ELi uued eeskirjad aitavad kohalikel omavalitsustel leevendada eluasemekriisi

Pilt: Pexels

Euroopa Komisjon esitas täna ettepaneku, mis aitab liikmesriikidel ja kohalikel omavalitsustel suurendada taskukohase eluaseme kättesaadavust suurima surve all olevates piirkondades.

Hiljutise Eurobaromeetri uuringu kohaselt peab üle poole linnaelanikest taskukohase eluaseme kättesaadavust oma elukohas suureks murekohaks. Mõnes linnas ja populaarses turismisihtkohas kasutatakse eluasemeid üha rohkem ka muuks otstarbeks kui enda peamise elukohana. See tähendab, et taskukohane eluase muutub kohalike jaoks üha kättesaamatumaks.

Taskukohase eluaseme määrus annab avaliku sektori asutustele õiguskindluse, kui nad otsustavad eluaseme kättesaadavuse suurendamiseks ELi õiguse raames midagi ette võtta. Mõned liikmesriigid on juba seadnud piiranguid eluasemekriisi leevendamiseks, kuid on põrkunud probleemidega seoses vastavusega ELi õigusele. Uus määrus toob selgust ja prognoositavust ning vastab liikmesriikide ja omavalitsuste soovile suurema õiguskindluse järele.

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen: „Aasta tagasi lubasin tegeleda eluaseme taskukohasusega Euroopas. Täna astume ühe sammu selles suunas. Pakume kohalikele omavalitsustele ja kogukondadele suuremat selgust ja tuge, võttes arvesse kohalikke olusid. Taskukohaste eluasemete puudumine valmistab muret väga paljudele Euroopa kodanikele. Elutähtsate kutsealade töötajad ja üliõpilased ei saa endale lubada elamist kohas, kus nad töötavad ja õpivad. Veelgi enam, küsimus on õigluses. Täna tegutseme kõigi eurooplaste heaks.”

Ettepanekus sätestatakse Euroopa tasandil raamistik ühtset turgu mõjutavate eluasememeetmete hindamiseks. Otsuse selle kohta, kas tegutseda ja milliseid meetmeid võtta, teeb pädev asutus. Eluasemepoliitika valikud jäävad riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste teha. Uute eeskirjade eesmärk on aidata neil teha kindlaks surve all olevad piirkonnad, kasutades selleks ühist metoodikat. Kui ametiasutused otsustavad piirata eluasemete kasutamist teataval eesmärgil, näiteks lühiajalise üürimise või tühjade eluruumide puhul, peavad nad tõendama, et selline kasutamine suurendab survet eluaseme kättesaadavusele, ning tagama, et kõik meetmed on sihipärased, vajalikud ja proportsionaalsed. Lühiajalise üürimise puhul peab mis tahes meede sihtima eelkõige tegevusi, mis vähendavad pikaajaliseks kasutamiseks kättesaadavat elamispinda, eriti juhul, kui sellise tegevuse ulatus, sagedus või äriline iseloom suurendab survet eluaseme kättesaadavusele.

Enne piirangute kehtestamist peavad ametiasutused tõendama ka seda, et lühiajalisel üüritegevusel on olnud märkimisväärne kahjulik mõju eluaseme taskukohasusele või kättesaadavusele vähemalt kolme aasta jooksul ning et vähem piiravad meetmed ei oleks sama tõhusad.

Lühiajaline üürimine ei ole ainus eluasemete põhikasutusest erineva kasutuse vorm, mis võib eluasemesurvet suurendada. Taskukohase eluaseme määruses on sätestatud ka selgem raamistik selliste meetmete võtmiseks, mis puudutavad elamukinnisvara omandamist või kasutamist, näiteks teise kodu omamist või eluruumide pikaajalist tühjalt seismist. Ettepanek kaitseb õiguskindlust ja õiguspäraseid ootusi: omandamisega seotud tingimusi ei saa kohaldada tagasiulatuvalt, tuleb ette näha asjakohane üleminekukord ning pikka aega tühjalt seisvate eluasemete puhul tuleb arvesse võtta põhjendatud mittetöötamise perioode. Surve all olevates piirkondades on eesmärk, et kohalikul tasandil võetavad meetmed oleksid paremini suunatud, tõenditega paremini toetatud ja ajakohased ning et need aitaksid suurendada eluasemete pakkumist. Ettepanek annab suurema õigusselguse ka investoritele ja kinnisvaraomanikele, kes tegutsevad korraga mitmel kohalikul turul.

Ettepanekut hakkavad nüüd arutama Euroopa Parlament ja nõukogu.

Lisateave

Täismahus pressiteade