet riigieelarvele.

Venemaa rahandusministeerium lootis tänavust eelarvet koostades vähendada mullust 5,7 triljoni rubla suurust puudujääki 3,7 triljoni rublani. Selleks tõsteti käibemaksu ja väikeettevõtete makse.

Juba esimese kvartali lõpuks ületas eelarvepuudujääk aga kogu aastaks kavandatud taseme. Jaanuari–augusti kokkuvõttes ulatus puudujääk 5,8 triljoni rublani ehk ligikaudu 2,5 protsendini SKPst.

Bloombergi allikate teatel võinuks puudujääk aasta lõpuks kasvada koguni üheksa triljoni rublani, mistõttu rahandusministeerium asus kärpima tsiviilvaldkondade kulutusi. Agentuuri allikate väitel vähendati neid kolmandiku võrra ning piirkondadele anti korraldus kärpida eelarveliste asutuste töötajate ja riigiametnike arvu 15 protsenti.

Need on Bloombergi allikatele tuginevad andmed, mitte kinnitatud lõplikud eelarvetulemused. Ometi sobituvad need rahandusminister Siluanovi avaliku kinnitusega, et kaitse- ja rindevajaduste rahastamiseks on tulnud muid kulutusi edasi lükata.

Siit ilmneb sõjamajanduse oluline probleem: sõjalised kulutused võivad küll majandusstatistikas toodangut kasvatada, kuid nende rahastamine võib samal ajal piirata avalike teenuste osutamist ja tsiviilmajanduse arengut.

Eesti kaitsekulutuste eesmärk on teistsugune

Ka Eesti on viimastel aastatel suurendanud kaitsekulutusi ning nende rahastamine mõjutab paratamatult riigieelarve tasakaalu.

Siin tuleb aga eristada kulutuste majanduslikku tasuvust ja nende julgeolekualast väärtust.

Näiteks Eesti ostetud õhutõrjesüsteem ei pruugi teenida riigile otsest rahalist tulu ega suurendada märkimisväärselt kodumaist tootmist. Selle väärtus seisneb võimes kaitsta inimesi, elutähtsat taristut ja majandust võimaliku rünnaku eest.

Kui õhutõrjesüsteem aitab ära hoida rünnaku, võib selle majanduslik kasu väljenduda hoopis kahjus, mis jääb tekkimata.

Venemaa Ukrainas peetava sõja rahastamisel on teistsugune eesmärk ja mõju. Sõjategevuses kasutatakse ressursse, mille abil hävitatakse muu hulgas taristut, tootmisvõimsusi ja muud majanduslikku vara.

Seetõttu ei saa kahe riigi sõjalisi kulutusi hinnata üksnes nende rahalise mahu või SKP-osakaalu järgi. Arvestada tuleb ka seda, milleks sõjalist võimekust kasutatakse.

Sama kehtib sisejulgeoleku puhul. Politsei, päästevõimekuse ja elanikkonnakaitse rahastamine loob ühiskonnale väärtust ka siis, kui seda ei ole võimalik otseselt rahas mõõta.

Venemaa sisejulgeolekukulutuste hindamisel tuleb seetõttu eristada tavapärase avaliku korra ja elanike turvalisuse tagamiseks vajalikke tegevusi sõja toetamiseks või riigivõimu julgeolekupoliitiliste eesmärkide elluviimiseks tehtavatest kulutustest.

Kogu sisejulgeolekueelarvet ei saa käsitleda ühesuguse kuluna.

Ka Eesti eelarvepuudujääk ei ole iseenesest ohutu

Seejuures ei tähenda kulutuste erinev eesmärk, et Eesti eelarvepuudujääk oleks automaatselt põhjendatud või majanduslikult jätkusuutlik.

Ka Eesti peab laenatud raha tagasi maksma ning tasuma sellelt intresse. Kaitsekulutuste kasv tähendab, et teiste valdkondade rahastamiseks jääb vähem võimalusi, kui riigi tulud samas tempos ei kasva.

Samuti ei loo iga avalik kulutus pikaajalist majanduslikku väärtust. Investeeringu tulemus sõltub selle vajadusest, kvaliteedist ja teostusest.

Eelarvepuudujäägi jätkusuutlikkuse hindamiseks tuleb vaadata riigi olemasolevat võlakoormust, laenukulusid, majanduskasvu väljavaateid, tulevast maksutulu ja kulutuste struktuuri.

Oluline on ka see, millises majanduskeskkonnas riik tegutseb ning millised on tema võimalused vajaduse korral kulusid vähendada või tulusid suurendada.

Eesti ja Venemaa puhul erinevad nii need tingimused kui ka riikide majanduse struktuur ja rahastamisvõimalused.

Seega ei saa järeldada, et ühe riigi kolmeprotsendiline eelarvepuudujääk oleks tingimata teisest ohtlikum või ohutum. Selleks tuleb hinnata puudujäägi põhjuseid ja riigi rahanduse laiemat olukorda.

Võlg jääb alles, kuid mida selle eest saadi?

Venemaa rahandusministri sõnum, et riigi eelarvepuudujääk peaks jääma kolme protsendi piiresse SKPst, võib esmapilgul jätta mulje kontrolli all olevast olukorrast.

Ent see number ei kirjelda, milliste kulutuste tulemusel puudujääk tekib ega milliseid muid kulutusi on selle piiramiseks edasi lükatud.

Kui ligi kaks viiendikku föderaaleelarvest on kavandatud riigikaitsele, julgeolekule ja õiguskaitsele ning sõjalised kulutused kasvavad kiiresti, tuleb eelarvepuudujääki hinnata ka nende prioriteetide kontekstis.

Sõjapidamise rahastamiseks võetud laenust jääb riigile võlg, kuid suur osa selle eest ostetud varustusest võib sõjategevuses hävida või ära kuluda. Samal ajal võivad sõjalised vajadused piirata investeeringuid ja avalikke teenuseid, mis toetaksid majanduse pikaajalist arengut.

Eesti puhul tuleb omakorda hinnata, millises ulatuses aitavad laenuga rahastatud kulutused tugevdada riigi kaitsevõimet, säilitada avalikke teenuseid või suurendada tulevast majanduslikku võimekust ning kas riik suudab võetud kohustusi täita.

Eelarvepuudujääk näitab, kui palju riik kulutab rohkem, kui ta teenib. See ei näita aga seda, mida ühiskond laenatud raha eest vastu saab.

Sama suur puudujääk võib tähendada väga erinevaid kulutusi, erinevaid tulevasi kohustusi ja erinevat mõju ühiskonnale.

Seetõttu ei piisa Venemaa ja Eesti eelarve võrdlemiseks ühest protsendinumbrist. Oluline on ka see, milleks raha kasutatakse, milline väärtus sellest alles jääb ja millise hinnaga tuleb ühiskonnal võetud kohustused tulevikus tasuda.

TOOMAS PIIRMANN