Isamaa juht: Reformierakonna tõmblev käitumine peegeldab sisemist segadust

Foto: Viljar Voog

Isamaa esimehe Urmas Reinsalu kommentaar tänasele kohtumisele, kus erakondade juhid arutasid koos Eesti Pangaga viimaste ettepanekut erakondade üleseks kokkuleppeks, et pidurdada Eesti võlakoormuse kasvu.

Rahvusvahelised rahandusasutused, Eesti Pank ja majanduseksperdid on konsensuslikul hinnangul, et Eesti rahandus on jätkusuutmatul kursil.

Täna kohtusid erakondade esimehed koos Eesti Panga presidendiga, et olukorda arutada ja sedastada pikema vaatega lahendusi. Isamaa on selliseks erakondadevaheliseks sisuliseks dialoogiks valmis. Reformierakonna ja Eesti 200 esimehed kohale ei ilmunud.

Ühine tõdemus arutelul koos Eesti Panga presidendiga oli, et olukord on jätkusuutmatu. Eesti Pank soovitas vähendada 2027. aastal defitsiiti maksimaalselt 3,8 protsendini.

Tegin praeguses olukorras rea praktilisi ettepanekuid.

Esiteks, et valitsus hoiduks praegusest kursist võtta sadades miljonites eurodes kohustusi järgmise nelja aasta vaates ilma selleta, et pole paika pandud riigieelarve strateegia vaadet.

Teiseks, panin ette, et valitsus esitaks parlamendile juba 2026. aastal negatiivse, valitsemiskulusid vähendava eelarve. Praegu parlament hoopis suurendab lisaeelarvega kulusid.

Kolmandaks, palusin Eesti Pangal anda erakondadele täiendavat juhtimisinfot rahanduse väljavaadete kohta. Kardetavasti on olukord oluliselt hullem võrreldes ka kehtiva eelarvestrateegia näidikutega.

Neljandaks, palusin, et valitsus tutvustaks enne heakskiitmist oma käsitlust järgmisest eelarvest ning eelarvestrateegiast erakondade esindajatele. Selle toote sisulised viljad jäävad juba valimiste järgsesse aega.

Rahandusminister Jürgen Ligi Reformierakonna esindajana kahjuks lahkus keset koosolekut ning enne seda sedastas, et pikema vaatega rahanduspoliitiline kokkulepe erakondade vahel on põhiseaduse vastane ning valitsus tegutseb eelarve tegemisel oma võimuvolituste raames.

Enne seda oli täna hommikul Reformierakond kutsunud üles erakondi jätkusuutlikus rahanduspoliitikas kokku leppima.

Võimupartei selline tõmblev käitumine enne valimisi peegeldab ilmselt sisemist segadust. See ei tee aga sisulist probleemi olematuks, sest probleemi edasilükkamine tähendab paraku selle süvenemist.

„Pärast meid tulgu veeuputus” poliitika jätkub, nüüd siis groteskina sellise retoorikaga, et Reformierakond, kes on rahanduse praeguses tsüklis lagastanud, teeb üleskutseid, et rahanduse väljavaated tuleks parandada pärast valimisi.

Selline kakofoonia on tähelepanuväärne.